Täna, 19. märtsil kell 19 esineb Tallinnas Õpetajate Majas tuntud autor ja psühholoog Melanie Joy, kelle sulest on muuhulgas ilmunud auhinnatud raamat „Miks me armastame koeri, sööme sigu ja kanname lehmi: sissejuhatus karnismi” (2009).

Müürileht avaldab Loomade eestkoste organisatsiooni Loomus intervjuu Melanie Joyga, et avada vegan-elustiili üht võimalikku mõtteviisi. Kuigi artikkel tekitab vastakaid tundeid ka meie toimetajate seas, otsustasime selle siiski avaldada, et algatada diskussiooni taimetoitluse ja veganluse teemal ning selle üle, kas empaatia on selles küsimuses veenev argument.

Karnismi mõistet kasutas Joy esmakordselt 2001. aastal. Karnism viitab nähtamatule veendumuste süsteemile, mis vormib meie taju lihast ja toitumisest ehk seda, miks me teatud loomi armastame ja teisi sööme. Joy väidab, et kui näeme maailma läbi karnismi filtri, vaatleme loomade söömist iseenesestmõistetavana ning õigustame loomade ekspluateerimist sõnadega „normaalne”, „loomulik” ja „vajalik”.

Karnism on üheaegselt nii nähtamatu kui ka domineeriv süsteem. Millised mehhanismid ühiskonnas sellise paradoksi tagavad?

Kuna karnism on vastuolus inimeste põhiväärtustega (näiteks kaastunne ja õiglustunne), siis enamik inimesi seda vabatahtlikult ei toetaks. Enamik inimesi ei teeks süütutele loomadele ise kunagi liiga, mistõttu peab karnism enda alalhoidmiseks kasutama psühholoogilisi ja ühiskondlikke kaitsemehhanisme. Need kaitsemehhanismid moonutavad meie taju ja kaugendavad meid loomulikust empaatiast, mida loomade vastu tunneme, et me enam ei aduks, mida teeme. Üks kaitse on näiteks nähtamatus või eitus. Üks viise, kuidas karnism jääb nähtamatuks, on selle nimeta jätmine. On olemas veganid ja vegetaarlased ning kõik teised, normaalsed inimesed. Karnism hoiab ohvrid silma alt väljas ja avalikust teadvusest eemal.

Samuti kasutab karnism kaitsemehhanismi, mida nimetan õigustamiseks – õpime loomade söömist õigustama, õppides uskuma, et müüdid liha, munade ja piimatoodete kohta on faktid. Neid müüte väljendatakse kolme õigustuse kaudu: loomade söömine olevat normaalne, loomulik ja vajalik. Samu argumente on kasutatud orjanduse, meeste ülemvõimu ja paljude teiste rõhuvate ning vägivaldsete süsteemide õigustamiseks.

Karnism kasutab ka rida kaitsemehhanisme, mis moonutavad meie nägemust loomadest ja lihast. Näiteks õpetab karnism nägema loomi abstraktsioonidena, kellel puudub isikupära ja iseloom. Seega mõtleme, et siga on siga ja et kõik sead on ühesugused. Loomulikult teame tegelikult, et sead on intelligentsed, tundlikud isiksused. Nagu ka teised koduloomad. Neil on tunded, nende elud on neile väärtuslikud. Samamoodi nagu kasside ja koerte puhul. Karnism õpetab meid seda teadmist tõrjuma ning end emotsionaalselt tuimestama, et saaksime loomi süüa, ilma et kogeksime moraalset ebamugavust, mida muidu tunda võiksime.

Miks mõnedel inimestel käib peas selline n-ö klõps ja teistel mitte? Millistel tingimustel see juhtub? Näide: Facebookis kommenteeris üks inimene sinu raamatupostituse all, et põhjus, miks me armastame koeri, sööme sigu ja kanname lehmi on sama, miks me armastame lilli, sööme salatit ja kanname puuvilla.

Mis on sarnast sellel, kui kingime kellelegi lille või sööme surnud looma? Kui ta väidab, et loomade söömine on harjumus, siis see on tõsi. Meil on palju harjumusi, me kutsume neid traditsioonideks. Traditsioonid on harjumused, mida praktiseerime kollektiivselt pika aja vältel. Kuid mitte kõik harjumused pole head harjumused. Suitsetamine on harjumus. Oleme oma arengus jõudnud hetke, kus saame valida, mida või keda süüa. Seetõttu on meil valik, kas tahame jätkata harjumusega, mis põhjustab tundlikele olenditele kohutavaid kannatusi ning kahjustab meie planeeti, nagu ka meie keha ja vaimu.

Me saame mitmel tasandil luua seose oma taldrikul oleva hamburgeri ja tundliku hingava elusolendi vahel, kes pidas oma elu oluliseks. Me saame luua intellektuaalse seose: mõistes, et hamburger oli millalgi loom. Kuid veelgi olulisem tasand on empaatia, see on emotsionaalne side. Me ei loo alati seoseid sellel tasandil. Näiteks vaatame vägivaldset filmi ja mõtleme, et see on jube, kuid ei tunneta seda tugevalt emotsionaalsel tasandil, me ei tunne empaatiat isikute vastu, kes filmis kannatavad. Võib-olla ütleme endale, et see on kõigest film või teame, et see põhineb tõsielul ning arvame, et see on hirmus, kuid siiski ei tunneta seda.

Sideme loomiseks koduloomade ja teiste indiviididega on vaja kasutada mitte ainult oma mõistust, vaid ka südant, emotsioone. Kui meil on mõne isikuga (inimese või loomaga) empaatiline side, siis tajume nende kannatusi enda omadena. Sellel tasandil tunnetades soovime palju tõenäolisemalt teha oma käitumises muudatusi ning teistele kannatusi mitte põhjustada. Näiteks on mu isa ametilt kalamees. Ta loob seoseid, ta teab, et tapab kalu. Ta loob neid seoseid mõistuse tasandil, kuid ei tee seda empaatilisel ega emotsionaalsel tasandil. Sest kui ta seda teeks, oleks tal väga keeruline panna konks kellegi suhu ja lasta neil surnuks lämbuda.

Eestis on veganliikumine jõuline ning taimetoitlasi ja veganeid on meil väikese riigi kohta küllalt palju. Samas institutsionaalsel tasandil on müüdid endiselt elujõulised. Meedia käsitleb veganeid pigem ekstreemsete enesenäljutajatena, mitte loomade õiguste eest võitlejatena. Kas seda võib lugeda ka üheks karnismi kaitsemehhanismiks?

Loomulikult. Karnistlikud kaitsemehhanismid eksisteerivad kahel põhjusel. Selleks, et karnismi kehtestada, et õpetada inimestele müüte, nagu oleks loomade söömine normaalne, loomulik ja vajalik. Ja selleks, et veganlust ümber lükata. Teiste sõnadega, selleks et nõrgestada sotsiaalset liikumist, mis karnismi kahtluse alla seab. Karnism vajab seda, et ennast elus hoida. Üks põhilisi viise, kuidas karnistlikud kaitsemehhanismid üritavad veganlust ümber lükata, on müütide loomine veganluse, veganite ja veganliikumise kohta tervikuna. Nii nagu oleme õppinud, et loomade söömine on loomulik, normaalne ja vajalik, õpime uskuma, et loomade mittesöömine on ebanormaalne, ebaloomulik ja ebavajalik. Seega raiskavat veganid vaid oma aega.

Karnism kujundab ka müüte veganitest ning loob stereotüüpe. Üks tüüpilisemaid stereotüüpe on veganite kujutamine ülimalt emotsionaalsetena. Kui keegi on liiga emotsionaalne, siis see tähendab, et ta pole piisavalt ratsionaalne. Kui veganeid nähakse ebaratsionaalsetena, siis loomulikult ei pea nende sõnumit kuulama. Kuid huvitav on see, et nii veganid kui ka mitteveganid tunnevad sarnaseid emotsioone. Näiteks viha, mida inimesed tunnevad, kui kuulevad koerte ja kasside tapmisest ja söömisest. See on moraalist kantud viha, mida soovitakse maailmale kuulutada, ning ollakse valmis tegema mida iganes, et selline tapmine lõppeks. Inimesed ei ole nende loomade suhtes tundetuks muudetud, nagu nad on tundetuks muudetud koduloomade suhtes. Veganid tunnevad samu emotsioone 77 miljardi maismaalooma suhtes, kes igal aastal tarbetult tapetakse. Kui veganid tunnevad kurbust, viha ja leina, siis on see terve, sobilik ja õigustatud reaktsioon. Arvestades karnismi jõledusi, vajab maailm hoopis rohkem emotsioone, mitte vähem.

Domineerivaid süsteeme kahtluse alla seadvate aktivistide kujutamises stereotüüpselt emotsionaalsena pole midagi uut. Seda kasutati ka inimeste puhul, kes võitlesid orjanduse kaotamise eest USAs. Inimesi, kes ei uskunud orjandusse, nimetati sentimentaalseteks, neid peeti liiga tundlikeks. Nüüd, mil orjandus pole suures osas maailmas enam juurdunud süsteem, on inimeste emotsionaalne reaktsioon sellele sarnane nagu tol ajal orjuse kaotajate pooldajatel. Sama toimub veganitega. Veganeid kujutatakse erapoolikute propagandistidena, kui nad julgevad näiteks karnistlikud toitumissoovitused kahtluse alla seada. Samas on karnism institutsionaliseeritud, seega on soovitused, mida saame, tugevalt karnismi poole kaldu. Need on lihtsalt viisid, kuidas karnism vaigistab veganeid, kes seavad kahtluse alla domineeriva karnistliku süsteemi.

Paljud inimesed mõistavad suurtööstuse jubedusi, kuid õigustavad siiski väikefarme ning nn õnneliku liha tarbimist. Isegi paljud veganid ise romantiseerivad idüllilist maaelu, kus vanaema kasvatab kahte lehma ja kümmet kana. Olete sellist nähtust nimetanud kaastundlikuks karnismiks (compassionate carnism). Kuidas see erineb karnismist?

Nimetan seda kaastundlikuks karnismiks, sest arvan siiralt, et inimesed, kes toetavad väiketalusid, soovivad loomadele põhjustada vähem kannatusi. Tavaliselt on need inimesed teadlikud suurtööstuse jubedustest ning ei soovi selles osaleda. Loomatööstus on reaktsioonina sellele loonud uued süsteemid, nii et inimesed saaksid loomade söömist jätkata, tundmata suuri süümepiinu. See on sarnane sellele, kui tubakatööstus lõi lahjemad või peenemad sigaretid, mis justkui on vähem kahjulikud, sest inimesed hakkasid muret tundma vähki haigestumise pärast.

Kuid samuti on oluline mõista, et ka väiketaludes põhjustatakse loomadele kannatusi. Seda on lihtsam näha, kui astume karnismi raamidest välja. Enamus peaks julmaks, kui tapaksime õnneliku ja terve kuldse retriiveri lihtsalt seetõttu, et inimestele meeldib tema jala maitse. Ta on isik, kelle elu on talle oluline ja kes sooviks edasi elada, lisaks on isikuid, kes hakkaksid teda igatsema, kui teda enam pole. Enamuse jaoks meist oleks see julmus. Ometi tehakse sama teiste isikutega: kanade, sigade, lehmadega. Loomatööstus tahab, et mõtleksime, et see on kaastundlik. Kuid tegelikkuses pole need isikud tihti elanud kõige paremates tingimustes ja nad lõpetavad samades tapamajades, kus lõpetavad suurtööstuse loomad.

Raamatus „Miks me armastame koeri, sööme sigu ja kanname lehmi: sissejuhatus karnismi” räägite ka tapamajade ja lihatööstuse töötajate olukorrast. Inimesed arvavad tihti, et tegemist on julmurite ja psühhopaatidega, kes sellistes kohtades töötada suudavad, kuid tegelik olukord on hoopis keerulisem. Nimetate neid loomade kõrval samuti nähtamatuteks ohvriteks.

Karnism on süsteem, mis muudab meid kõiki ohvriteks. See muudab ohvriteks neid, kes söövad loomi; alates imikuea lõpust pannakse loomade kehaosad meile suhu ning öeldakse, et me ei tohiks selle kohta midagi mõelda ega tunda. Meie taju moonutatakse ja meie loomulikku empaatiat nõrgestatakse. Meie tunnete ja mõtete autentsust piiratakse. Nii ei käitu me kooskõlas oma sisemiste väärtustega ega iseenda huvides, sest liha, munade ja piimatoodete söömine ei ole tervislik, vähemalt mitte sellisel hulgal, nagu seda tänapäeval tehakse.

Mis puutub tapamajade töötajatesse, siis on tegemist maailma ühe kõige ohtlikuma ja psühholoogiliselt problemaatilisema töökohaga. Inimesed, kes sellistes kohtades töötavad, on majanduslikult kõige haavatavamad. Näiteks USA-s töötavad tapamajades eelkõige immigrandid, kes ei oska inglise keelt ja kes ei saa oma õiguste eest seista. Tapamajades juhtub ka palju tööõnnetusi. Need inimesed peavad päevast päeva töötama surmast läbiimbunud keskkonnas, selle psühholoogiline mõju on märkimisväärne. Pole imestada, et paljud neist kannatavad post-traumaatilise stressi ning sõltuvuste käes. Need on töökohad, mida inimesed endale ise ei valiks. Nad ei tööta seal, sest soovivad seda, vaid neil ei ole muud võimalust.

Olete seotud nii Euroopa kui ka USA vegan- ja loomaõiguslusliikumisega. Kas on märgata mingeid erinevusi Euroopa ja USA vahel? Kummas on teie hinnangul loomade olukorra ja taimetoitlusega paremad lood? Kas nendel piirkondadel on teineteiselt midagi õppida?

Euroopas on rohkem koduloomi kaitsvaid seadusi, kuid koduloomade tingimused pole USA-st oluliselt erinevad. EL on vastu võtnud mõned seadused, mis keelavad koduloomade kohtlemise teatud viisil, kuid neid seadusi tihti ei täideta. Nagu üks mu kunagine tudeng ütles, et isegi kui tingimused oleksid tapamajades ja suurtööstuses 80% paremad, siis oleksid need ikkagi 20% hullemad kui enamik inimesi iial toetada tahavad.

Peamine erinevus on, et Euroopas on väga suur loomaõiguste liikumine, kuid tervisepõhine taimse toitumise liikumine ei ole siin nii väljapaistev kui USA-s. USA-s hakkavad paljud inimesed veganiks tervislikel põhjustel. Seal on tehtud suurel hulgal uuringuid, mis kinnitavad taimse toitumise tervise-eeliseid ning loomsete toodete söömise riske. Nii on USA-s arstid, toitumisnõustajad ja ka avalikkus selles osas teadlikumad. Seda on juba näha ka Euroopas, kuid siin ei ole veel jõutud USA-ga samale tasemele.

Millisena näete tulevikku? Kas veganmaailm on võimalik?

Inimesena, kes on olnud liikumises aktiivne aastast 1989, ja psühholoogina olen veendumusel, et veganlus vahetab karnismi välja. Selles pole mitte mingisugust küsimust. Kui vaatame –ismide (seksism, heteroseksism jne) psühholoogiat, siis näeme, et need kõik on hakanud lagunema. Need küll endiselt eksisteerivad, selle mõistmine on oluline, kuid need –ismid nõrgenevad aja jooksul, mida enam inimesed neist teadlikuks saavad ning mida rohkem alternatiivseid olemisviise kättesaadavaks saab. Ja just see on praegu toimumas karnismi ja veganlusega. Veganliikumine on hetkel üks kiiremini kasvavaid sotsiaalse õigluse liikumisi maailmas. Teadlikkus veganlusest on terves maailmas plahvatuslikult kasvamas. Inimesed tõesti ärkavad. Olen andnud karnismiloenguid viiel kontinendil ja ma pole näinud selles osas erandeid.