„I’m So Angry (I Made a Sign)”
Lugemisaeg 1 minOkupatsioonide Muuseumis avatakse homme näitus „I’m So Angry (I Made a Sign)”, mis kõneleb protestijatest ja revolutsionääridest. Inimestest, kes on vihased.
See on see, mis juhtus Ungaris 56. aastal. Ja Pariisis 68. aastal. Ja Eestis 87.–91. aastal… Inimesed olid vihased ja protestisid ning muutsid selle käigus Euroopa saatust. Tegemist on pop-up-näitusega, mis tuuritab lühiajaliselt mööda erinevaid Euroopa linnasid ja 23. veebruaril kell 20 ongi järg Tallinna käes, mil Okupatsioonide Muuseumis näitus meiegi vaatajateni tuuakse.
Lubatakse kirjanikke, kunstnikke, juttu, debatti, muusikat ja jooke. Üritus on kõigile osalejatele tasuta. Lisaks tasub muuseumi külastada ka 24. märtsil, mil kunstiakadeemia graafilise disaini eriala tudengid panevad välja oma plakatid, mis valmivad hollandi graafilise disaineri Bram Nijsseni korraldatavas töötoas.
Eesti üritus on Okupatsioonide Muuseumi, Müürilehe ja Eesti Kunstiakadeemia koostööprojekt. Iron Curtain Projecti / Raudse Eesriide projekti kutsusid ellu Amsterdami ajakirjanikud ja disainerid. Vaata lisaks Iron Curtain Projecti kodulehelt ja Okupatsioonide Muuseumi kodulehelt.
Näitus jääb avatuks 23. aprillini.
Samal teemal
Nostalgia võim
Ka idaeurooplases võib Nirvana kuulamine igatsust tekitada, olemata ise 90ndate USA grungekultuuri kogenud – see on üks näide, kuidas postsovetlike riikide inimesed kipuvad elama keha idas, aga pea läänes, kirjutab Tanel Rander oma näitust „Kolmas tee" saatnud essees.
Ida-Euroopa unelm ja hallutsinatsioon
Ehk võiks Eesti kauaotsitud eripära avalduda just Ida-Euroopa kontekstis, loobudes Läänega sarnanemise soovist ning seisnedes oma ajaloo dekoloniseerimises, solidaarsuses teiste idaeurooplaste ja endise Kolmanda Maailmaga.
Privilegeeritud ajaloo lõpp: muuseum depolitiseerimas okupatsiooni
Vabamu uue ekspositsiooni väljatöötamises osalevad Merilin Piipuu, Aro Velmet ja Uku Lember arutlevad kannatusnarratiivi eksklusiivsuse ja okupatsiooni tähenduse üle muutuvas ajas, mõtestavad Ida-Euroopa enesekuvandit ja pakuvad välja viisi, kuidas nõukogude pärandiga positiivsemalt suhestuda.