Mudlumi värskeimas romaanis toovad uned, mis tavaliselt on segased ja keeruliselt tõlgendatavad, teosesse selgust. Nad pakuvad olme orjuses olevatele tegelastele põgenemisteed, alternatiivset elu, kus ühest võib unes saada tema enda kass, kellestki teisest saab ärgates lind…

Mudlum „Linnu silmad”
Eesti Keele Sihtasutus, 2016
180 lk

„Linnu silmad” on Mudlumi kolmas teos. Kui „Tõsises inimeses” (2014) moodustavad lood pildi ühest inimesest või inimtüübist, nagu „Ilus Elviira” (2015) on lugu ühest naisest, siis raamatus „Linnu silmad” seesugust tervikut ei teki. Tegemist on pigem fragmentaarse kollaažiga. Lugedes on raske leida neid lugusid ühendavat sümbolit või kujundit. Kui võtta selle aluseks teose pealkiri, siis kõigepealt võiks mõelda, mida see kujund ise õigupoolest tähendab. Linnu silmad võivad esindada ühtviisi nii lolli linnu ühepalgelist vaadet elule, teisalt suurepärast 360-kraadist nägemisvälja. Midagi sellist see teos justkui ongi. Ühest küljest on igas loos eraldivõetuna mingi hetke-, ruumi- või inimesekeskne mõõde, samas annab lugude variatiivsus kokku mitmekesise pildi. Võib öelda, et teoses kerkivad esile kolm põhiteemat: asjad, inimene ja uni.

Asjad on esikohal „Linnu silmade” neis lugudes, mis püüdlevad suurema dokumentaalsuse suunas, andes peaasjalikult edasi nõukaaja olme mälestuspildikesi. Need on lood, mis on täis asju, loetelusid ja muud säärast, meenutades niimoodi „Tõsisest inimesest” tuttavat stiili. Autor kirjeldab pikalt ja tundega igapäevaseid esemeid – selline undilikkuse poole püüdlemine ehk[1]. Või nagu Mudlum siin inimese ja asja suhet määratleb: „Iga objekt on lõputu võimalus, kõiksuse värav ja elementide kogusumma. Seega klaarib inimene läbi elu oma teadvuse vahekordi objektiga.” (lk 69) Selline üldistusjulgus on hea. Inimese suhtest objektiga tõukub ka Mudlumi detailitäpsus. Üks häiriv asjaolu, mis just detailirohkusega kaasas käib, on see, et autor arvab ennast igavaks minevat ja toob sisse autorefleksiooni. Viimane aga rikub kogu julguse maagia. Ülal esitatud tsitaat jätkub: „Mõtled, et oli tüütu ja igav jutt mingist remondipasast, Mudlumi trademark, aga ei, see on ju puhas ontoloogia!” (lk 69) Teisedki kriitikud on Mudlumile lugeja poole pöördumisi ette heitnud, sest tõepoolest, sel näib puuduvat funktsioon, see pigem võtab teoselt, kui annab midagi juurde.

Inimese puhul huvitavad Mudlumit ennekõike tema elutunnetus ja olemisviis. Pigem inimtüübi- kui inimesekujutisi, mis meenutavad kohati „Tõsist inimest”, antakse edasi näiteks lugudes „Närviline inimene” ja „Majaehitaja”. Närviline Inimene, kes muretseb alati ja kõige pärast, Majaehitaja kui tüüp, kes võib lõputult oma eluaset putitada ja selle valmides on sunnitud uude kohta kolima – mõlemad omal moel Sisyphosed, kes ei jõua kunagi sihile. Samas esineb teoses ka indiviide: „Agaape kummarduse” Ingel, „Õuduste allikate” Bert ning „Arhibaldi une” nimitegelane. Ometi on nemadki niivõrd tüüpilised kujud, et igaüks sobiks tavalise inimese prototüübiks. Ükski Mudlumi karakter ei ole erakordne, keegi, kellele iga lugeja oma tutvusringkonnast vastet ei leiaks, või kelles kas või osaliselt ennast ära ei tunneks. „Linnu silmade” kangelased on üdini inimlikud.

Mudlumi tegelased pole kunagi eriti aktiivsed ega otsusekindlad olnud. Unedes objektistuvad nad veel enam ning kaotavad oma aktandiväärtuse pea täielikult. Nad on justkui kõrvaltvaatajad, kes kogevad ümbritsevat ilma ise midagi otsustamata, nii-öelda vooluga kaasa minnes. Mõneti on nad nagu lõputu nodi Mudlumi kirjailmas – nagu mõni ei raatsi ega raatsi sahtlipõhja ja kappidesse kogunenud asju ära visata, piieldes neid selle asemel nende olemasolust (näiteks koristamise käigus) aimu saades pikalt, põhjalikult ja hellalt, et need siis tagasi oma kohale asetada. Samamoodi süvitsi ja õrnusega kirjeldab autor ka enda ette jäävaid tavalisi inimesi, kelles iseenesest puudub pea igasugune lumm. Nendest kirjutab ta oma raamatu.

Uni, nagu juba öeldud, on „Linnu silmades” oluline, sest une kaudu selgub nii mõndagi: „Ainult nendel mõõtmatutel hetkedel, mis jäävad une ja ärkveloleku vahele, tunneme oma hinges puuduvaid kohti.” (lk 80) Uned, mis peaks olema segased, keeruliselt tõlgendatavad, toovad aga sellesse teosesse selgust. Nad näitavad neid muidu olme orjuses olevaid tegelasi oma tavapärasest kontekstist lahus, pakuvad neile põgenemisteed, alternatiivset elu, unes saab Arhibaldist tema enda kass, kellestki teisest saab ärgates lind, unes pääseb keegi korteritesse, kus ta on varem elanud… Mis radu käib unes Ingel, see jääb – vastupidi tema elukäigule – ainult tema enda teada.

Unelugudes, aga ka proto- või arhetüüpsete inimeste kujutamise kaudu hakkab kooruma „Linnu silmade” suurim väärtus – grotesksus. „Tõsises inimeses” esines seda vähe, „Ilus Elviira” oli kokku grotesk, kuid detailides see ei avaldunud. „Linnu silmade” lood ei moodusta tervikuna groteskset kõverpilti, kuid siin-seal esineb pentsikuid hetki üldise olme vahel, mis viimast elavdavad. Näide loost „Ilma alguse, ilma lõputa”: „Oleksin talle meeleldi näidanud mu enda lemmikuid, uusrikaste tumepunakasmustjatest tellistest häärbereid, mis on suured nagu kuningalossid, neil pole ühtegi akent peal, aga otse paraadküljel on kolm hiiglaslikku pruuni garaažiust. Võib-olla nad sõidavad oma autodega otse elutuppa ja sestap ei ole inimestele mingit ust ega trepiniru vajagi. Võib-olla on nende loss seest nagu kaubanduskeskuse parkimismaja, sa saad autoga sõita maa alla ja maa peale ja katusele ka. Aiad on sellistel ehitistel raudvarbadest, mille otsas on teravad ogad, puudu on ainult vaenlasepead teiba otsas ilmarahvale vaatamiseks. Iseenesest pole neis majades midagi loomuvastast, nad on kohaliku keskaegse traditsiooni loomulik jätk, selline ju ongi üks õige kaitserajatis.” (lk 143) „Kuradi kodu” puhul mõtiskleb autor selle üle, milline sisustus seal olla võiks, milline põrguvürst välja võiks näha, et teda samamoodi objektistada ja pärast sahtlisse Majaehitajaga kõrvuti pista – toob ju muige suule! Ka „Närvilises inimeses” on nii-öelda üle võlli mindud – Närvilisel Inimesel ei lasta isegi rahulikult surra, ikka võpatab ta surma eel unest üles, et siis veel mitu aastat edasi elada. Viimane ongi kogu teose kõige karikatuursem tegelane.

Grotesksusest nagu teistestki tema teostes olemasolevatest suurepärastest keelevõtetest võikski kujuneda Mudlumi uus trademark. Siis võiks unedesse jäädagi asju ja inimesi taga ajama – lootuses, et hommikul saab ärgata ikka oma silmadega.

[1] Midagi sarnast on Mati Undi teoses „Öös on asju”.

Pärast seda, kui Evelyn Fridolin lõpetas TÜ maailmakirjanduse eriala, alustas ta TKTKs arhitektiks õppimist. Vahet ei ole – ruumi uuris ta seal ja nüüd ka siin.