Olen kartnud kogu esoteerilist maailma terve elu kui tuld. Ja see ei ole hirm mõne suure tundmatu ees, ka mitte mingisuguste esoteerilisest maailmast tulenevate (väljamõeldud?) ohtude pärast, vaid pigem, vastupidi, on hirm selle ees, et äkki ma hakkangi uskuma, äkki ma muutun selliseks nagu nemad!

Meil kõigil on ilmselt olnud mõni kolleeg, kaugem või lähem sugulane, naaber või klassikaaslane põhikoolist, kes vabalt valitud koosviibimisel või Facebookis inglitest või karmast, oma poolvääriskivide raviajaloost või, veel hullem, reptiilidest või chemtrails’i teooriast pajatama asub. Ja juhul kui me oleme skeptikud, oleme tuttavad ka suhtumise muutumisega neisse inimestesse. Seejuures kipuvad „pärisesoteerikud” olema ju väga helged, rõõmsad ja armsad inimesed, aga ka kuidagi natuke totud või „teisest maailmast”. Samamoodi olen hoidnud kaugele eemale religioossetest ringkondadest, kes esindavad minu jaoks midagi väga sarnast. Just asjaolu, et pealtnäha „normaalsed” inimesed võivad sellesse spiraali järjest sügavamale ja sügavamale neelduda, kasvatab ohutunnet.

Kui palju oleme kuulnud retoorikat, kuidas mõni kinnisvaramaakler, arst, firmajuht või miljonär (aga igatahes keegi hästi mõistlik ja ratsionaalne!) keeras oma elus kanna-/päevapealt uue lehekülje, lahkus töölt ja järgnes oma tegelikule kutsele, avades kristallipoe, hakates ravitsejaks, reikimeistriks või muidu ökohipiks. See retoorika sugereerib justnimelt seda, et nii võib juhtuda meist igaühega. Jah, enamasti muidugi nii hullusti ei lähe, enamik esoteerikaentusiaste jäävad „ei, aga” või „jah, aga” tasemele peatuma („Ei, ma olen väga ratsionaalne inimene, aga… kuidas seletada seda [sisesta vabalt valitud üleloomulik nähtus Vanga ennustustest mingisuguste imepäraste tervenemisteni olukorras, kus Lääne meditsiin ei andnud enam mingisugust paranemislootust jne]?” või „Jah, ma kannan küll seda kaitsvat amuletti, ega ma päriselt ei usu, aga ega see ju kurja ka ei tee” vms), aga tihti satuvad meie meediasse või muidu arutelu objektiks ikka need kardinaalsemad muutused või suuremad hullused.

Nii kirjutas Kirsti Vainküla 16. oktoobri Ekspressis ühest eesti naisest ja tema murest – kust saada 13 000 eurot, et leida elule mõte, Sisemine Ärkamine, avada kolmas silm… Sama lehe juhtkirjas nimetab peatoimetaja Erik Moora probleemiks „soojalainet meie peas” ja ma pean temaga nõustuma – on tõepoolest asju, mis ei mahu pähe. See kolmanda silma avamise juhtum pole selgesti ainus samalaadne, mäletame küllap kõik mõnd meedias kirjeldatud olukorda, kus näiteks mustlasverd isikud kergeusklikud mitte väga heal järjel vanurid needuse mahavõtmise ettekäändel säästudest lagedaks teevad. Teame näiteid, kus täiesti ravitavalt haiged eelistavad Lääne meditsiinile „nurgaposijaid”, sellel võivad aga olla kurvad tagajärjed. Loomulikult on lihtne öelda, et siin on mindud üle piiri. Aga kust see piir algab, ei tea ju keegi. Piir on järsk, piir on hetkeline, see on tal loomuses. Siin- ja sealpoolsus on palju pikemad-laiemad kui nendevaheline lüli.

Ja kust üldse mina tean, et silmaga nähtamatut maailma ei ole olemas, et meie seljataguseid ei valva kaitseinglid või et iga meie sammu ei jälgi mõni kuri või mõni hea jumal? Ega ju ei teagi, ega minu tõde ei ole parem kui need teised, aga selliste nähtuste nagu „Битва экстрасенсов”, telegram.ee ja David Icke hiilgeajal tundub ikkagi tarvilik siingi üle kirjutada see nii-nii ilmselge: liiga kaugele üle piiri on ohtlik. Pigem ei tasu anda kogu oma raha soolapuhujatele, pigem ei tasu astuda sektidesse, osaleda massienesetappudes, mürgitada oma lapsi… Noh, et igasugune radikaalsus, hüsteeria… Ma arvan, et ma ei pea seda lauset isegi lõpetama, see on tõesti ilmselge.

Ehk seepärast me nii ettevaatlikud olemegi, kui mõni kolleeg meid reikisse, sugulane šamaani tee kursusele või naaber baptistide teenistusele kutsub. See/need on maailm(ad), kuhu näib olevat täiesti võimalik ära kaduda, tibake (või palju) „ära keerata”. Just sellepärast, et pole selge, kus on piirid, mille ületamisel tagasiteed enam polegi, pole enam immuunsust. Väga meeleheitel või immuunpuudulikule inimesele on ilmselt absoluutselt võimalik 10 000 euro eest maha müüa peotäis õhku või mõni ohtlik idee.

Samavõrd selge on seegi, et esoteerika piirid on inimeste jaoks väga erinevates kohtades. Mõne jaoks on ka mediteerimine kahtlane hookuspookus või totter moehaigus, teine aga ei peagi kolmanda silma avamist 13 000 euro eest liiaks. On neid, kelle jaoks esoteerika on sõimusõna ja talismaniusk kutsub esile põlastava naerupahvaku. On ka neid, kes ei julge oma usku kristallimaailma paljastada, kes loevad horoskoope ja laotavad tarokaarte peregi eest salaja… On neid, kes tõepoolest kadestamisväärselt harmooniliselt-looduslähedaselt-õnnelikult oma maamajakestes elavad, maavaimudega hästi läbi saavad ja enda kasvatatud porganditest suurt rõõmu tunnevad. Ja on neid, kes ise uskumatagi heauskseid hookuspookuse maailma värbavad, kust ohvreil on juba raske väljuda. Kas ja millal ühest siin loetletud stereotüüpsest tüübist teine saab, on raske ennustada. Aga kusagilt need radikaalid tulevad.

Aga püüame selles numbris mitte keskenduda pelgalt esoteerilisest maailmast ja uuest vaimsusest tulenevatele ohtudele, vaid astuda arglikult n-ö libedale jääle ja vaadata nähtusi lähemalt, püüda paremini mõista, miks esoteeriline ilmavaade ja praktikad meil iseäranis populaarsed on ja, nagu näib, üha enam järgijaid koguvad.

Maia Tammjärv, kirjandus- ja uudistetoimetaja