„GENESIS remiks“ ei ole ainult tantsulavastus, vaid seisund, kus proovile pannakse ka vaataja. Viimaseid etendusi saab näha Sõltumatu Tantsu Laval 7ndal ja 8. detsembril.

Viimasel ajal olen puutunud kokku paljude inimestega, kes on rääkinud, kuidas muusika on nad mingitest piirangutest vabastanud. Alguses tundub keeruline liigutada end võõra heli järgi. Ühel hetkel aga taipab keha, kuidas muusika on kihiti üles ehitatud ning hakkab tunnetama rütme, mille järgi painduda. Muusikal on võime ronida naha alla ja muutuda osaks inimesest. Inimene lahustub aga muusikasse ning tema liigutused on helide juhatada.

Samamoodi tundub juhtuvat Raho Aadla, Age Linkmanni, Arolin Raudva ja Maarja Tõnissoniga. Esimesest helist peale sukelduvad tantsijad läbi õhu põrandale, väänlevad, rappuvad ja põimuvad, alludes nüüdsest ainult Tanel V Kulla eksperimentaal-elektroonilisele muusikale, mille lainena pealetungivad helid liigutavad tantsijaid kui marionette.

Taotletud on tantsijate omavahelist peegeldust ning piltide edasiandmist publikule nii, et see saavutaks mõtteliselt uue tasandi. On näha, et nelik elab end välja läbi muusika, kus keha unenäoline jäikus vaheldub vastavalt taustarütmile pehmuse ja elastsusega. Tantsijate kokkupuuted tunduvad aga kooskõlla sattumise asemel hoopis omavahel põrkuvat. Kuigi muusika interpreteerimine loob kehasse voolu, mis nõuab ekspressiivsemat, agressiivsemat väljaelamist, võiksid individuaalsed liigutused paremini omavahel kokku sulada. See teeb ka vaatajale lavastuse jälgimise lihtsamaks ja nauditavamaks.

Kontseptsiooni autor ja koreograaf Mala Kline on ühes intervjuus öelnud, et unenäolised pildid on algseks materjaliks vaatajale, mille tähendust tuleb tagantjärele lahti mõtestada. Etenduse ajal on see aga liiga keeruline ülesanne. Pärast on samuti raske kokkuvõtvat pilti peas genereerida, sest ainuke asi, mis meenub, on fragmendid. Justkui ärgates üles unenäost, mille mäletamine on pea võimatu.

Kuigi Mala Kline unenäolisuse idee etenduses laiali ei valgu, ei tule see ka vaatajale piisavalt lähedale. Ta jääb sedavõrd kaugeks, justkui räägitakse meile lugu, mida me tahame mõista, kuid mille arusaamine on keeruline. Pildid, mida esitatakse, ei loo stseenisiseselt alati tervikut. See ei pruugi samas halb olla. On ju ka unenäos absurdseid või seosetuid seiku, mida kõnelejal on raske edasi anda.

Reaalsus võib vahel tunduda unenäoline, mille kestast proovitakse väljuda. Leida sihti, mille suunas liikuda. Mõtestada lahti enda olemus ja saada aru, kuidas toimida. Unenägudes on nii mõnigi asi võimalik. Võib-olla seepärast ongi paljud leidnud oma vabaduse tantsimisest. Sellele paneb „GENESIS remiks“ mõtlema küll. Piire pole, ainult helid.

Mala Kline lavastus „GENESIS remiks” etendub Sõltumatu Tantsu Laval 7ndal ja 8. detsembril. Vaata lisa STLi kodulehelt.