Ilmar Taska „Pobeda 1946” on kirjutatud samanimelise novelli järgi, mis võitis paar aastat tagasi ajakirja Looming novelliauhinna. Juba novellina oli „Pobeda” täiuslik meistriteos, mis suutis anda oma kompaktsuses edasi kogu ajastu traagika selle valusas lootusetuses. Romaanina jätkab „Pobeda” sealt, kus novell pooleli jäi, mängides aja haavu ja traumasid välja erinevates ühiskonnakihtides lihtrahvast eliidini, keskendudes ennekõike küsimusele, kuidas pääseda KGB kombitsatest.

Ilmar Taska
„Pobeda 1946”
Varrak, 2016
306 lk

„Pobeda 1946” on ajalooline romaan, mis kvalifitseerub oma ladusa jutuvestmisvõttestiku tõttu aga ka ajaviiteromaaniks. Kuigi see tugineb reaalsetele olukordadele, on lugu siiski selgelt fiktsioon, jutustades meile, kuidas KGB nimetatud aastal töötas ja halastamatult vahendeid valis ning kuidas inimesed vaikelu säilitada püüdes „äraandjate” ja „riigireeturite” tiitlite rägastikus laveerima pidid. Ennekõike on see romaan okupatsioonist ning inimeste soovist ja vajadusest selle koledustes samal ajal nii ellu kui ka inimeseks jääda. „Pobeda” võtab vaatluse alla teema, mida pole meil seni eriti käsitletud: kuidas KGB värbas oma eesmärkide saavutamiseks lapsi.

Romaani väärtus lisaks vähekäsitletud teema ning taaskäsitlemist ja -mõtestamist vääriva perioodi tõstatamisele meie ajaloost ongi meisterlik fabuleerimisoskus. Ootamatute sündmuste loomine on Taskal tõeliselt käe sees. Ainsaks miinuseks on see, et mõned neist ei mõju piisavalt põhjendatult, esineb tegevustikus ringiratast käimist. Kuid tuleb ka tunnistada, et sellisel tasemel ennenägematute sündmuste loomise võimekus hakkabki meie aja kirjanike arsenalist kaduma. Võimalik, et romaan „Pobeda” oleks heaks alusmaterjaliks filmistsenaariumile, mis suudaks oma kiirete käikudega ka kõige nõudlikuma vaataja ekraani ette naelutada.

Skeem on lihtne: nimetu Poisi suurt huvi autode vastu hakkab kasutama ära osav KGB töötaja, kes petab oma läikiva Pobedaga peibutades Poisilt välja tema isa asukoha, sest too on riigireetur, kes on end juba mõned aastad valitseva võimu eest korteri tagatuppa peitnud.

Järgemööda võetakse ette teisedki perekonnaliikmed, võrgutatakse Poisi ema ja seatakse lõkse tema tädile, ooperilauljale Johannale. Ehk natuke liiga kergelt andub Poisi ema KGBšniku võrgutustele, lausa ebaloogiliselt, kuid ilmselt lubabki inimeste psühholoogiline seisund niisuguses piiripealses olukorras ootamatusi. Lahti läheb võitlus hea ja kurja vahel, haarates endasse lugeja, kes viiakse rännakule võimekate manipuleerimisvõtete, alanduse, trotsi, ahastuse ja väikeste võitude maailma. Olgu lugemiskoodiks öeldud, et sõna „pobeda” tähistab ju lisaks automargile ka võitu.

Taska juhatab meid ajalooliselt raskesse maailma delikaatselt, justkui hea isa lapsi käekõrval läbi elu viies, peites meie eest seda, mis võiks meid pelutada. Kui Oksanen juhatas meid enda kümme aastat varasema tegevustikuga „Puhastuses” halastamatult ülekuulamisruumi, kus lugeja silme all rakendati süüdistatute või tunnistajate suhtes talumatuid võtteid, siis „Pobedas” kohatavas samalaadses olukorras autor vaid viitab toimunule, säästes lugejaid liigsetest detailidest. Romaan on kirjutatud lausa hubaselt, seda on mugav lugeda, ta ei raputa meid liigselt, kuid samas ei vii ka ülemäära sügavale tegelaste psühholoogilisse maailma. Lugeja on alati vaatleja rollis, kellele näidatakse puhuti ajaloo julma palet, kuid vahel jäetakse see varjule fiktsiooni pehme katte alla.

Üks süžeeliin kulgebki nimetute tegelastega. Karakter nimega Naine, Poisi ema, on paratamatult ka üks peategelane. Naise nime puudumine on küllap taotluslik, sest eks olnudki meie esivanemad kõik KGB toimikutes vaid naised ja mehed (ja lapsed), mitte nimedega varustatud väärikad inimesed. Ja Naine viibki seda lugu edasi, tema andumine, tema trots ja viimane võitlus.

Poisi traagilise perekonnaloo kõrval on romaani teine süžeeliin tema tädi Johanna lugu, kes üritab saada olude kiuste kokku oma kallima, BBC diktori Alaniga. Taska kirjanikusulg on pannud osavasti mehe esindama kõike „läänelikku”, vaba ja edumeelset. Nii ei häiri isegi see, kui Alan räägib näiteks serotoniinist, mis avastati tegelikkuses romaani tegevusajast alles paar aastat hiljem. Sest meie eestlaste, siiajääjate jaoks oligi lääs üleloomulik koht ja Alan on selle literatuurne representatsioon.

Taska esikromaan on kindlasti õnnestumine, millest paistab välja põhjalik töö arhiivimaterjalidega ja läbikomponeeritud süžee. Ladusa stiiliga Eesti-ainelisi ajaloolisi romaane ei olegi meil ju liiga palju.