Müürilehe tulevikunumbris luuletab Mirjam Parve homsest päevast.

Jah, aitäh, nüüd hakkab juba soojem.
Kuigi, kes meid homme tekiga katab?
Niikuinii on kellelgi ikka külm.
Mõni ei oska muud kui muretseda.
Mis siis, kui kõik viltu läheb?
Või pigem otse. Neidsamu sirgeid rööpaid mööda.
Otse läbi väikestest õdusatest eludest
mäludest
turvalisustest.
Rööpad läigivad üsna ükskõikselt. Raske on nõnda tunnistada
inimeksistentsi aladetermineeritust.
Või oota. Tonksa korraks.
Rööbas judistab end, libiseb teelt kõrvale mändide vahele ja vajub vingerdades liiva.Illustratsioon: Ann Pajuväli

Illustratsioon: Ann Pajuväli

Tal oligi juba kõrini, nii pika mao kõri
on muuseas päris kaugel.
Hääletult sõidab ajalugu kadunud rööbastelt maha
ja jääb sambla sisse lebama.
Seal turnivad varsti lapsed.

*

Üks mu sõber ostis maja,
jaa, maja, lastetoaga.
See oli kuidagi liigutav –
et ta siis ei arvagi, et miski ei saa
enam hästi lõppeda!

Ise pean muidugi tunnistama, et
ma kardan ajalugu
(ja tolmulappisid),
aga unes ütlesin kellelegi:
ja ja ja, tead, ma mõtlesin, et vist on oluline
inimese sisse vaadates
olla valmis
nägema
mitte ainult jälkust.

Mirjam Parve tõlgib Woolfi. Kirjutab magistritööd Alverist. Tahaks, et ilu(kirjandus(e tõlkimine)) päästakski maailma.