Mitmekülgsus ja paindlikkus on ambitsioonikad eesmärgid. Kammernaiskoor Sireen on püüdnud mahutada oma debüütalbumile viiskümmend viis eriilmelist minutit muusikat.

Varem koos briti postpungilegendi The Membranesiga julgelt žanripiire ületanud Sireen laulab seekord pealtnäha ettevaatlikult ja erilisi riske võtmata, kuid ootamatu ja äkilisena mõjub juba üleminek plaadi miniatuurselt avaloolt krapsakale ja pisut vanamoodsale Robert Schumanni laulukesele, millele omakorda järgneb harjumatult teistsuguse harmoonia ja kõlapildiga Knut Nystedti „Shells”.

Ühest äärmusest teise loksumine on plaadil läbiv. Võõrkehadena mõjuvate Lembit Veevo ja Igor Stravinski kooriteoste vahel köidab siiski noore helilooja Maria Kõrvitsa mitmetahuline „Olla ärkvel ja tasa”, milles vokaal- ja instrumentaalliinid sulanduvad orgaaniliselt, luues pildi millestki puhtast ja loomulikust. Ilumeel tärkab Eric Whitacre’i tsüklis, mida kuulates võib uskuda, et noored lauljad ei ole enam hirmul ning neile tõepoolest pakub see muusika naudingut. Helilooja „Viis heebrea armastuslaulu” on esitatud ühtviisi peenelt, väljapeetult ning jõuliselt. Tähelepanuväärseimad on albumi viimased minutid – ametlik lõpulugu „Сожаленья” on ilmselgelt kõige omanäolisem, olgugi et sealsed vokaalid on imbunud kuhugi Algorütmide ambient’i-maailma taustale.

Sireeni esimene helikandja on kahtlemata viie tegutsemisaasta pidulik vaheetapp ning hea lähtekoht edasisteks otsinguteks ja püüdlusteks. Esimesed plaadile jäädvustatud katsetused on aga ilus mälestus iseendale oma laulurõõmust. Loodetavasti jõuab Sireen enese kaardistamiseni juba järgmise albumiga.