Pean tunnistama, et uudis Boards of Canada uuest albumist tegi mind esiti ettevaatlikuks. Paljude lemmikartistide viimased üllitised on olnud tugevalt pettumustvalmistavad ning seetõttu kogusin end pikalt, enne kui uuele helikandjale „mängi!” käskluse andsin.

Pärast esimest kuulamist mu meel rahunes — tegemist ei ole üldse kehva plaadiga, äratundmisrõõmu on palju. Oli ka hetki, mil enesele märkamatult helinuppu aina ja aina valjema poole kruttisin, kuni jõudsin limiidini ja pobisesin omaette erinevaid imestustväljendavaid venekeelseid fraase. Nagu Boards of Canadale omane, on seegi album üks pikk teos, mida ei peaks ehk kuulama jupi- või lookaupa; samuti antakse neile kohaselt kuulajale natuke hingetõmbeaega tipphetkede — nagu näiteks pala number kuus „Cold Earth” — vahel, mis kõlab nagu miski „Geogaddi” (2002) pealt. Samuti „Palace Posy”, mis on väga-väga sarnane loole „Pete Standing Alone”.

Teisel kuulamisel hakkas siiski miski häirima. Hakkas tunduma, nagu oleksin seda kõike juba kusagil kuulnud — ja ma ei pea silmas esimest kuulamist. Ühest küljest on tore, et austajaid kostitatakse just sellega, mille pärast Boards of Canadat armastatakse, aga teisalt, võttes arvesse nende kaht viimast täispikka plaati „Geogaddi” ja „The Campfire Headphase” (2005), mis olid mõlemad bändi varasemat loomingut arvestades tugevalt eksperimentaalsed, tundub tagasipöördumine vana saundi juurde imelikuna.

Seitse aastat on Hexagon Sun andnud vaid vaikust ja nüüd tullakse välja millegi sellisega, mis tundub olevat otsekui komitee poolt kirjutatud. „Geogaddi” ja „Campfire’i” sarnast riski ei ole võetud. Ehk on tõesti tegu albumiga, mis lasti välja pärast pikka pausi lihtsalt crowdpleaser’ina? On ju olemas kõik elemendid, mis iseloomustavad Boards of Canada varasemat loomingut: lühikesed skitid, mis on vaevu muusika, moonutatud vokaaliga numbrite ette lugemine („Telepath”), tugevad mõjutused 70ndate televisioonist (plaat ju algab nagu järjekordne National Film Board of Canada dokk). Tõepoolest tundub, et see album tehti, rahustamaks fännidehorde foorumites, kes pole juba aastaid oma lemmikutest midagi kuulnud, ja vaigistamaks lõputud teooriad bändi tegevuse(tuse) üle.

Ei tasu valesti mõista — tegu on väga ilusa plaadiga, vaid selle väljaandmise aeg ja koht mõjuvad võõristavalt: kõlaliselt sobiks ta pigem sinna „Boc Maxima” (1996) kanti, võib-olla ka „Music Has Right To Childreni” (1998) kõrvale.

Kuna tegu on niivõrd ohutu, ehk isegi kergelt iseloomutu albumiga, tekib küsimus: kui see poleks väljastatud Boards of Canada poolt, siis kas ta saaks sama palju tähelepanu? Raske on seda kirjutada, kuid tegu ei ole kindlasti silmapaistva teosega ja seda eriti Boards of Canada enda loominguajalugu arvestades.

Oleksin oodanud julgemat ja võimsamat teost, kuid kõigest hoolimata võiks iga Boards of Canada fänn omale selle plaadi hankida: ta on siiski ära teeninud oma koha riiulis teiste albumite vahel.