Värskelt raamatu „Gogoli disko” eest Euroopa Liidu kirjandusauhinna ning kultuurkapitali ilukirjandusliku proosa aastaauhinna saanud Paavo Matsin ei ole meie kirjandusväljal kaugeltki mõni uus tegija, aga just praegu on ta kindlasti üks aktuaalseimaid autoreid siinsel kultuurimaastikul. Istusime maha ja vestlesime temaga auhindadest, avangardist, korporatsioonidest, Viljandist, 90ndatest, ;paranoiast ja paljust muust.

Ehkki esiti ei tahtnud Paavo Matsin meiega üldse kokku saada, vaid eelistas teha intervjuud meilitsi, oleme 23. aprillil kell 15 – nagu viis kopikat – koos fotograaf Priiduga Viljandis üsna värskelt avatud veinibaaris Mulks. Ilm on vihmase-sombusevõitu, aga Priit ütleb, et see ongi hea, nii saabki õigemaid-paremaid pilte.

Sa debüteerisid luuleraamatuga[1] 1993. aastal, mis on umbes pool su eluaega – ehk 23 aastat – tagasi. Kas võib öelda, et 2015. aasta lõpus ilmunud „Gogoli disko” on su läbimurre?

Ma ei tea… Selles mõttes, et mis läbimurdest me siin Eestis räägime? Või kuhu me murrame? „Gogoli disko” on nii kohaspetsiifiline ja eesti inside-naljadega – ta ongi tegelikult eesti raamat. Seda võib tõlkida ka, aga vaevalt keegi kuskil väljas aru saab, milline kirjanik on Berk Vakri või Jaan Kaus või… Ta ongi Eesti jaoks kirjutatud, ta on hästi kohatundlik. Ta ei ole kirjutatud tooteks, mis peaks läbi lööma. Ja ma mõtlen hirmuga, kuidas teda hakatakse tõlkima. Sellega ongi juba probleeme, näiteks üks peatükk, „Kotletid Gogolile”, tõlgiti inglise keelde – see on Euroopa Liidu kirjandusauhinna saidil üleval. See on väga hea, Adam Culleni tõlge. Ja seal on kõik vene väljendid joone alla pandud. Ta on ilmselgelt olnud hädas nendega. „Gogoli disko” ei ole väga kergesti tõlgitav, ta ei ole kirjutatud tooteks. Selles mõttes ei kuulu ta küll peavoolu. Ta jätkab mingit varasemat rida ja… see on mulle täielik üllatus, et ta niimoodi müüb! Ju siis oli selline raamat puudu. Viljandil ta ilmselt oligi puudu. On küll Lauri Sommeri väga hea „Sealpool sood”, mis on Viljandist, aga ta ei ole läbinisti ilukirjanduslik. Seal on palju mälestusi ja muid selliseid asju.

Kohatundlikud on ka sinu eelmised romaanid „Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit” ja „Sinine kaardivägi”. Viljandi asemel toimub neis küll tegevus Prahas ja Riias, aga mingil põhjusel need meil peavoolu ei jõudnud. Võib-olla on asi just selles, et see uus on, nagu sa ütled, eesti raamat?

„Doktor Schwarz” on küllaltki keerulise ülesehitusega – hoopis teistsugune. See oli mu esimene pikem raamat ja seal ei olegi koht põhiteema. Praha on kõrvaline, peamine on alkeemia. Kuna ma tegin oma lõputöö – [EELK] Usuteaduste Instituudis – alkeemiast, siis ma üritasin kuidagi seda materjali ilukirjanduslikku vormi panna. Aga „Sinine kaardivägi” on küll Riia raamat – kohe ilmub, muide, ka läti keeles! Maima Grīnberga tõlkes, kirjastuselt Mansards, mis on päris suur. Praegu tehakse juba kaanekujundust.

Aga järgmine raamat, ma arvan, enam selline kohaspetsiifiline ei ole, kuigi taustaks on küll Võru. Nüüd ma tegelen peamiselt isikutega. Mind paelub Puškini üks esiisa, kes oli etiooplane. Ta oli värvikas isik ning ühtlasi Tallinna ja Pärnu komandant. See tundub tänapäeval päris ulmejutt. Ma arvan, et selle kohaasja ma olen ära kirjutanud.

Uus raamat on küll alles kujunemas, aga üks tegelane on seal Kreutzwald ja temaga olen ma päris palju praegu tegelenud, käinud Võrus, Võru muuseumis näiteks. Aga raamatus on Kreutzwald ikka tõeline must hipi. Ta on natuke teistsugune tüüp, narkar ja.

Mul hakkas selleks intervjuuks valmistudes sinuga natuke Mikita-paralleel tekkima. Tema on ju samuti palju aastaid meie kirjandusväljal tegutsenud, aga kuidagi on teda seostatud ekspiga, mingisuguse perifeeria või marginaaliaga – nišikirjandusega – nagu ka sind. Kuni 2013. aastal tuli „Lingvistiline mets”…

Ja see oli nagu läbimurre, onju.

Jah, näiteks.

Mina mäletan tegelikult Mikitat kuskilt 90ndate lõpust, siis kui keegi eriti Mikitat ei lugenud. Mingeid kummalisi tekste ilmus tal siis juba küll.

Kas sind loeti 90ndate lõpus?

No… siis ma tegin selliseid avangardseid asju, ribaraamatuid ja. Aga ma ütleks küll, et see avangardi põhi ei ole kuhugi kadunud, vaid on võtnud teise vormi. Eks ma ikka, järgmises raamatus ka, üritan vormi uuendada – vormiuuendus on minu jaoks väga lähedane teema. Kui vaadata „Gogoli diskot”, siis ega ta ei ole ka mingi päris tavaline romaan, siin on näiteks lühikesed peatükid ning suhtun žanrilistesse küsimustesse suhteliselt vabalt. Ulmemeestes on see jällegi vastakaid reaktsioone tekitanud, nemad teavad, mis käes peab laser olema ja kuidas peab tulevikust kirjutama. Nüüd vaatasin ka, et kuskil saidil nad panid raamatule hindeks kolme[2] ja mingi mees kirjutas arvustuse, ja sain aru, et põhimõtteliselt ongi laser vales käes ja Gogol liiga suur (naerab).

Aga minule on oluline olla just žanriväline. See vabadus on hästi tähtis. Ma kirjutan nii, nagu ma tahan. Näiteks uue raamatu jaoks lugesin uuesti üle Puškini „Jevgeni Onegini”. Ma üldse ei välista, et järgmine võib tulla mingi värssasi.

Kui ajast rääkida, siis „Gogoli diskot” lugedes ei ole üldse tulevikutunnet.

See, kus me praegu oleme, on tuleviku-Viljandi! See on nii peen koht, Mulks. Viis aastat tagasi poleks keegi uskunud, et kunagi on Viljandis selline asutus. Kui siit nüüd aknast välja vaadata, siis siin on puhas – nagu oleks kuskil Helsingis – juugend! Aga see on petlik, ega Viljandis väga palju rohkem sellist juugendit pole kui siin. Kohe kõrvalt läheb selline sisehoov, seal on juba täiesti Helsingi. (Unustame siinkohal end natukeseks ajaks mornivõitu vihmasadu ja helsinglikku juugendit silmitsema – M.T.) Oota, mida sa küsisidki? (Naerab.)

Et kuigi raamatu kirjelduses ja raamatus endas öeldakse, et tegevus toimub tuleviku-Viljandis, siis inimeste peades – nagu sa ka ise mainisid näiteks ulmemehi – seostub see justkui mingite teiste märksõnadega. „Gogoli diskot” lugedes on täiesti minevikutunne.

Mu eesmärk ei olegi mingit tulevikuühiskonda kujutada. Kirjutamisvabaduse saamine ei sõltu mingist ajahetkest ja see on eesmärk. Aga sellest ulmemehed ilmselt aru ei saa. Nende taotlus on kujutada rohkem mingeid kummalisi ühiskondi ja fantaasiaid. Mulle on oluline kirjutamisvabadus. See, et ma ei sõltu millestki. Ja tegelikult – ma olen seda mitmel pool varem öelnud – on okultismis ka nii, et aega ei ole. Salateadustes on olemas ruum, aga aega ei ole – aeg on inimeste ettekujutus. Ja see mind ei huvita ka. Mul on olnud alati mingi retrokiiks – vanad asjad ühendatuna uutega.

Inimesi huvitab ikka (lähi)kultuurilugu, mind ka. Räägime natuke rühmitusest 14 NÜ, sest mul on tunne, et sellest meil liiga palju ei teata. See loodi 90ndate alguses, ehk nii 93? Kas sa olid selle loomise juures?

Jaa, see oli kohe täitsa selge rühmitus, selles olid Mait Laas, kes on nukufilmitegija, Maarja Vaino, kes on praegu Tammsaare muuseumi direktriss, siis olin mina ja päris alguses oli ka Marko Mägi, tuntud poeet.

14 NÜ oli üks esimesi rühmitusi. Enne seda oli vist ainult etnofuturism[3]. Meie tegime esimese asja, ribaraamatu, vist aastal 93, kui ma ei eksi. Ja edasi tegime praktiliselt iga aasta ühe ribaraamatu. See oligi selline väga kummaline aeg. Ma mäletan, et kui esimene ribaraamat ilmus, siis tegime presentatsiooni rahvusraamatukogus ja Päevalehes oli fotolehekülg, kus olid suured pildid, ja seal oli umbes nii, et ühel pildil teevad vene sõjaväelased midagi ja seal kõrval on meie esitluse pilt. See oli täitsa suur sündmus.

Aga kirjandusväli oli tühi! Ta oli täitsa tühi! Ei ilmunud eriti üldse raamatuid. Ma olin ju kriitik ja mäletan, et ei olnud millestki kriitikat kirjutada – raamatupoes lihtsalt ei olnud lahedaid asju. Praegu on hoopis teine aeg.

Me tegime sellist dünaamilist sarja, mida trükiti trükikojas raamatutest ülejäävatele servadele. Need olid lihtsalt servad, mis lõigatakse raamatutelt maha. Me olime väga ökomahemehed tollel ajal, võiks öelda! Ja andsime neid välja kolm-neli tükki. Ja küllalt dünaamiliselt tegime. Mait Laas näiteks avaldas ühe raamatu, mis koosnes ainult ametinimetustest – igasugused konditustajad ja muud sellised –, ja raamatut läbis auk. Esikaanel oli see ühe lapse aupaiste ja tagakaanel suundus mingisuguse prostituudi tagumikku. Me katsetasime.

Ja see oli ka avangard. Selles mõttes ei saa ma üldse aru, kui näiteks Hennoste räägib, et ei ole selliseid asju – ma ei saa tema avangardikäsitlusest üldse aru. Ma ei tea, mis maailmas tema elab. Kas tal ei ole infot või… Tegelikult on siin 90ndatel väga paljud asjad läbi mängitud. Kiwat (Matsin hääldab Kiwa nime toredasti pika i-ga: „Kiiwat üldse ei maininud” – M.T.) Hennoste näiteks üldse ei maininud. Aga mõnes mõttes on need ikka avangardsed asjad, ükskõik kuidas inimesed ise seda määratlevad. Ütleme nii, et avangard on piiridele liikumine ja kogu ;paranoia on mõnes mõttes avangard. Selles ma Hennoste vaateid üldse ei poolda.

Mulle tundub, et Hennoste point oli ka „Plekktrummis” justkui see, et enam ei saa – ka vormiliselt – kirjanduses midagi põhimõtteliselt uut teha, sest kõik on juba ära tehtud.

Ma arvan, et see ei ole tõsi! Kui vaadata näiteks ;paranoia asju just. Teine asi on see, et minu kirjanduslugu on hoopis teistsugune kui Hennoste oma. Ma ei saa tema keelest üldse aru. See avangardi ajalugu, ütleme, see uus ajalugu ongi kirjutamata. Soovitakski Hennostele, et ta kirjutaks alates 90ndatest edasi, see on huvitav.

Mida 14 NÜ nimi tähendab või kust see pärit on?

14 NÜ oli tegelikult oranži rastri number. Me mõtlesime alguses, et võtame rühmituse nimeks lihtsalt oranži värvi. Aga see tundus päris keeruline, kuna oli väga palju dokumente ja me tegime need kõik ise – näiteks taotlesime Tallinna linnavalitsuselt luba, et hakata mittetulundusühinguks jne. Üsna raske oli nii teha, et oleks värviline olnud – et nimi oleks lihtsalt olnud oranž triip. Ja siis me lasime arvutil „tõlkida” värvi numbrikombinatsiooniks ja sealt see 14 NÜ tuleb.

Ja 14 NÜ oli avangard?

Maksimaalne avangard – nii nagu meie suutsime teha. Ja tegelikult toetasid meid väga paljud inimesed. Näiteks Mati Sirkel, kes oli tollal kirjanike liidu esimees, andis meie esimesele raamatule kohe soovituse. Ei olnud midagi sellist, et oleks tohutult vastu oldud. Teiseks olid meile hästi olulised raamatuetendused (Matsin kasutabki sõna „raamatuetendus”, mitte „-esitlus” – M.T.) või performance’id.

Mäletan, et kord tellisime pedast mingi võimleja ja tõime ta koos rööbaspuudega Kirjanike Maja musta laega saali. Ja tuli tippvõimleja, noh, võimles seal, ja saal oli rahvast täis, kõik ootasid, mis juhtuma hakkab, aga ta lihtsalt võimles.

90ndatel oli kirjandusväli palju õhukesem kui praegu. Tegijaid oli vähem ja midagi huvitavat minu arust väga ei juhtunud. Olid kindlad autorid. Ja kui ma praegu ka vaatan, siis ega noored väga avangardi ei viljele, kui lugeda näiteks Värsket Rõhku, mis on küllaltki klassikaline. Aga ei ole seda, et keegi hakkaks tohutult vormiga mängima.

Ma arvan, et see tuleb veel tagasi.

Ikka-ikka, jah! See avangardi kell on… Selles mõttes küll, et neid asju ongi ilmselt kunagi varem ka tehtud, aga uues kontekstis sa võid alati jälle piire nihutada.

Kiwa (ikka Kiiwa – M.T.) asjad on tähelepanuväärsed ka seetõttu, et see avangard on alati natuke ka metafüüsika. Et kui sa piiridele liigud, siis võib juhtuda midagi uut, midagi salapärast. Mina olen taustalt, hariduselt vaimulik, aga olen Kiwast alati aru saanud. Meil on ühine platvorm – tema üritab ka alati mingeid piire katsuda või nende poole liikuda. Mul on sama eesmärk olnud alati – ja on ka „Gogoli disko” ja kõigi nende asjadega. Ega ma ei ole sellest avangardi-maailmast kuidagi lahkunud.

Ometi tundub mulle, et „Gogoli disko” on kõvasti lihtsamini loetav kui näiteks „Doktor Schwarz”. Siin ei ole küll mängulisust ja, ütleme, loomisrõõmu kuidagi vähemaks jäänud, aga ta on suuremale hulgale inimestest justkui haaratavam, kuidagi märgatavalt lugeja poole liikunud. Samamoodi, mulle tundub, juhtus Mikitaga. Ja ma ei teagi, milles siis asi rohkem on, kas te ise muutusite lihtsamaks ja haaratavamaks või tulid n-ö massid teile järele lõpuks.

Kas seda massi enam üldse on? Kogu see mass või see pilt on muutunud, on nagu pihustunud, kõik on ikkagi nišiasjad. Keeruline öelda…

Minu arvates on „Gogoli disko” peavoolulisem küll.

Läbimüügi poolest kindlasti! Aga samas on „Gogoli diskosse” väga palju saladusi sisse pandud, mida tavalugeja võib-olla kohe ei näegi. Seal on väga kummalisi peatükke, väga kummalisi peatükipealkirju, seal on natuke arvu- ja muud sümboolikat. Ja alkeemilist ja vabamüürlikku sümboolikat ka.

Pärnitsa arvustus keskenduski minu meelest just neile saladustele, kas sa seda oled lugenud?

Jaa, jaa. Pärnits on mul suur fänn. Ja tema intentsioon oli positiivne. Samas kui „Sinine kaardivägi” välja tuli, siis ilmus mitu arvustust, kus tehti põhimõtteliselt maha maailmavaadet… „Sinises kaardiväes” oli see korporantide maailm, seda tehti hirmsasti maha, ei saadud aru, et see on retrokiiks, see välistati kohe või kõike seostati minu isikuga. See on mõttetu.

Mulle õudselt meeldib, et ma olen saanud head tagasisidet väga laialt diapasoonilt. Ühel pool on, jah, Pärnits, aga teisel on kellegi ema, kes ütleb, et oli hea raamat. Või näiteks mul oli hiljuti väga tore kontakt Arvo Ihoga, kes käis Viljandis ja kellel tekkisid filmimõtted. Ja õhus on täiesti idee teha „Gogoli diskost” film. Talle ka raamat väga meeldis, tema leidis sealt samuti midagi. Diapasoon on lai, selles mõttes ta nišikirjandus kindlasti ei ole, jah.

Aga teiselt poolt jälle on.

Võib-olla, jah.

Viljandis on raamat küll väga populaarne! Ma vaatasin, et Viljandi Rahva Raamatus on ta esikohal. Ja Eesti omas oli üheksandal kohal! Me jätsime selja taha Kivirähkid ja igasugused teised. Läbimüük on olnud suur küll. Tegime lisatiraaži ja see on ka läbi tegelikult.

Ja nüüd, pärast seda Euroopa Liidu auhinda on tulnud väga kummalisi pakkumisi. Näiteks Albaania tunneb huvi. Selline väga kummaline vuntsidega vanamees, kes on oma Facebooki fotol mitme idamaise kaunitariga. Ja tahab välja anda. Ja siis Bulgaariast tunnevad mingid härrad huvi. Ja siis me otsustasime, et oleme kõigega nõus, see on kõik väga tore, Bulgaariasse võib-olla lähmegi dressides ja nahktagidega kohale. Aga on ka päris tõsiseid pakkumisi, Ungarist ja Brüsselist ja mujalt. Selles mõttes on see auhind „Gogoli diskole” küll hästi mõjunud, et paari nädalaga on juhtunud uskumatuid asju.

Kui pärast intervjuud pildistama asume, tärkab Matsinis tõeline staar (mis mind absoluutselt ei üllata – olen näinud tema fotosid Facebookis ja mujal –, on näha, et inimene ei tunne kaamera ees ebamugavust), aeg-ajalt küsib ta täpsustusi, kas teeme „Jim Morrisoni”, trotsides külma ja tibavat vihmagi („Ei ole kerge olla Jim Morrison!”; „Kas nüüd on vana Trubetsky?”). Lossi tänavalt leiame huvitava maja, mis fotograaf Priitu kohe paelub, ja selgubki, et just selle maja trepikojas ööbis fiktiivne karakter Arkadi Dmitrijevitš Severnõi („Gogoli disko” ehk elavaim tegelane, geenius-moosekant-eluheidik Arkaša). „Kas Mamiya või Hasselblad?” kuuleme kaanefotot püüdes äkitsi selja tagant, Matsin on teisel pool klaasi trepikojas sees, meie fotograafiga väljas. „Mamiya,” kostub vastuseks. Juhtumisi on Priidu edev kaamera jäänud silma sellelesamale täiesti juhuslikult mööduma sattunud legendaarsele filmimehele Arvo Ihole, kes on „Gogoli disko” filmiks tegemise suhtes huvi üles näidanud. Arvo on kaamerast vaimustunud: „Ma olen ise ainult üks kord sellega pildistanud, see on jumalik kaamera! Võtab hambad lahti. Lausa juuksekarvad võtab püsti.” Kas sellised kohtumised on Viljandi tänavatel tavalised või mitte, ei saagi teada, aga tunne jääb hea, tundub, et kõigile osapooltele.

Sa rääkisid 90ndate raamatuetendustest. Mulle näib, et ka su praegused esitlused (mitte ainult su isiklikud, ka näiteks ;paranoia kirjastuse performance-esitlused, kus sa oled üles astunud) on senini sellest vaimust kantud – nad on hästi veidrad kuidagi objektiivselt, kui nii võib öelda, teatraalsus tundub üldse sulle läbivalt omane olevat.

No ma olen kasutanud ;paranoia performance’ites talaari, kummalisi rituaale, mis on segu vaimulikutaustast ja alkeemiast. Näiteks linnateatri performance’is pakkusin ma rahvale viina ja vutimune vist.

Jah. Y-galeriis ka[4].

Jah. Ja see oli pühalik – ja seal olid need kaksikud, onju! Need on sellised kummalised rituaalid, jah. Kuigi ma kirikus otseselt ametis ei ole, on mul see skill või oskus olemas – ma olen päris palju õppimise ajal ka jumalateenistusi teinud. Ja väga palju nalja on nendega saanud. Olen näiteks pidanud ühe jumalateenistuse kirikus, kus ei olnud ühtegi inimest. On väga freaky’sid, spooky’sid kogemusi. Ma olen ennast võib-olla natuke välja elanud nendel ;paranoia üritustel.

;paranoia on absoluutselt oluline! Ta võiks olla palju-palju kesksem. Aga samas, ega me ei saagi väga ette kujutada, et näiteks asemantilisel raamatul[5] peaks väga palju lugejaid olema. Ja see ei ole ka ilmselt eesmärk. Tegelikult. Mõnes mõttes teeb ;paranoia sama asja, mida tegi 14 NÜ 90ndate alguses. Kui Kiwa hakkas oma asja tegema, siis ta pöörduski minu poole, 90ndate lõpus vist juba. Nii et ta teadis, mida me olime teinud. Ja mõnes mõttes jätkas ta seda ;paranoiaga. Ma arvan, et 14 NÜ asju keegi teine ei jätkagi, ja sellepärast ma olen hästi soosivalt suhtunud ja alati üritanud osa võtta.

Ja oled ju ka „president of the corporation” ;paranoias.

President, jah. ;paranoia autor Psaiko näiteks sai teada, et mina olen ;paranoia president, ja tahtis siis mult raha saada (naerab laginal).

Selline kiiksuga performatiivsus ja nihestatus näib sulle hästi sobivat küll.

(Veendunult, konkreetselt) Jah. Vaata, kui kirjanikud hakkavad kirjandust esitama, siis see mõjub tihtipeale piinlikuna. Noh, minu jaoks. ;paranoia ei mõju piinlikuna, sest see on professionaalne. Aga päris palju on selliseid esitlusi, kus kirjanik lihtsalt loeb raamatut, ja see on natuke nagu… eilne päev. Et mul on sall ja nüüd loen luuletusi. Ma ei ole ka suur slämmide ja etlemiste fänn – see on minu jaoks täitsa võõras maailm. Ja ma ei ole esitlustel vist kunagi raamatuid või katkendeid ette lugenud, vaid olen üritanud jahmerdada samovaridega, kaksikutega, rituaalidega, laulnud – teinud mida iganes, aga mitte esitanud oma teksti.

Sa mainisid juba enne seda korporatsiooniteemat ka, aga mul oli plaanis küsida niikuinii, et sa oled Fraternitas Liviensise vilistlane, mis lood sul sellega on?

No see ei ole nii tohutult keskne, aga ma olen, jah, aastast 90 seal. Viimase raamatuga pole tal nüüd kuidagi pistmist, aga „Sinises kaardiväes” oli ta küll keskne teema. Ja tegelikult on ju ka Eesti Vabariigi ajast mõningad raamatud, kus on korporandid olnud. Ta on täiesti retrokiiksu maailm. Nagu inglise buldogid või… Ta on selline väga kummaline asi, aga minu jaoks tähelepanuväärne, nagu mõni barokkloss.

Jah, just! Selles mõttes see sobibki minu arvates sinu performatiivsuse ja teatraalsuse skaalasse, ma ei näe siin mingit vastuolu.

Absoluutselt! Seal on ka omad rituaalid, seal on ka teatraalsus, seal on ka kummalised saladused, selles mõttes on ta minu maailm, jah.

Kas sa teatriga ei ole mõelnud tegeleda? See tunduks nii loogiline.

Mulle on tehtud päris võimsaid pakkumisi. Ja olen ära öelnud. Ei julge! Täitsa teine spetsiifika. Sa pead teadma, kust keegi sisse tuleb ja… Vat selleks tuleb palju teatris käia, aga mina ei ole seda elu jooksul väga palju teinud. Ja kui sa teatris ei käi, siis sa lihtsalt ei tea, mida saab teha või mis vahendid on. Ma olen alati imetlenud oma koolivenda Kivirähki, kes on nagu sündinud näidendikirjutaja. See on väga spetsiifiline asi.

Räägime eeskujudest.

Ulmemehed ütlesid, et „Gogoli disko” tõukub pigem 20. sajandi alguse kirjandusest – eks keegi oli guugeldanud, et Matsini lemmikud on Meyrink ja „Golem”. Aga see täpselt niimoodi ongi. Mina esindangi seda vaadet – ja seda vaadet pooldas näiteks ka kunstnik Tõnis Vint –, et kultuuriajalugu on täis mingeid otsi, radasid, kust saab edasi minna. See ei ole selline protsess, et ma olen selles hetkes ja nüüd ma pean midagi moodsat tegema, vaid ma võin võtta vabalt näiteks neorenessansi ja minna sealt edasi. Ma võin ka seda teha!

Ma arvan, et minu suured eeskujud ongi 20. sajandi alguses. See kirjandus, mida tõlgib ka Mati Sirkel ja mida võib-olla üldse ei ostetagi. Seal on mingisugused huvitavad autorid ja huvitavad žanrid või vormid, kust saab edasi minna. Mina küll ei vaata kultuuriajalugu nii, et pean kuidagi moodne olema, see on mõttetu. Justnimelt see vanamoodne või barokne asi võib olla tänapäeval avangardne.

Minu eeskujud olid, jah, eelmise sajandi euroopa kirjanduses pigem. Pärast seda on nagu mingi allakäik…

Missugune on hea raamat või hea kirjandus?

Igav ei tohi olla. Teine asi, mis on mind alati huvitanud, on see, et oleks mingi igavikuline muster. Minu üks absoluutseid lemmikuid on Evelyn Waugh’ „Tagasi Bridesheadi”, ma pean seda 20. sajandi kõige olulisemaks romaaniks. Ma olen mõelnud selle peale pikalt, aga ega ma lõpuni aru ei saa, miks ta nii oluline on. Olen lugenud teda kümneid kordi, mul on kõik filmiversioonid vaadatud. Seal on saadud kuidagi kirja inimese elukaar. Ja samas ka kogu ühiskonna elukaar. Sellist suurt asja ongi ehk keeruline tänapäeval kirjutada, võib-olla jäävadki minevikku pigem mingisugused head ajad, kus see muster oli ühiskonnas väga näha – praegu on ikkagi kõik nii pihustunud. Ütleme, mingeid suuri teemasid, mis seoks väga paljusid inimesi, tegelikult ei olegi enam.

Ja siis jääbki postmodernism?

Aga tegelikult on see tõsi ju! Ja samas need asjad, mis liigutavad… Näiteks, mina ei ole inglise lord, aga mind see lugu tohutult liigutas. Seal on kõike – allakäiku, selginemist. See on võimas, ta ongi lihtsalt võimas. Aga ta ei ole igav. Seal on lord Sebastian, kellel on karu. Ta kõnnib Londonis karuga ringi ja ostab talle kammi.

Minu korteris Viljandis on jänes. Selle jänese me ostsime koos Barthol Lo Mejoriga kunagi, kui ta Viljandisse sattus. Naljatasime, folgi aeg oli ja näomaalinguid tehti, Barthol oli esimene, kes lasi endale teha – tiigri, kui ma ei eksi. Ma lubasin alguses ka lasta, aga loobusin (naerab). Ja siis Barthol kõndis tiigrina, aga mina ostsin endale mingi kummalise jänese, ja see jänes on mul siiamaani alles. (Ma ei saa tegelikult aru, kas see jänes on päris elus jänes või mingi (kummaline) mängujänes, ja kuidagi jääb õigel ajal küsimata ka. See on Matsini puhul ka suhteliselt tavaline – mängu (just mängu ja mitte näiteks nalja) ja reaalsuse piir ei ole alati väljapoole nii kindlalt tuvastatav – M.T.)

Peabki olema mingisugust kiiksu ja retrot! See ongi oluline – mängulisus ja see, et ei oleks igav. Paljud asjad on igavad. Nad võivad olla avangardsed, aga nad on igavad.

Kas sa eesti kirjandust ka loed? Mulle ei tundu su teosed väga eestipärased ja… näib, nagu sa ei loeks väga palju eesti kirjandust.

Väldin, jah. Ma väldin isegi raamatuid, mida tõlgitakse eesti keelde. Ma arvan, et see on puhtalt professionaalne, et on kaks teed. Üks on see, et loed kõike, onju. Ja siis kirjutad eesti kirjandust. Ja teine on see, et sa ei loe. Mina olen valinud selle teise ja ma üldiselt loen vähem. Mul on mõned lemmikud, näiteks Mait Vaik. Sain kohe aru, et see on super asi, mida ta teeb, tema „Juss ja vennad” näiteks. Mul on omad lemmikud ja eks ma ikka servapealt loen. Aga viimasel ajal ma istun põhiliselt YouTube’is, kui päris aus olla. Mul on üsna suur raamatukogu, aga ma arvan, et see ei ole uudis kellelegi, ja neid inimesi on palju, kes istuvad keset uhket raamatukogu lihtsalt internetis. Väga raske on raamatut kätte võtta. Ma arvan nii.

Kas sa tahad veel midagi Müürilehe lugejatele öelda?

Tulge Viljandisse!