Semiootik Martin Oja viskab erialase pilgu Musta Kasti monolavastusele „Avameelselt arvamisest”, kus Märt Koik pihib, et oli isegi varem konservatiiv, aga nüüd leiab vaid põhjust viimaseid välja naerda.

Märt Koigi skillset, erinevalt suure osa teiste eesti näitlejate omast, paistab ennekõike silma võitluskunstina. Arvamise-tükk on otsekohene poliitiline teater, ilma keeruliste kunstiliste ambitsioonide ja nikerdatud metafoorideta. Tekst ja esitus on tehniliselt väga tugevad, vahedaks lihvitud ja kaasahaaravad. See lavastus iseloomustab hästi teatri loomulikku arengut, pidevalt areneva kunstisüsteemi võimet haarata ümbritsevast kultuurist värskeid elemente ja neid endasse integreerida, enda väljendusarsenali põimida. Kes on tuttav Koigi varasema arvamus- ja etenduskunsti ühendava tegevusega, tunneb end koduselt ka suhestudes käesoleva etenduse vormiga. Lavale on lisaks monoteatri vahenditele toodud stand-up’i ja juutuubi-kanali esteetikat, sekka ka mõõdukalt powerpointi-visuaali ja mõnetist interaktiivsust, mis laseb publikul paar väiksema kaaluga repliiki sekka öelda. Samas on tunne, et Koik ei salliks reaalset vastuvaidlemist. Saalis valitsevast kirjutamata reeglite õhkkonnast aimub, et kui tagareast tõuseks alalhoidlik papi ja hakkaks tõsimeeli etenduse seisukohaga polemiseerima, väänaks Koik ta verbaalsesse nupuvõttesse.

Lavastuse algusminutitel tutvustab Koik end kui endist konservatiivi ja nüüdset liberaali, sammudes seejärel jõudsalt edasi kriitilisse faasi. Sületäie puid saavad alla Eesti kõige konservatiivsem parlamendierakond ja selle juhtfiguurid, lisaks ühe tuntud sihtasutuse eestvedaja – ühesõnaga seltskond, kelle populismis ja reaalses tahtmatuses eesti rahva eest seista on üsna keeruline kahelda. Järgnevalt dekonstrueerib Koik konservatiivset maailmavaadet tervikuna, võttes ükshaaval ette sellest võrsunud lööklauseid ja tekstikatkeid, paljastades väidete demagoogiat. Üldjoontes ei näe jällegi põhjust vastu vaielda, kuid tahtmatult ja üsna huvitavalt kerkib esile metatasand – Koigi enda teksti lähedalt analüüsides paljastuvad seal sarnased retoorilised vahendid. Silm silma, pomm pommi vastu. See lähenemine toob endaga stand-up’ilikku lihtsustamist, kavatsuslikku hoidumist liiga keeruliseks minemast. Olen samuti palju konservatismist mõelnud ja peaaegu alati jõudnud sinna, et hakkan seda lahti mõtestama hirmu kaudu. Seega, kui kõnetada teemat empaatiaga, võiks kõigepealt küsida, mida tegelikult kardab inimene, kes muutuste ees tõrgub. Edasi saab liikuda juba selleni, kuidas säärast inimest rahustada ja julgustada.

Lõppfaasis saab üha selgemaid piire lavastuse – ütleme siin subjektiivselt – kõige väärtuslikum komponent. Koik jõuab netikommenteerimist kommenteerides välja rahvaretoorika mehhanismide selgitamiseni, aitab pilku heita võtetele ja mõtetele, millega moodustatakse poliitilisi loosungeid. Paraja avatuse- ja arengutasemega publikule on see kahtlemata suure hariva potentsiaaliga lavastus. Mööda keskkoole tuuritades teeks see pika puuga ära igale ühiskonnaõpetuse tunnile. Praeguses kontekstis ehk Genialistide klubi saalis võib tekkida olukord, kus etendus küll vaatajale meeldib, aga jookseb teatud mõttes kommunikatiivsele karile. Publik võib esitatavaga liigselt nõustuda. Saalist pole kerkimas reaalset vaenlast, kellega lavatekst saaks võitlusse söösta. Mul on tunne, et tegelikult tahaksid Märt Koik ja Lennart Peep kümnete liberaalsete tudenginoorte asemel ninast hammustada kümneid tuhandeid konservatiivseid televaatajaid.

Tutvu lavastuse „Avameelselt arvamisest” mängukavaga siin.