XIV Tudengite Teatripäevadel astusid kohalike truppide seas üles kaks välistruppi Lätist ja Soomest. Müürileht uuris ZONA projectsi juhataja Melanija Dubralt ja lavastaja Sabīne Ozoliņalt ning Helsingi üliõpilasteatri lavastaja Anne Nimellilt, kuidas läheb tudengiteatritel naaberriikides.

Tõenäoliselt meie lugejad teie truppidest palju ei tea. Palun tutvustage end mõne sõnaga.

Melanija Dubra: ZONA projects on Läti teatrimaastikul üpris uus organisatsioon, praegune lavastus on alles kolmas. Meie eesmärk on koostöös näitlejatudengitega üle terve Läti leida lavastusteks uusi ja põnevad väljendusviise ning võimalusi. Püüame läheneda kõigele eksperimentaalselt. Sellele lisaks kasutame sageli originaaldramaturgiat või nagu „Help!-is“, kus kasutame reaalselt juhtunud olukordi. Meie töös osalevad Läti Kultuurikolledži kultuurikorraldajad, produtseerijad ja valguskunstnikud, Läti Kultuuriakadeemia näitlejad, lavastajad ja koreograafid ning Läti Kunstiakadeemia stsenograafid. Zona projectsi üks tahk on muuhulgas noorte etenduskunstnike lõimimine ja üksteisele tutvustamine. Kuna meil enda maja ei ole, oleme praegu nagu nomaadid – astume üles erinevatel Läti lavadel, aga meie suur tulevikuplaan on leida endale paik kuskil tööstusrajoonis või vanas tehasehoones.

Anne Nimell: Helsingi Üliõpilasteater on küllaltki vana, aastast 1926. Praegu on teatris umbes sada tegevliiget. Üliõpilasteater töötab harrastusteatri põhimõttel, seega trupiliikmed ei pruugi olla justament näitlejatudengid või näitlemisega erialaselt seotud, aga lavastaja peab olema kutse poolest lavastaja või professionaalne teatritegija. See eristab meid ka mõnest teisest Helsingi harrastusteatrist. Tegemisele kuuluva repertuaari valib tavaliselt kunstiline juht, kes vahetub kolme aasta tagant. Sellega hoiame kogu aeg alal teatud värskuse. Teatri sisemine toimimispära on järgmine: igal sügisel toimuvad kolm kuni neli päeva sissesaamiskatsetena näitlejate prooviesinemised, mille põhjal pannakse kokku täiesti uus trupp. Näitlejad ja hindamiskomisjoni valib konkreetne lavastaja, kes lavastab ka sügishooaja pealavastuse. Kandideerijaid on tavaliselt umbes saja ringis ning sisse saab kakskümmend. Igal sügisel alustatakse sügisest pealavastust ning suvel etendub suvelavastus, mis on kõige suurem ja mahukam projekt. Suveetendus lavastub mere lähedal Mustikkamaal, kus asub välilava. Tegelikult me töötame seal juba praegu, aga teise projektiga – teeme telgiteatrit. Üliõpilasteatril oli see tore omadus, et sügis- ja suvelavastuse vahele tekib kena paus, mille ajal võime teha hoopis muid projekte teades, et meil on selleks olemas koht.

Sõnaühend „tudengiteater“ kõlab nagu tudengielu ikka – väheste vahenditega püütakse läbi ajada võimalikult efektiivselt. On see teil ka nii?

M.D.: Jah, väga on! Praktiliselt toimib kõik meie „taskuraha“ pealt. „Help!“ on näiteks tema (Sabīne Ozoliņa) diplomilavastus, aga tegelikult meie vanemad ja perekonnad investeerivad sellesse.

Sabīne Ozoliņa: Me püüame leida kõige odavamaid viise, et teha midagi väga-väga ägedat!

M.D: Meil on ideed ning tuleb väga kõvasti mõelda ja nuputada, kuidas neid ideid ellu viia. Tegelikult ongi kõige huvitavam just see nuputamise osa, kuidas midagi teha ja me näeme ideid kasvamas, vormumas ja valmimas. Siinsele festivalile tulemiseks saime me toetust Läti Kultuurifondilt. Osa kulusid aitab katta muidugi piletitulu, aga praktiliselt on meil lihtsalt head ideed ja null raha.

S.O.: Jah, palju teeme puhta entusiasmi pealt!

A.N.: Helsingi Üliõpilasteatril on erinevaid toetajaid. Näiteks see hoone, kus me asume, on Helsingi Üliõpilasühistu oma. Maja toimimiseks peab iga liige kord kuus kaks tundi seal töötama. Osa rahast tuleb piletimüügist, kuid piletid pole kallid ja hinna madalal hoidmine on ka üks meie prioriteetidest. Me tahame, et kõik, kes soovivad, saaksid teatrisse tulla. Aasta lõpuks peab teatril olema niikuinii null eurot, seega meie eesmärk ei ole meeletult teenida, vaid katta maja ülevalpidamisega tekkivad kulutused.

Palun tutvustage veidi oma ideid seoses Viljandi Tudengite Teatripäevadel etenduvate lavateostega.

S.O.: [Lavastus „Help!”] on ühe Läti kirjaniku, Jana Egle lugu. Lätlased teavad teda pigem tema luuletuste järgi, proosat on ta kirjutanud vähe. Ma sattusin üht tema lugu lugema ning pehmelt öeldes armusin sellesse. Autor nägi televiisorist uudiseid mingist õnnetusest ning hakkas endalt küsima, et miks see õnnetus juhtus ja mis oli see väike pöördepunkt, mis õnnetuse põhjustas, sest need on alati väga väikesed ja praktiliselt märkamatud momendid, mis elu tundmatuseni muuta võivad. Seega lugu on justkui ainult ühest momendist. Näiteks ma tahan minna suitsetama, mul on palju juukselakki peas, ma süütan sigareti ning ühtäkki lahvatavad mu juuksed põlema. Meie lavastuses pole küll sellist olukorda, aga see analoogne näide kirjeldab pealt näha süütuid situatsioone, mis võivad meiega juhtuda. Jana Egle tekstiga vaheldumisi räägivad näitlejad laval ka nende endaga juhtunud õnnetustest.

M.D.: See oli justkui koostöö lavastaja ja kirjaniku vahel.

S.O.: Jah, ma kohtasin Jana Eglet ning ta oli minu ideest nii üllatunud, kuna keegi polnud enne tema kirjutisi lavale toonud ja ta ütles, et ma võin looga teha mida iganes ma tahan. Seega oli see midagi uut nii temale kui mulle. Ta tuli esietendusele ning oli väga-väga vaimustunud ja liigutatud sellest, mida ta laval nägi.

A.N.: Etenduse pealkiri “kukin” tähendab soome keeles väga paljusid asju, sel on semantilisel väljal mitmeid tähendusi ja seepärast see nii põnev ongi. Me võime seda tõlkida nagu “igaüks meist”, “õitsemine”, “lill olemine”, “midagi lillede eest müüma”. See sõna on väga soomekeelne ja tõlkimisel läheb miski ikkagi kaotsi. Lavastuse loomisel oli meil kolm asja, millest alustasime: lilledega koos olemine (ja me tegime seda väga-väga palju), aeglased tantsud, millega me oma prooviperioodi üldse alustasime, ja detektiivilood. Lisaks oleme palju küsinud tahte kohta midagi uskuda või kuidas omada julgust millessegi uskuda.

Teine teema on lihtsalt olemine, presents, olla lõdvalt ja vabalt ning vaadata siis seda maagiat, mis sellest vaba olemisest sünnib. Näiteks kui näitlejad on laval koos lilledega, on olevik ning konkreetne hetk väga tähtsad – ma palusin neil kogu aeg küsida selle konkreetse hetke kohta, kus nad olid – mis nüüd on? Aga nüüd? Ja nüüd? Püüdsin mitte kasutada ühtegi tuntud näitlejatehnikat, pigem me improviseerisime ja tegime palju rühmatööd. Sage oli see, et jagasin näitlejad gruppidesse ja palusin neil tunni aja jooksul valmistada etteantud teemal (näiteks: mine läbi seina) mingi etüüd ja hiljem seda teistele näidata. Sündinud lavastus ongi suuresti rühmatöö meetodil valminud. Sellise tehnika rakendamisega kadus ära vale ja õige variant. Oli palju asju mis üldse ei töötanud ja samas oli asju, mis väga hästi töötasid ning moodustasid teiste omataolistega terviku. Samas pole meie lavastus üldse improvisatsiooniline ja kõik on väga kindlalt paigas ning selge, liikumisruumi on, kuid improvisatsiooni on vähe.

Kui ma peaksin homme hommikul miskipärast ootamatult Teie pealinnas ärkama, mis oleks praegu kindel must see Teie teatrimaastikul?

M.D.: Dailes teatris, erinevad vabateatrid, kaasaegse tantsu trupp Ārā ning igasügisene rahvusvaheline teatrifestival Homo Novus.

A.N.: Meie! (Naer) Kindlasti võiks tähelepanu pöörata väikestele rühmitustele ja gruppidele, mis ei tööta repertuaariteatri all. Samas on palju häid asju praegu Soome Rahvusteatris. Pilgu tasub peale visata ka Teatriakadeemiale, sest neil on koolimajas oma teater ja kõik lavastamisega seotud inimesed ühes kohas olemas ning sealses vabas õhkkonnas sünnib kogu aeg midagi.