Neljapäeval, 11. veebruaril tähistatakse Tartus Genialistide Klubis ja reedel, 12. veebruaril Tallinnas Von Krahlis virtuaalse funk-soul-diskomuusika saatkonna Estonian Funk Embassy sündi. Nižni Novgorodist sõidab selleks puhuks külla The Soul Surfers, et esineda koos kõnealuse skeene kohaliku eestvedaja Lexsoul Dancemachine’iga. Plaate keerutavad kahel õhtupoolikul Misha Panfilov, DJ Bandit, Gonza, Vares, Kähr, Ehte, Photoindustries ja San Antonio.

Plaadifirmade Daptone ja Ubiquity artistid on funk’i ja souli sünnikohas USA-s selle sõidu esirinnas. Olles koduks leibelitele Soul Jazz ja Tru Thoughts ning raadiohäältele Craig Charles ja Gilles Peterson, leiame teise kuumkoha UK-st. Ent neid, kes panustavad antud žanrite teise tulemisse, leidub üle maailma. Üheks selliseks bändiks on Nižni Novgorodi grupeering The Soul Surfers, kes asus Detroidi plaadifirma Funk Night Records (FNR) abil tegutsema just sel samal laineharjal. Pärast mitmeid FNR’i alt ilmunud singleid, andis 4-meheline bänd eelmise aasta lõpul oma debüütkauamängiva „Soul Rock!” välja just LA-s baseeruva Ubiquity firmamärgi alt. Samuti esineti mitme kontserdiga Chicagos ja mujalgi.

Intervjuus bändi liidri, helilooja ja trummari Igor Zhukovskyga räägime heatujumuusika tõusust ja teistest tegijatest, kuid põhiliselt ikka albumist, mis toimib The Soul Surfersi manifestina – „plaat täis toorest julget souli ja rasvast funk’i koos väljapaistvate külalistega.”

Palju õnne debüütalbumi puhul! Saan aru, et see oli päris pikalt tegemisel, kui te Funk Night Recordsi alt 20+ singlit välja jõudsite lasta. Kuidas te üldse kokku tulite?

Aitäh! Alustasime koolibändina, mille moodustasime mina ja mu klassikaaslased, lisaks aasta varem lõpetanud bassimees, kes elas mu vanaemast üle tee. Meid innustasid funk, filmimuusika ja nõukogudeaegne gruuv. Esimest korda esinesime oma lõpetamisel ja rahvale läks peale. Hakkasime rohkem proovi tegema ja paari aasta pärast sai meist juba The Soul Surfers.

Millal Ubiquity plaadifirma pilti tuli?

Asi sai alguse teemast anda välja nõukogudeaegse muusika kogumik, aga Meloodia ütles sellest omalt poolt ära. Pärast seda taipasid nad Ubiquitys, et ma juhin The Soul Surfersit ja küsisid, ega meil midagi sahtlisse pole kirjutatud. Alustasime singliga „Doin’ The Rasklad” (2012), millele tehti juba korduspress. Seejärel otsustasime teha kauamängiva.

Tundub, et „Soul Rocki!” lindistamine on olnud päris seiklusrikas ja plaadil astuvad üles ka muljetavaldavad külalised, teiste hulgas Shawn Lee, Smoove & Turrell ja bändide The Heliocentrics, The Soul Investigators ja Poets of Rhythm mõned liikmed. Kus ja kuidas te lindistasite?

Kõige naljakam on see, et kogu LP on lindistatud nende tüüpidega ühes ruumis. Myroni & E võtsime linti Moskva stuudios pärast festivalil Afisha Picnic esinemist. Malcolm Cattoga lindistasime mina ja Romeo (meie bassimees) Peterburis. Enamus asju on tehtud siiski ühe võttega, kogu bänd koos.

Kui elav moodsa funk-soul skeene Venemaal üldse on? Kes on sealsed põhitegijad?

Venemaal see skeene praktiliselt PUUDUB, välja arvatud mõned entusiastid. Osad DJ-d teevad pidusid ja mõned inimesed käivad regulaarselt kohal. Lisaks on veel üks süva-funk’i viljelev grupp Peterburist, meie sõbrad Great Revivers. Põhi-DJ-d on DJ Pirumov, DJ Chak, DJ Bazil ja Anatoly Ice. Mängisin isegi vanasti rohkem plaate, kuid nüüd esinen enamasti ikka bändiga.

Mõnda aega tagasi jäi teil poliitilistel põhjustel ära üks Valgevene kontsert. „Soul Rocki!” promotekstist selgub, et te pole poliitiliste arengutega päris rahul.

Me ei saa aru, mis täpselt juhtus – me pole poliitilisi laule laulnud ega oma vaadetest kontsertide ajal rääkinud. Loodan, et see oli suvaline möödapanek ja järgmine kord esineme Valgevenes probleemideta. Tahtsime väga Minski külastada, isegi üks meie armas orel pärineb sealt!

Teist on saanud üks eesrindlikumaid funk-soul muusika taaselustajaid. Kes veel eesliinil on?

Meie sõbrad ja aatekaaslased The Soul Investigators. Dap-Kings kindlasti. Olen väga tänulik Daptone’i juhile Gab Rothile, kes aitas mind kunagi salvestamis- ja produtseerimisalaste nõuannetega. Myron & E’ga saime päriselus samuti sõpradeks. Tegelikult tahtsimegi kõiki neid tegijaid, kellest lugu pidasime, oma albumile, nagu näiteks Shawn Lee ja Jan Poets of Rhythmist, mis oli ilmselt parim funk-bänd 90ndatest kuni 2000. aastani. Hetketegijatest tahaks ära märkida tasemel bändi Will Sessions. Misha Panfilovi tööd on ka teemas, kindlasti tahaksime temaga midagi koos teha.

Sa oled bändi liider ja trummar. Sovietgroove.com ütleb, et sa oled ka nõukogudeaegsete plaatide kollektsionäär. Kaua sa neid kogunud oled? Räägi palun endast helilooja ja vinüülifanaatiku külje pealt.

Ma ei saa öelda, et ma oleks kollektsionäär, vaid pigem rariteetsete väljaannete sees sobraja. Vanu pärleid olen otsinud aastast 2006, kui olin 16. Nüüd tunnen isiklikult paljusid vanu džässi- ja estraadimuusikuid ja katsun Meloodia plaadifirmaga koostööd teha.

Muusika komponeerimine on aga miski, mis on mulle alati meeldinud. Lapsena laulsin vanaisa juhitud kooris, veetsin kaheksa aastat klaverit õppides ja kolm aastat samas koolis trummiõppes. Nii kaua kui mäletan olen tahtnud olla trummar, DJ ja muusik. Olen papsilt kõvasti abi saanud, sest ta on heliinsener ja töötab konservatooriumis selle valdkonna juhina. Ema on mul näitlejanna ja telenägu, temalt sain aimu, mis laval esinemise juurde käib. Aitäh, vanemad!

Kas sa mäletad esimest asja, mis pani sind tahtma teha seda muusikat, mida sa täna teed?

Päris raske meenutada. See võis olla midagi Ansambel Meloodia albumitelt. Mulle meeldisid varakult ka The Meters, Eddie Bo, James Brown ja The T.S.U. Tornadoes.

Mis on muusika tegemise juures põhimotivatsioon?

Muusika on mind lapsest saati tugevalt mõjutanud. Kui olin 10-aastane, unistasin hiphop-DJ tööst. Hiljem sain aru, et see on muusika, mis on enamasti vanade palade ridadele räppimine. Sain ka aru, et armastangi pigem neid instrumentaale kui räppi – souli, funk’i, filmimuusikat, psühhedeelset rokki. Tahtsin leida head trummarit ja alustada bändi, aga leidsin, et lihtsam on ise korralikult trumme mängima õppida kui korralik trummar leida.

Me pole täiskohaga muusikud, aga püüdleme selle poole. Mulle meeldib plaate mängida. Töötan ka muusikakoolis, bassist Romeo tegeleb kooriga ja laulab kirikutes, Tim ajab oma äri; kitarrist Igor on hoopis insener. Sellegipoolest harjutame me viis korda nädalas.

Puudutasin intervjuus Misha Panfiloviga Meloodia plaatide temaatikat. Mõlgutasime mõtteid legendaarse plaadifirma arhiivides sorida. Kas see on üldse mõeldav?

Kahjuks on see sealsete eeskirjade tõttu praktiliselt võimatu Ma siiski hellitan sama lootust ja proovin selle ühel päeval teoks teha.

Mis infot sa meile tulevaste plaanide kohta jagada saad?

Anname 7-tollisel välja juubelisingli, loodame mängida rohkem Euroopas ja samuti plaanime lindistada kõvasti materjali meie uue projekti Разбитые Сердца ehk Murtud Südamed jaoks, millega lauame vene keeles soul-muusikat. Lisaks kirjutame instrumentaale ja laule suurematele vene artistidele. Tulekul on palju uudiseid!

Üritus Facebookis Tartus ja Tallinnas.