Ajal, mil vihane ja pettunud valge töölisklass näitab poliitilisel areenil vastuseisu immigrantidest ametivendadele, peaksid nad tegelikult kaaluma ühiskoalitsiooni järjest targemate robotite vastu, kes prognooside kohaselt võivad asendada inimtööjõudu varsti ligi pooltel praegustest töökohtadest.

Aasta 2013 sügisel lõi maailma uudismeedias laineid Oxfordi teadlaste Carl Benedikt Frey ja Michael A. Osborne’i uuring, mille kohaselt on 47% Ameerika töökohtadest tehnoloogilise arengu tõttu ohus. Kurjakuulutav ennustus ületas korraks isegi Eestis meediakünnise. Populaarseks said kalkulaatorid, mis arvutasid välja ühe või teise ametikoha kadumise tõenäosuse. Teadusmaailmas vallandas see aga teiste sarnaste uuringute buumi, mis üritasid Frey ja Osborne’i meetodit ühe või teise piirkonna, riigi või sektori konteksti asetada. Näiteks arvutati välja, et Euroopa Liidu liikmesriikides on vastav näitaja 54%, Soomes on ohus 35% töökohtadest ja Saksamaal küündib see number suisa 59%-ni. Robotid tulevad ja võtavad meie töö, kõlas ähvardav ettekuulutus teadusringkondadest!

Iseenesest pole automatiseerimishirm avalikkuse seas mingi uudne nähtus – see on alates esimesest tööstusrevolutsioonist tehnoloogiliste uuendustega kaasas käinud, kui töö ja sissetuleku kaotanud kangrud tormasid ketrusvabrikutesse masinaid seiskama ja lõhkuma. Hiljem on tehnoloogilise tööpuuduse eest hoiatanud näiteks John Maynard Keynes, David Ricardo ja Kurt Vonnegut oma esikromaanis „Isemängiv klaver”. Nüüd on utoopilised fantaasiad väidetavalt aga teoks saamas, sest alanud neljas tööstusrevolutsioon võib päädida pessimistide meelest tehnoloogilise singulaarsusega, mis mõjub ühtemoodi laastavalt nii sinikraedele tehastes kui ka valgekraedele kontorikuubikutes. Kardetakse, et inimesele langeb osaks hobuste saatus, kes olid sunnitud varasema tööstusrevolutsiooni lainega oma ametist taanduma. Küsimus on lihtsalt selles, millal saabub peak human? Tehnoutopistid seevastu visandavad pildi paremast uuest homsest, kus tooted ja teenused on tarbijatele kättesaadavad võileivahinnaga, sest inimkonna robotitest alamad teevad tööd tasuta ning lihast ja luust ekstöölised saavad nautida kuningatele ja paavstidele omast elustandardit. Lokkava tööpuuduse asemel sarnaneks inimkonna tulevik pigem Vana-Kreeka linnriikidega, kus vabad linnakodanikud said pühenduda suurtele filosoofilistele küsimustele vastuste otsimisele. Kaks tulevikustsenaariumit erinevad teineteisest kardinaalselt, kuigi mõlemad üritavad nüüdseid fakte ja varasemaid ajalooteadmisi tulevikku ekstrapoleerida.

Keskklass, hoia alt!

Kirjeldatud arenguid tõukavad tagant ennekõike edusammud masinõppes, robootikas, nanotehnoloogias ja tehisintellekti vallas. Moodsad robotid suudavad suurte andmehulkade varal üha enam ise õppida, mis on teinud muuhulgas võimalikuks kõnetuvastuse ja -analüüsi, masinnägemise ning andmekaeve. Samal ajal on nad muutunud suurtest ja monotoonselt liikuvatest raudkolakatest osavateks ning nõtketeks abilisteks, kes on suutelised inimesega kõrvuti ühte ruumi jagama nende tervist ja heaolu ohtu seadmata. Kui eelmise põlvkonna tööstusrobotite seadistamiseks ning rikete kõrvaldamiseks tuli kutsuda kohale kõrgharitud inseneride ja programmeerijate brigaad, siis moodsate robotite puhul piisab töötajate loomulikust intuitsioonist, nagu tõestab kõigest 25 000 dollarit maksev robot nimega Baxter. Baxteri seadistamiseks tuleb talle vastav tegevus lihtsalt ette näidata, täpselt nagu inimesest töölisele. Ainus vahe on see, et Baxter õpib kiiremini ega unusta omandatut. Tõsi küll, Baxter pole nii täpne ja jõuline kui tema eelkäijad, kuid temasarnaste robotite jõudmist kasutajateni on võrreldud juba sellega, kui suurarvutid asendusid personaalarvutitega. Kõik me teame, millise innovatsioonibuumi see toona kodugaraažides ja ühikatubades vallandas. Vajalikud tööriistad koduse tootmisliini püstipanekuks on juba varsti kõigile huvilistele taskukohase hinnaga kättesaadavad. McKinsey instituut on tulnud välja arvutustega, mille kohaselt on tehaste automatiseerimise hind 90ndatega võrreldes poole võrra langenud, ja see trend jätkub.

Madalama sissetulekuga inimesi kaitseb robotite pealetungi eest jätkuvalt Moraveci paradoks

Kui musklis rammumeest meenutav Baxter esindab üsnagi klassikalist ettekujutust robotist, kes teeb rutiinseid mehaanilisi liigutusi, siis „Kuldvillaku” mängust tuntud Watsoni arendamisel on IBM liikunud vastassuunas. Inimajule väljakutset esitava Watsoni peamisteks kasutusvaldkondadeks on hoopis meditsiin, finantsteenused ja klienditeenindus. Näiteks annab Watson endistele sõjaveteranidele nõu, milline kindlustus endale valida, aitab arstidel haigusi diagnoosida ning kokkadel uusi retsepte koostada. Viimati tegelesid IBMi programmeerijad Watsonile emotsionaalse intelligentsuse õpetamisega. Watsoni juhtimisel trügivad robotid järjest uutele elualadele. Näiteks andmekaeverobotid võimaldavad juristidel töötada läbi suuri dokumendihulkasid ning neid kategoriseerida, talletada, arhiveerida ja hiljem kiiresti välja otsida. Kui varasemad automatiseerimislained ohustasid eelkõige töötajaid tootmisliinide taga, siis Osborne’i ja Frey uuringu kohaselt peaksid praegu oma ametikoha pärast kõige rohkem muret tundma hoopis raamatupidajad, telefonimüüjad ja kinnisvaraagendid ehk peamiselt oma kognitiivsetele oskustele toetuv keskklass. Samas kui madalama sissetulekuga inimesi kaitseb robotite pealetungi eest jätkuvalt Moraveci paradoks, mille kohaselt suudavad masinad lahendada küll ülimalt keerulisi probleeme ja alistada näiteks male suurmeistreid, kuid kõige lihtsamate ülesannetega jäävad nad reeglina hätta. See paradoks on senini lihttöölistele suureks õnnistuseks.

Eelneva jutu peale küsiksid kriitikud loomulikult, kas siin on midagi olemuslikult uut? Automatiseerimine on kestnud sajandeid ning töö otsalõppemise asemel on reageeritud sellele tööjõu liikumisega erinevate sektorite vahel – kui 19. sajandil oli põllumajanduses hõivatuid üle 90%, siis nüüdseks jääb see number arenenud riikides ühe ja viie protsendi vahele. Kui lääneriikides hakati tootmist tööjõukulude langetamiseks Aasiasse outsource’ima, leidsid endised sinikraed peagi töö õitsele puhkenud teenindussektoris. Valitsuse infotehnoloogia nõuniku Siim Sikkuti sõnutsi erineb neljas tööstusrevolutsioon varasematest ühe olulise aspekti poolest: see pole ühe sektori ega valdkonna põhine, vaid robootika trügib esile kogu spektri ulatuses, mis omakorda tähendab, et töölistel on ühelt poolt raskem oma oskusi ühest valdkonnast teise ümber konverteerida, teisalt langeb tööhõive korraga mitmes suures sektoris.

Nii avaneb keskklassi ees digitaalne lõhe: need, kes täiendavad oma oskusi infotehnoloogia vallas ning õpivad masinatega koostööd tegema, jäävad tõenäoliselt ühele poole lõhet, kohanedes uue töökoha profiiliga ja omandades spetsialisti staatuse, teisele poole jäävad need, kes uuendustega kaasa minna ei suuda või ei oska – nemad langevad kas töötute või lihttööliste sekka. Seegi tundub igati arusaadav järeldus, mille ajalooliseks analoogiks on nende kangrute edulugu, kes lõpuks masinad kasutusele võtsid, neid tundma õppisid ja elektri enda kasuks tööle panid. Paraku pole tänapäevaste „automatiseerimise ohvrite” valikud enam niisama lihtsad. Tuleviku töö uurijate seas on saanud populaarseks USA endise haridusministri Richard Riley ennustus, et 2010. aasta kõige enam nõutud töökohti kuus aastat varem ei eksisteerinud, mis ennustusena lasi küll märgist mööda, kuid ometi annab aimu laiematest trendidest tööjõuturul. Isegi kui ametinimetused on säilinud formaalselt muutumatuna juba aastakümneid, teeb nende ametite sisu läbi üha kiiremaid arenguid. Lisaks napib ennustusi selle kohta, millistes sektorites ja kui palju töökohti tulevikus juurde tekib.

21. sajandi töötaja oskustepagas

Arusaam, et ülikool annab ameti kogu eluks, on asendunud juba ammu elukestva õppe mantraga, mis pole Eestis küll paraku piisavalt tulemusi andnud. Möödunud aastal osales täiskasvanutest elukestvas õppes 12,2% ning viimased viis aastat on see näitaja püsinud stabiilsena. Ametiühingute Keskliidu ambitsioonikas eesmärk on tuua 60–70% tööealisest elanikkonnast tulevikus täiendõppesse, kuid selleks on vaja tekitada vastav harjumus ja luua hulk uusi õppekohti, mis sellist nõudlust täita suudaksid. Senine kogemus pilootidega näitab, et ennekõike haaravad enesetäiendamisvõimalusest kinni nooremad töötajad, kes tajuvad paremini koolitustega kaasnevat potentsiaalset kohanemiseelist tulevikus.

Sikkuti tehtud „ümbrikutagaselja arvutused” näitavad, et automatiseerimise tõttu on Eestis ohus ligi 70% töökohtadest

Sikkut tõdebki, et praegu on meie probleemiks liiga hiline sekkumine, st ümberõppesse jõuavad reeglina need inimesed, kes on töökoha juba kaotanud. Kui riik suudaks automatiseerimisohus töötajatele varem koolitusi pakkuda, oleks neil võimalik samas valdkonnas või samas ettevõttes uuele ametikohale asuda ehk varakult muutusteks valmistuda. Samamoodi võib visata kivi ettevõtjate kapsaaeda, kes pakuvad töötajatele liiga vähe ettevaatavaid koolitusi, kuhu kipuvad pealegi jõudma juba vajalikke oskusi evivad spetsialistid ja juhid, mitte need kontoritöötajad, kellele seda digitaalse lõhe ületamiseks kõige enam tarvis oleks. „Sedasorti teadlikkust ja investeerimistaiplikkust on äris väga vähe. Riik peaks seda omalt poolt stimuleerima,” nendib Sikkut. Seda enam, et Sikkuti tehtud „ümbrikutagaselja arvutused” näitavad, et automatiseerimise tõttu on Eestis ohus ligi 70% töökohtadest ehk 431 000 inimese leib. Ennekõike kuuluvad riskigruppi sekretärid, arveametnikud, kassapidajad ja lihtsamate koosteliinide taga seisvad töölised.

Päris käed rüpes ja distantsilt Eesti riik nii fundamentaalseid muutusi siiski ei jälgi. Majanduskriisi järellainetuse tulemusena leppisid neli ministeeriumi kokku, et tööturu probleemide lahendamiseks tuleb osata koostada paremaid tulevikuprognoose. Nii loodi 2015. aastal Sihtasutuse Kutsekoda alla OSKA töörühm, mille ülesandeks on analüüsida Eesti majanduse arenguks tarvilike oskuste ja tööjõu vajadust lähema kümne aasta jooksul. Nüüdseks on OSKA võtnud järjest ette valdkondi – IKT, puidutööstus, metsandus, sotsiaaltöö – ja arvutanud välja, kui palju on seal 2025. aastaks töökäsi üle või puudu. Näiteks OSKA arvestusala uuring, milles vaadeldi raamatupidajate, audiitorite ja finantsjuhtide vajadust – kellele Frey ja Osborne hingekella lõid! –, ei olnud sugugi ametile tervikuna nii kurjakuulutav. Jah, nutikad arvestussüsteemid teevad raamatupidajate eest ära rutiinse ja lihtsa töö, kuid see üksnes defineerib arvestusametniku rolli ümber, mitte ei kaota seda põhimõtteliselt ära. OSKA peaanalüütik Yngve Rosenblad toob moodsa raamatupidaja kutseoskustena välja hoopis andmete selgitamise, visualiseerimise, riskihindamise, juhi veenmise ja suhtlemisoskuse, millele lisanduvad loomulikult valdkonnaspetsiifilised IKT-oskused. 21. sajandi töötaja oskuste pakett ongi T-kujuline ehk ühes valdkonnas sügavuti minev, kuid samas peab suutma mõista ja siduda oma süvateadmisi teiste distsipliinidega, mis eeldab senisest mitmekülgsemat ettevalmistust, ideaalis olulistes lõikudes kattuvat väljaõpet näiteks insenerile, disainerile, turundajale ja ärijuhile.

Väärtustades inimlikkust

Eelnevast koorus välja ka kõige tõsiseltvõetavam kriitika Frey ja Osborne’i düstoopilistele ennustustele, mis seisneb kasutatud metoodikas. Selle asemel et vaadelda konkreetseid oskusi, mida on võimalik automatiseerida, võtsid nad oma ülesannet lihtsustades aluseks terved ametite grupid, mille puhul on nõutav oskuste palett reeglina hoopis kirjum. Associated Press võib ju delegeerida kvartaliaruannetest ja sporditulemustest nupukeste kirjutamise tarkadele masinatele, kuid see annab ajakirjanikele võimaluse tegeleda aeganõudva uuriva ajakirjandusega, millega robotid lähitulevikus kindlasti hakkama ei saa. Mõelge, kui vabastav see oleks meediaettevõtetele, kui konveierilindilt tulevaid paarisajatähemärgilisi online-uudiseid vorbiksid reporterite asemel algoritmid. Sellega saaksid nad hakkama, kuid intervjuud allikatega, hommikused toimetuse koosolekud, lehemaketi koostamine, pikkade ja sisukate tekstide kirjutamine on tööd, mis pole nii lihtsalt automatiseeritavad. Tõenäoliselt toimub paljudes valdkondades automatiseerimise tõttu ülesannete ümberstruktureerimine viisil, mis võimendab tänu robotitele inimeste tööviljakust ja täiendab nende oskusi. Seepärast on näiteks OECD analüütikud oma hinnangutes palju reserveeritumad, prognoosides, et ainult 9% töökohtadest jääb lähitulevikus masinatele jalgu.

Osalt on selline hinnang tingitud ka murrangulise tehnoloogia kasutamisega kaasnevatest takistustest. Isesõitvad autod on läbinud Californias testide käigus juba tuhandeid kilomeetreid, kuid enne kui need päriselt liiklusesse jõuavad, tuleb ületada mitmeid seadusandlikke barjääre, rääkimata sellest, et keegi ei oska täpselt ennustada, millal ja kuidas maandatakse tarbijate umbusk selliste masinate vastu. Kuigi 44% ameeriklastest kaaluks praegu isesõitva auto soetamist, moodustavad need ennustuste kohaselt 2035. aastal tänavatel liiklevatest sõidukitest kõigest 10%. Juba praegu on lendamine 95% ulatuses automaatika kontrolli all, kuid sellest hoolimata pole ükski lennufirma täielikult pilootidest loobuda otsustanud, kuigi nende palgafond on suur ning lisaks sellele on vähemalt Euroopas lendurid ka väga usinad streikijad.

Just inimlikkus ja sellega kaasnev usaldus annab meile masinate ees kõige suurema eelise. Enim kaitstud on need töökohad, mis eeldavad loovust, empaatiat, ebastandardsete probleemide või olukordade lahendamist, argumenteerimist, otsustusvõimet ja näost näkku suhtlemist. Kui McDonald’s või mõni supermarket, milles teenindus on niigi maksimaalselt impersonaalne, asendab oma müüja iseteeninduskassaga, võtame tarbijatena selle kiirelt omaks, sest see võimaldab meil vältida ebameeldivaid järjekordi. Kui meid aga teenindaks mõnes traditsioonilisemas söögikohas monotoonse häälega robot, oleks midagi valesti ja mitte seepärast, et robot ei oskaks kohvimasinat käsitleda või meile veini soovitada, vaid inimliku soovi tõttu väärtustada neis olukordades suhtlussituatsiooni ennast. Seetõttu ei pruugi ka inimtaksojuhid isesõitvate autode tõttu kuskile kaduda, kuigi KITTi-sarnastel isesõitvatel ja rääkivatel masinatel võib olla tihedas konkurentsis oma veetlus. Mäletatavasti ehitas Joseph Weizenbaum pool sajandit tagasi väga algelise loomuliku keele töötlusprogrammi ELIZA, mis simuleeris teraapiaprotsessi. ELIZA voorusteks olid kannatlikkus ja lakkamatu huvi inimvestluskaaslase probleemide vastu, mis muutsid ta ääretult populaarseks. Seega võib-olla saab ka empaatiat ja sotsiaalset intelligentsust teatud tüüpi algoritmidega kompenseerida.

Suur lahtisidumine

Põhjus, miks ettevõtjad ja majandusanalüütikud automatiseerimist soosivad ja tagant utsitavad, tuleneb ajaloos mitmeid kordi varem kinnitust saanud veendumusest, et pikemas perspektiivis kasvavad tänu sellele nii sissetulekud kui ka riigi majandus tervikuna. Innovaatilised ettevõtted on turul konkurentsivõimelisemad ning iga tehnoloogiline uuendus kasvatab kokkuvõttes firma tootlikkust, mis omakorda tirib toodete ja teenuste hinnad alla. Kõik see kokku suurendab nõudlust ja avaldab survet erinevatesse sektoritesse lisatööjõu palkamiseks. Pikka aega kasvasidki tootlikkus, sissetulekud ja tööhõive käsikäes, kuid kaheksakümnendatest algas Ameerikas nn „suur lahtisidumine”, mille käigus hakkas esmalt langema reaalpalga suhe tootlikkusse ning nullindatel (sh enne majanduskriisi) tõmbus kängu ka tööhõive kõver, samas kui tootlikkus tõusis üha uutesse kõrgustesse.

Ettevõtjate jaoks on efektiivsem investeerida tööjõu asemel uude tehnoloogiasse, patentidesse või jagada kasum dividendidena laiali.

Rusikareegli kohaselt oleks nullindate esimeses pooles kogetud SKT kasv pidanud tooma endaga kaasa täistööhõive, kuid selle asemel loodi uusi töökohti üksnes vahetult enne majanduse ülekuumenemist. Seda olukorda hakati kirjeldama mõistega „töökohtadeta majanduskasv”. Tõusev vesi ei tõstnud enam kõiki paate korraga ja ühtemoodi – tekkisid võitjad ja kaotajad ning kasvas drastiliselt majanduslik ebavõrdsus. Kui veel 1979. aastal teenis 56% Ameerika kodumajapidamistest mediaanpalgast rohkem, siis 2012. aastaks oli see number pidevalt langedes jõudnud 45%-ni. Põhjus võib peituda selles, et ettevõtete jaoks on efektiivsem investeerida tööjõu asemel uude tehnoloogiasse, patentidesse või jagada kasum dividendidena laiali, rääkimata siis sellest, et kõige väärtuslikumad ettevõtted, nagu Facebook, Google ja Amazon, vajavadki oma ärimudelist tulenevalt vähem töötajaid, kui neid oli tarvis näiteks varasemaid tööstusrevolutsioone vedanud manufaktuuridel või autotootjatel.

Veel üks oluline näitaja, mis automatiseerimise negatiivseid kõrvalmõjusid ilmestab, on töövõtjate lisandväärtus sisemajanduse kogutoodangust, kuhu alla kuuluvad lisaks palkadele veel pensionid, kindlustusmaksed ja preemiad. Seegi on globaalselt viimastel aastatel järjepidevalt langenud, samas kui ettevõtlustulude kasv oleks traditsiooniliselt ennustanud vastupidist. Praeguseks on Ameerikas tööjõu osa SKTst protsentuaalselt samal tasemel, kui see oli möödunud sajandi kolmekümnendatel. Kuigi analüütikutel on tahtmine tõlgendada seda kõike lühiajalise šokina, mis reeglina järgneb produktiivsust suurendavatele tehnoloogilistele uuendustele, on vähikäik võtmenäitajates kestnud piisavalt kaua ning hakanud avalduma ka väljaspool majandussfääri. Näiteks on keskealiste valgete Ameerika meeste seas kasvanud nii suremus kui ka riskikäitumine, mida uurijad seostavad varasematele uuringutele toetudes eelkõige majandusliku ebavõrdsusega. Möödunud aastal poliitikamaailma šokeerinud Brexiti ja Donald Trumpi presidendiks valimise puhul on osutatud samuti kaudselt näpuga robotite suunas. Muuseas, töökohad tulevad tänu automatiseerimisele Aasiast tagasi ka ilma Trumpita, küll mitte soovitud mahus.

Kodanikupalk kui võluvits?

Enesetapud, alkohol, narkootikumid ja populistlike poliitikute poolt hääletamine näitavad, et automatiseerimise tõttu prekariaadi staatusesse taandunud töölised eelistavad järjest enam toimetulekustrateegiaid, mis on neile endale ja ühiskonnale tervikuna kahjulikud. Klassikaliselt on alternatiivi pakkunud haridus, tagades edaspidiseks eluks suurema sotsiaalse mobiilsuse. Paraku aeguvad meie oskused kiiremini kui kunagi varem. Ametiühingute Keskliidu esimehe Peep Petersoni sõnadega öeldes tuleb järjest enam õppida lihtsalt selleks, et olla tulevasteks muutusteks valmis. Kuniks aga haridussüsteem uute õppijate massi vastuvõtuks valmistub, mis kindlasti ei juhtu üleöö, tuleb riikidel panustada senisest tugevama sotsiaalse turvavõrgu loomisesse, mis aitab heitunutel vee peal püsida. Suurem ümberjagamine on digitaalse lõhe kokkutraageldamiseks ja ühiskonna polariseerumise vältimiseks paratamatu. Üha reaalsema alternatiivina, mida tulevikuvisionäärid propageerivad ja mitmed riigid piloteerivad, on käidud välja kodanikupalga idee, s.o tingimusteta sissetulek kõigile kodanikele sõltumata sellest, kas nad käivad tööl või mitte.

Järjest enam tuleb õppida lihtsalt selleks, et olla tulevasteks muutusteks valmis.

Austraalias tuleviku-uuringute erialal magistrikraadi omandanud Guido Viik on üks peamisi kodanikupalga eestkõnelejaid Eestis. Ise nimetab ta seda küll rahvastipendiumiks, mis vihjab sellele, et igakuine rahasumma peaks motiveerima inimesi õppima ja ennast arendama, tehes seda paremini kui kasutusel olev killustunud sotsiaalabisüsteem, kus toetuste kadumise hirmus pigem istutakse kodus, kui võetakse vastu mõni töö- või haridusalane väljakutse. Pealegi kulub peamine ressurss abivajajate asemel abistajate administreerimiseks. „Me oleme andnud abivajajale õnge, aidates seeläbi kõige rohkem õngetootjat,” kirjeldab Viik praeguse süsteemi põhiprobleemi. Tema arvutuste kohaselt võiks Eestis kehtida juba nüüd 300 euro suurune rahvastipendium, kui kaotada ära kõikvõimalikud toetused ja ametid, mis nende toetuste jagamisega tegelevad. See jääb paraku allapoole vanaduspensioni taset. Ideaalis võiks rahvastipendium küündida Viigi nägemuses 1000 euroni, kuid ainuüksi selleks kuluks kahe riigieelarve jagu raha. Kodanikupalka peetaksegi rikaste riikide luksuseks, millele isegi šveitslased rahvahääletusel käe ette panid. Ometi on ideega väiksemas mahus eksperimenteerimas nii soomlased, prantslased kui ka hollandlased. Teisel pool ookeani on erinevad tehnoloogiaettevõtete juhid seljad kokku pannud ning käivitanud kodanikupalga uurimiseks ja rakendamiseks eraldi pilootprojekti.

Kiibitsejate jaoks on kodanikupalk järjekordne sotsialistide helesinine unistus, mida on lihtne kritiseerida. Miks peaksid inimesed siis üldse tööl käima? Kes hakkavad uusi ettevõtteid ja tehnoloogiaid looma? Kas tasuta raha ei suurenda sedasama riskikäitumist, mis töötust varjuna saadab? Kui aga Moore’i seadus püsib vankumatuna ka järgneva kahe kümnendi jooksul, siis on tehnoloogiline singulaarsus tõepoolest käeulatuses ning ühes sellega ka tulevik, kus on järjest raskem leida inimestele ametialaselt väljundit. Sellisel juhul kasvabki vajadus ettevõtjate järele, kes julgeksid olla loovad ja uute ideedega katsetada. Kergem on seda teha neil, kes ei pea muretsema, kas nende loodud firma pankrot lõpeb isikliku laostumisega või mitte. Samamoodi on ettevaatavaid kannapöördeid karjääris teha lihtsam, kui baassissetulek garanteerib võimaluse uuesti kooliteed alustada. Muutused tulevad nii või teisiti, olgu nendeks siis kodanikupalk, Keynesi ennustatud töönädala lühenemine, negatiivne tulumaks või sootuks midagi muud. Töösuhetes on mitmed muutused juba kohal, kuigi suuresti riiklikult reguleerimata: kaarikumajandus, vabakutseliste kasvav hulk, null-tunni lepingud, renditöö, töötaja jagamine, masspalkamine. Küsimus ongi pigem selles, kas oma kodanikelt korraga paindlikku ning ettevaatavat karjääri ja haridustee planeerimist ootav riik suudab oma poliitikates samasugust ettenägelikkust ilmutada ehk haridus- ja maksusüsteemi reformide ning tööturu regulatsioonidega automatiseerimise negatiivseid kõrvalmõjusid pehmendada?

Esilehe foto: Pop Culture Lunch atop a Skyscraper. 2017 Gunaxin Media LLC