Sel laupäeval, Eesti 25. taasiseseisvumispäeval keritakse Järva-Jaani kinomuuseumis ja vanatehnika varjupaiga muruplatsil lahti vanad filmirullid. Filmilindifestivalil võib tegutsemas näha Eesti staažikaimat projektsionisti Vello Kolnest ehk Kino-Vellot, kes on muuseumis tselluloidfilmide rariteetide eest hoolitsenud viimased 10 aastat.

Vello Kolnese juhatusel pole Järvamaal filmide näitamise traditsioon kunagi katkenud. 16-aastaselt kinomehaaniku diplomi saanud Vello pühendumus filmidele sai alguse, kui ta poisikesena Metstaguse rändkinos Nõukogude trofeefilmi „Kuldkingad” nägi. Pärast seda tiirutas noor filmientusiast igal võimalusel projektoriümbruses, kui koolis filme näidati.

Rahva suus Kino-Velloks kutsutud mees meenutab, kuidas see kõik algas ja miks see nii kaua jätkunud on: „1960. aasta aprillis hakkasin ma ametlikult tööle ja sellest ajast peale olen filme näidanud. Esimene film, mille praktikal olles käima panin, oli „Vallatud kurvid”. Vahepeal tuli ainult kolm aastat pausi sõjaväe tõttu sisse. Vahepeal oli mu proua ka minu kõrval viis aastat abimehaanikuks.”

Nõukogude Eestit kattis toona hästi varustatud kinovõrgustik. Ainuüksi Paide rajoonis oli 11 kaheliikmelist mehaanikuteduot, kes omavahel ligi 50 kinonäitamise punkti ära jagasid ja nõnda üle Eesti. Vello sõitiski siis oma „villisega” ringi, et igal nädalal rahva meelt lahutada. „Kino oli alati väga populaarne. Publik armastas nii India kui Prantsuse komöödiaid ning eriti pärast kinoseanssi toimuvaid tantsupidusid. Need keelati ära, sest vahel ei jõudnud inimesed pärast õigel ajal tööle.”

Vello juures on filmid kindlates kätes, sest tegu on kaheksakordse kinomehaanikute kutsevõistluse võitjaga, kes suutis NSVL-i kurikuulsaid viisaastakuplaane mõnikord lausa nelja aastaga ära täita. Kinomehaanikute kutsevõistlus toimus kord aastas ja koosnes neljast alast: autoga vigursõit, liiklusalane test, teadmised poliitiliselt aktuaalsetest teemadest ja granaadi- või mõni muu täpsusvise.

Täpse käega, kuid tagasihoidlikul Vellol meenus ainult üks kord, kui seanss pidi tehniliste viperuste tõttu ära jääma: „Ühel talvel polnud mul autot ja pidin Paidest kuidagi edasi järgmisesse punkti saama, aga transporti oodates sai aparatuur kõvasti külma. Siis juhtuski nii, et kui pidin filmi käima panema, murdus projektori vänt ära, ilma milleta ei saa masinat käsitseda. Kuna läheduses ühtegi keevituskoda polnud, ei jäänud midagi üle, kui rahvale kurba uudist teatada.”

Kinomuuseum on koduks üle tuhandele filmile, mille seas on nii täispikkasid kunsti- ja propagandafilme kui ka lühivorme dokumentalistikast ja ringvaadetest lastele mõeldud multikateni. On ka üks keelatud film, millel oskajad võivad Nõukogude sõjabaase ära tunda. „No oota sa!” on see, mida ümbruskonna lapsed ikka ja jälle muuseumis vaatamas käivad ja selle mainimine toob ka Vellole rõõmsat puna palgele. „Kahjuks ei tea keegi veel lõpuni, mis filmid riiulites täpselt on. Oleme neid nii palju tuvastanud kui võimalik ja enamus nendest on 1960.–70. aastatest. Kvaliteeti ei saa ka alati lubada, sest tihtipeale on nii, et pealkirja pole ollagi, aga sisu on tugev või vastupidi, pealkiri on kõva, aga sisu puudub. Paljud n-ö õppefilmidest on veel tuvastamata.”

Enamus filme, mis muuseumis on, päästeti ligi kümme aastat tagasi toonase Tallinna Filmilaenutuse laost, muidu oleksid filmirullid leidnud koha prügikastis. Peale selle võtavad inimesed muuseumiga ise ühendust – näiteks „No oota sa!” leidis tee Järva-Jaanisse ühest Räpina kuurist. Filmilindifestivali programmis leidub palju sellist, milleks kohaliku kinoleviga harjunud filmivaataja ei pruugi ega oskagi valmis olla. Kas naerda või nutta, kui saad vaadata lühifilmi „Põllul pole lahe”, „Sonaat Hitlerile” või hoopis „Soolo koerale”?

Koos Velloga näitab laupäeval Järva-Jaanis filme ka Tallinna staažikaim projektsionist Raivo Metsniit. Need mehed on kahe peale kokku nii palju filmilinti näidanud, et sellega võiks maakerale ringi peale teha.

Filmilindifestivalil on vanatehnika varjupaigas koos olmetehnika saavutused ja nendest üks suur tagaaia kollaaž moodustunud. Selle kollaaži strateegilistes punktides saab laupäeval filme vaadata, puhata, peesitada, pidutseda ja pritsumeestega sauna teha. Vaataja saab end kujutleda fantaasiaküllasesse tulevikku, kus sõidetakse ringi värviliste roomikautode ja hiigelvolgadega, või hoopis minevikku, astudes samasse bussi, millega sai esimest korda omapäi vanaema juurde sõidetud.

Täpsema info Filmilindifestivali ajakava kohta leiad Facebookist.