Veebruari alguses linastus Eesti kinodes Rainer Sarneti lavastatud ning Andrus Kiviräha romaanil „Rehepapp” põhinev linateos „November”. Rääkisime filmis lootusetult armunud talutüdrukut Liinat kehastava näitlejanna Rea Lestaga vabadusest, ajast ning Facebookist.

Kuidas kirjeldaksid „Novembri” võtteid ja milline oli sinu roll peaosas?

Võtteperiood oli, nagu noorele näitlejale ikka, põnev, uus ja kohati ka keeruline kohtumine täiesti teistsuguse maailmaga. Iga filmikogemus on eelmisest erinev ja alati on tunne, nagu teeksid seda esimest korda. Mingis mõttes teedki. Kohtudki uute inimeste, teistsuguste mõtetega, püüad leida ühist platvormi ja arusaama, mille pinnalt omakorda uus ja seni nähtamatu maailm saaks hakata tekkima. Mulle tundub, et fantaseerimine oligi selle puhul kõige olulisem. Alates enda ähmastest tundmustest, igatsusest, kirest, kõigest, mida ma sõnadega ei oska seletada, kuni jutuajamisteni Raineri (Sarnet – toim.) ja Jörgeniga (Liik, Hansu osatäitja – toim.) sellest, mis maailm see võiks olla, millised oleksid sealsed inimesed ja kuidas seda kõike näidata. Need vestlused lõid juba selgema ettekujutuse, millest kinni hoida, sest võtteplatsil on sada muud tegurit ja sellesse võib kergelt kaotsi minna.

Ühed põnevaimad hetked olid kohtumised partneritega, kes polnud varem kaamera ette sattunud või öelnud sõnu, mis pole päris nende enda omad. See pani selle, millega ma ise päevast päeva tegelen ja mida parasjagu proovis või võtteplatsil teeme, minu jaoks kohati väga värskesse perspektiivi.

Milliseid raamatuid loed hea meelega?

Ma võin sirvida lõputult erinevat visuaalset materjali. Praegu on mul n-ö öökapil paks kataloog Tracey Emini töödega („Works 1963–2006”). Viimased lemmikud fotograafias on Tono Stano, Helmut Newton, Nan Goldin.

Kuna olen küllalt aeglane lugeja ja vähesed raamatud suudavad mind piisavalt kaua kütkestada, avastan end pidevalt olukorrast, kus mul on pooleli kolm-neli teost. Mõne loen lõpuni, mõni jääbki ootele.

Küll aga on näiteks Houellebecq selline autor, kes mind väga haarab. Oma stiili, intellektuaalsuse, mõttekihistuste, halastamatusega ja samas on see kõik nii õrn. Mulle kohutavalt meeldis „Saare võimalikkus”. Alustasin just tema „Alistumise” lugemist, selle kõrval on mul pooleli ka ühtteist Cioranilt ja Kunderalt. Viimati loetust on mulle kuidagi oluliseks osutunud Patti Smithi „Kõigest lapsed” ja Lars F. H. Svendseni „Igavuse filosoofia”.

Kas oled rohkem režissööri ja lavastaja näitleja või käivitab sind pigem tekst, teema või trupp?

Esiteks käivitab mind mingi vajadus teha seda, mida teen. Tulla iga päev proovisaali ning olla valmis ja nõus minema kuhugi, kus ma loodetavasti veel käinud pole. Sama palju käivitavad mind inimesed, kellega proovisaalis kokku saan ja kellega koos me oleme otsustanud sinna tundmatusse minna. Tekst või teema on loomulikult oluline, aga eelkõige seisneb teater inimestes ning meie mõtete ja impulsside kohtumistes.

Kas sul on kujunenud välja oma kindel maailmavaade?

Ma vaatan maailma kogu aeg, aga kust või kuidas seda kõige õigem oleks vaadelda, seda ma ei tea. Ma ei tea isegi, kuidas ise selle maailma sees peaks olema, oma elu elama, seega puudub mul igasugune tung lüüa rusikas lauale ja arvata, et maailm, see käib nii, mina tean. Tegelikult ei tea ma midagi.

Kes on su lemmiknäitlejad Eestis ja mujal maailmas? Mis sind nende juures köidab?

Ma imetlen oma kolleege, kellega iga päev kokku puutun, imetlen Von Krahli endist truppi. Ilmselt köidab mind nende kirg, värskus ja julgus mõelda ning unistada teatrist sellisena, nagu ta võiks olla, mitte sellisena, nagu ta on.

Lemmiknäitlejat mul vist ei olegi. Küll aga kütkestavad mind alati Isabelle Huppert, Klaus Kinski, Cate Blanchett, Benicio del Toro, Audrey Hepburn, Robert De Niro, Michelle Williams, Steve Buscemi jne.

Kui palju sa mängid näitlejana enda kogemusest lähtudes?

Ega ma enda kogemustest ei pääse, ka mängides mitte. Need on paratamatult osa minust ja tulevad minuga ühel või teisel moel ka lavale. Mingi niidiots on alati tugevalt kusagil minu sees. Kuigi iga uue protsessiga kaotavad kõik eelnevad kogemused tähtsuse, neid tegelikult ei ole. Olen mina sellisena, nagu ma praegu olen, ja see, mida me oleme otsustanud koos tegema hakata. Tahaksin pigem usaldada ja uskuda millessegi uude ja tundmatusse kui toetuda ainult oma kogemusele.

Kas sulle sobib teatris enda piiride testimine?

Jah, muidu ma teeksin ilmselt midagi muud. Mulle meeldib võimalus kogeda omaenda naha, karvade ja hingega vahelduseks midagi, mis on väljaspool mind, väljaspool argisust, mis moodustub kujutlustest. See teeb kuidagi vabaks ja kergeks.

Mis on sulle näitlejana julgustükk?

Laulmine on piinlik mu jaoks (naerab).

Kas näitlejal on praegusel ajal sinu arvates roll võtta sõna ka avaliku elu teemadel või peaks ta jääma ainult oma liistude juurde?

Ma ei arva, et näitleja peaks olema ainult tööriist. Ikka kipud arvama üht ja teist ning lähtud ju eelkõige sellest, mida ise õigeks pead. See tunne peaks inimese ja kodanikuna olema kõigis, pole oluline, kas ollakse näitleja või mitte. Öeldakse, et näitleja on oma ajastu peegeldus. Mulle tundub, et see on tõsi. Ta on sellest kas kuidagi rohkem või vähem teadlik. See, milline inimene olen ning milliste mõtete ja mis tundega siin ringi käin ja toimetan. Ma ei pääse sellest, et olen oma ajastu laps.

Näitlejana tahaksin, et see väljenduks selles, mida ma teen, mitte et kasutaksin oma võimalikku staatust või tuntust selleks, et öelda inimestele, mida nad peaksid minu arvates tegema. Kui ma ka midagi niimoodi ütlen, siis tahan, et ma ei ütleks seda enne, kui tean, mida ütlen ja miks ma seda just nii teen.

Mis on su eredaimad mälestused diplomilavastuse „Pedagoogiline poeem” ajast?

See oli koolis esimene diplomilavastus. Noored pandi mitmeks nädalaks mere äärde laagrisse, võeti ära telefonid ja kommid ning vaadati, mida huvitavat hakkab juhtuma. Juhtuski palju huvitavaid asju. See on siiamaani üks kõige emotsionaalsem prooviperiood, mis meil olnud on. Minu jaoks vähemalt.

Aga üks lahedaimaid hetki selle lavastusega oli Voronežis, kus ühel vanemal härral publiku seast „sai küllalt” ja ta tõusis keset etendust püsti, tuli lausa lavale ja rebis demonstratiivselt teatripileti puruks, öeldes, et see ei ole kunst, vaid haige naljategemine. Kuulasime juhmide nägudega tükk aega, mida onu meile vene keeles karjub, kuni lõpuks pool publikust, kes tahtis etendust edasi vaadata, viskas selle mehe peaaegu et välja, temale järgnes veel suur hulk inimesi ja siis me jätkasime. Kuna meil kõigil oli korraks vaip alt tõmmatud, siis seda selgemalt ja tugevamalt hakati mängima seda, millest lavastus tegelikult oli. See oli väga lahe etendus.

Kas sa ei tunne vahel, et tahaksid kuuluda mõnda teise ajastusse?

Ma ei tea miks, aga olen mõelnud küll, mis tunne oleks olla näiteks 18.–19. sajandi Pariisis – teed on tumedad ja ligased, ainsaks valgusallikaks on tänavalaternad, porised seelikusabad, rotid, lagunevad hambad, pimedus… Selline Rappija Jacki atmosfäär. Seksrevolutsiooni ajal oleks tahtnud olla USAs. Ja 80ndate lõpul / 90ndatel Eestis. Mingis pöörases ajastus, revolutsiooni keskel, uue maailma veerel. Mulle vist meeldib see, kui mingi suur muutus on seljataga, aga kuidas ja kuhu edasi minna, seda ei tea.

Kui sa saaksid olla ükskõik kus maailmas ja teha ükskõik mida, siis kus sa oleksid ja mida teeksid?

Ma tahaksin minna Boliiviasse. Olen kuulnud, et seal saab näha kõrgel mägedes kõige suuremat kuud, mis üldse võimalik on. Ja tahaksin näha ka maailma kõige suuremat lainet, mõistagi ohutust kaugusest.

Kas sul on aega või sul ei ole aega?

Päeva kestel on mul tunne, et mul on aega, aga kui vaatan pikemas perspektiivis, siis niipidi kaob aeg kiiremini.

Mis tunne oli saada noore näitlejana õpingute ajal Panso preemia?

Mul oli küllalt imelik tunne. Siiski on tore, et sain natuke rahalist preemiat ja paar kuud paremini süüa kui muidu (naerab). Võib-olla tekkis sellega mingi vastutus, mis tegi õpilaseks olemise aja seal koolis keerulisemaks.

Kas sa tahaksid töötada Eestist kaugemal rahvusvahelistes teatri- või filmiprojektides?

Kindlasti oleks huvitav. Ma olen mõelnud ka sellele, miks olen siia jäänud. Kui oleksin tahtnud tungivalt ära minna, siis oleksin seda ilmselt juba teinud. Aga niimoodi projekti raames ma ära ei ütleks küll.

Kas sa oled olnud kuskil tõeliselt vaba?

Jah, kummaline vabadustunne tabas mind keskkooliajal ühel nädalavahetusel. Vanemad olid just paariks päevaks ära sõitnud ja jätnud mind üksi, aga mul oli eelmisel õhtul peol kotist kõik ära varastatud – rahakott, telefon ja kõik muu. Koduvõtmed olid õnneks jope taskus. Ma ei osanud selle olukorraga midagi ette võtta. Läksin järgmisel päeval linna peale jalutama ja sain aru, et mul puudub igasugune ametlik identiteet. See oli tüütu olukord, aga see ootamatult tekkinud vabadustunne meeldis mulle.

Olin teismelisena kuidagi hästi asjalik, nagu noor vanainimene – võib-olla nüüd üritangi vastupidi olla, et mitte alati oma vanusele vastata.

Kui palju sa õhtul magama minnes veel teatri peale mõtled?

Prooviperioodidel mõtlen ma selle peale kogu aeg. Võtteperioodidel ei lakka see mõttetöö ka magades. Mida intensiivsem aeg on, seda keerulisem on sellest välja tulla.

Etendusega on teistmoodi – sa lähed sinna maailma ja siis see saab ühel hetkel läbi. Mul on pärast etendusi tihti tunne, nagu oleksin saunas käinud. Näiteks „Kõntsa” puhul tean seda teekonda küllalt täpselt, mille etenduse jooksul läbi käin, aga sellegipoolest on see iga kord uus. Tunnen endas inimesena alati mingit vastumeelsust alguses selle sisse sukelduda. Kui seal sees olen, sellest end läbi künnan, siis mõjub see kokkuvõttes energeetiliselt puhastavalt.

Kui tähtis on sulle muusika?

Väga. Kuigi enamasti saadab muusika mu muid toimetusi, vahel harva juhtub seda, et istun ja kuulan. Aga see mõjub mulle nii või teisiti, tahan ma seda või mitte. Sulan kaebleva elektrikitarri peale (naerab). Praegu kuulan peamiselt Nick Cave’i, Neil Youngi, avastasin just hiljuti Jim Jarmuschi heliloomingu.

Milline on sinu suhe sotsiaalmeediaga?

Saan aru, et see on kõige efektiivsem koht, kus info liigub. Mul on Facebookis konto ja käin seal peamiselt selleks, et leppida kokku kohtumisaegu inimestega, kellega niikuinii iga päev kohtun. Ma ei ole viitsinud sotsiaalmeediaga eriti tegeleda ja ma tegelikult ei saa aru, miks ma seal veel olen. Kui olen ekraani paarkümmend korda üles-alla liigutanud, siis on seal tühjus ja tihti imestan, miks ma üldse sisse logisin.