Piret Bristoli novell „Teadaoleva ümberpööramine” valmis pop-up-muuseumi näituseks, mis on Okupatsioonide Muuseumis avatud kuni 23. aprillini. Näitus kõneleb protestijatest, revolutsionääridest ning inimestest, kes on vihased.

Läksin külastama oma lapsepõlvemaja Raplas. See oli poole sajandiga läbi elanud uuenduskuuri, väliselt endistviisi meenutades 1964. aastal ehitatud maja. Oli kaks aiaväravat, väike inimeste jaoks ja suurem auto jaoks, mida meie peres ei ostetud. Nüüdsetel elanikel oli tee suurest väravast garaažini kenasti asfalteeritud. Kodutänava lõpus algas vanasti põnev tühermaa. Nüüd olid vaate kinni pannud paljukorruselised kortermajad. Äärelinn, kus 20. sajandi keskel oli ainult mõni üksik eramaja, oli 21. sajandi alguseks kasvanud omaette linnaosaks kõrghoonete, poodide ja kontoritega.

Maalingud üheksakorruseliste hoonete otsaseintel kujutasid tuttavate näojoontega kohalikke inimesi. Nende füsiognoomiad tundusid ühteviisi raskepärased, brutaalsed ning kohatult reljeefsed, ilmekus näojoontes mõjumas häirivalt ja agressiivseltki. Majaseinu kaunistasid ilmselgelt väikelinna tööeesrindlaste tugevajoonelised lõustad koos paarirealiste seletustega, kellega ja mispuhul tegu. Tundsin ära koolivenna ema kaubandusvalitsusest, koolidirektori, ajalehe peatoimetaja. Vastu jooksid kolme-nelja-aastased mudilased; ehk kuulus mõni neist naabripoisile, keda olin nimetanud „ilusaks poisiks”, pidades viieaastasena plaani temaga abielluda.

Järsku leidsin end lapsepõlvemaja ruumikast esikust keset kaklust kasuisaga. Mul oli käes pikk terav nuga. Surusin selle pidemeni kasuisa vasakusse õlga. Lõin teda kõigest jõust ka paremasse kehapoolde, siis tõmbasin noa välja, olles veendunud, et kahest löögist piisab. Vere hüübimist polnud kerge peatada. Hemofiilia oli vanasti sinivereliste haigus, aga sugulasabielusid tuleb ette ka mujal kui kuningriikides.

Ärkasin higisena pool seitse kellegi karjumise peale, ja tegelikkus polnud unes nähtust palju parem. Ema kriiskas, et hakaku ma kohe elutoa akna eest kardinaid alla võtma, et need ära pesta. Olin seega külas emal ta ühetoalises Rapla korteris.

Uimasena ronisin eluohtlikult logisevale taburetile ja sain kardinad kuidagi alla. Seejärel käskis ta kappe koristada. Ta loopis kappide sisu põrandale ning tormas köögi ja toa vahet nagu kurjast vaimust vaevatu. Kõige arukam tundus kohe seljakott pakkida ja rongi peale minna. Koostasin ratsionaalse plaani asjadest, mis lähevad seljakotti – botased ja vahetusriided – ja mis õlakotti (täis veepudel, telefon, rahakott, fotoaparaat). Olin vaevu mõne tunni magada saanud. Raplast lahkumine toimus ülepeakaela ja põgenedes nagu ikka.

Tartus ootas mind kaks korterit, üks vanas puumajas majas, remontimata ja ühisköögiga, teine keldrikorrusel, niiske ja halvas seisus. Nende inspekteerimine oleks mind rahustanud. Oleksin saanud oma energeetilisest mustast august välja enne, kui lähen koju abikaasa juurde.

Kui Tartusse jõudsin ja keldritoas normaalsusele häälestuda püüdsin – jälle ei mäletanud ma midagi oma viimatisest käigust siia ning vaatasin asju toas teatava üllatusega –, helistas mees, kes soovis, et saadaksin ta diplomaadist sõpra muuseumi. Aeg peatus ja kõik parajasti käsilolev tuli lükata edasi.

Härra, kellest olin palju kuulnud, kuid keda mitte kordagi näinud, ootas mind mehega Raekoja platsi kohvikus. Vaateaknal vedelesid hüljatud mänguasjad, kuigi road serveeriti peenelt. Kohvikuaknad olid justkui läbi elanud šoki, mis sisutuseni polnud veel jõudnud. Lapsepõlvetrauma. Püüdsin teha näo, et olen värske ja puhanud. Ma ei hakanud kirjeldama meeleolu, mis mind vaevas. Selles polnud kummatigi midagi ebatavalist või senikogematut.

Istusime autosse, abikaasa saatis meid teele mingi kahtlase nalja saatel, mida ma enam ei kuulnud, ja me sõitsime minema. Diplomaat hakkas otsekohe uudishimulikult aknast välja vahtima. Tal olid ees kitsaste raamidega prillid ning ta näis hajameelne.

„Ma ei ole Tartus kunagi elanud,” luiskas ta. „Ka mina tulin siia alles 1989. aastal,” märkisin.

Huvitaval kombel meenus mulle kollane märkmepaber sellesama diplomaadi Tartu aadressiga, mille andis tuttav psühholoog, kui läksin Tartusse ülikooli ja öömaja vajasin:

„Võid alati ööseks tema juurde minna. Oleme head sõbrad. Ta aitab kindlasti. Ei maksa teda karta. Kuigi ta on mõnevõra kõmuline isik.”

Sellest oli möödas 25 aastat. Silma ette tuli mehe pilt tollaselt uduselt ajalehefotolt – kleenuke kitsaste prillidega tegelane kõnet pidamas, riided seljas elegantsed, liigutused hoogsad. Sõitsin 1989. aastal Tartusse ega kasutanud psühholoogilt saadud aadresse, kuna omavanustelt füüsikaüliõpilastelt oli kergem peavarju küsida. Pidasin psühholoogi tuttavaid temasarnasteks keerulise hingeeluga küünikuteks, kes ainult ootavad, millal minuga oma mänge mängida.

Mees oli töötanud erinevates välisriikides nagu paljud, kes Eesti iseseisvaks saades piiri taha kadusid ja sinna jäid. Nüüd oli ta diplomaat kusagil Lõuna-Aafrikas. Nojaa ja nüüd, aastal 2015 sõitsingi täpselt selle paljujutustatud mehe silmatorkavas Ameerika autos otse mööda Roosi tänavat Raadile.

Mu sedagi eelmise sajandi kodutänavat palistasid linna sümboolikaga lipukesed ja maitsekad peenrad. Koledad vanad puukuurid olid maha lammutatud ja sada aastat vanad majad saanud uue värvikihi. Roosi tänava pumbakaevust oli järel peenike must post, millest ebahariliku nurga alt kooldus välja kraanitaoline toru. Olin sel kaevul hiljuti veepudelit täitnud. Steriilsed pingid, murulapikesed ja plaatidega kaetud kõnniteeoaasid kordusid lõbusa järjekindlusega, kadudes ootamatult avardunud kaugusse.

Tee kõrval tervitasid meid muuseumi uhked reklaamid.

Interaktiivsed vana aja masinad kord ilmusid, siis kadusid sama kiiresti nägemisväljast. Muuseum tundus võimas ja inimkogemusele hoomamatu. Nägemused kasvasid maa seest välja nagu seened ning vajusid uutega asendudes viirastuslikena olematusesse. 1910. aasta auruvedur sõitis välja klassitsistlike sammastega mõisahoonete vahelt ja kadus sama kiirelt nagu ülejäänud hologrammid.

Võpatasin, nagu oleksime võinud sellega kokku põrgata. Õel oranž päikeseloojang oli arvatavasti sama tehislik nagu kogu muu atmosfäär. Me ei astunudki sisse muuseumimajja, vaid tiirutasime autoga imaginaarsetel tänavatel, millest ei olnud aru saada, et tegu on üksnes lühikese ringteega. Reaalsuses kulus bensiin, suigutavalt möödusid minutid või tunnid, vaheldusid uskumatud vaated, kadusid olematusesse aastakümned ajalugu.

Viimati oli siin laiunud hall võsa täis põnevaid teeradu, kuhu minnes võisid olla julge, et sind ei sega keegi. Olin mitme hea sõbraga, aga ka ihuüksi siin jalutamas käinud. maastikus, millest enam midagi alles ei olnud.

Aknast välja vaadates läks mu süda kergelt pahaks. Unisena naaldusin diplomaadi õlale, kes ühe käega hoidis rooli ja teise pani pehmelt mu vasakule käele. Ta oli olemuslikult väga mu abikaasa moodi. Kuigi täpipealt selle mehe sarnane, kellega olin kohtunud kunagi ammu – tema ettevaatlikkus, õrnus ja motiivi puhtus olid mind võlunud. Nüüd polnud sellest enam palju järel.

Jäin magama, hoides käest kinni mehel, keda nägin esimest korda elus ja kellest olin palju kuulnud. Kaasa arvatud seda, et mu armsam oli kunagi ta pruudi üle löönud. Ühe paljudest tookordsetest. Ma ei suutnud silmi lahti hoida, sest polnud tükk aega korralikult maganud. Vajusin unenägudesse, tundes end turvaliselt ja kaitstuna.

Tundmata sel hetkel surmahirmu. Hiilimata nagu tavaliselt mööda maailma pimedat poolt teadmisega, et nurga tagant ilmub kohe keegi paremate relvadega – parem oleks temaga mitte võidelda.

Piir keelatu ja lubatu vahel on habras. Kus see asub?

Kui silmad lahti lõin, olime endiselt autos ja teineteise embuses. Mees suudles mind nagu kauaaegne armastatu. Tundsin ta parfüümi. Ta püüdis mind närviliselt riietest vabastada. Ma ei olnud korraga enam kindel selles, mis on juba juhtunud, kui ka selles, mis on veel võimalik. Korduvalt läbimängitud draama ümbritses mind nagu tapeedimuster. Üks asi on teada kõiki asjaolusid. Olen sooritanud mõrva. Mis siis, et unes. Põgenen ma päriselt. Mind ootab kütmata halvasti möbleeritud korter ja lakkamatu hirm. Kas mind on juba kohtusse kaevatud? Armastus on kaua kestnud. Petmine ei tule kõne alla.

„Kus on teie motell?” küsisin ja päikeseloojang oleks nagu äkitselt välja lülitatud. Meid ümbritses totaalne augustiöine pimedus. Diplomaat kohendas riideid ja sõitis sõnalausumata motelli juurde, mis ei asunud muuseumist kaugel. Mulle autoust avades ütles diplomaat:

„Sa oled tõesti väga osav.”

See ei paistnud kiituse moodi, vaid kuidagi sarkastiline. Hakkasin ümber tõlgendama oma mehe ütlusi. Mulle teadaoleva ümbertõlgendamine toimus minu peas sekundite jooksul. Järsku oli kõik selge. Meenus, kuidas abikaasa sõbrad olid teda kunagi minu eest hoiatanud. Keegi oli märkinud, et olen väga osav. Milles? Seksis? Meeste võrgutamises? Tundsin ennast nagu elukutseline prostituut.

„Ma tahan sinult midagi paluda,” ütlesin diplomaadile, kui ta vannitoast tagasi tuli ja riidesse panema hakkas, ise halbaennustavalt vaikides. Või ütlesin „teie”? Teie olite kõige printsipiaalsem. Teie jaoks eksisteeris ainult must ja valge. Kui te rääkisite kompromissidest, siis nii, et kõigile oli selge, et teie neid ei tee. Tahtsin seda öelda, sest lootsin, et see on tõsi.

Ootasin, kuni diplomaat särgi selga ajas, silmitsedes teda pealaest jalatallani – ta oli peene halli ülikonna vahetanud sõjaväevormi vastu ja habet ajanud, nähes välja kümme aastat noorem. Ta kiirustas kohtumisele, millest oli juttu olnud enne, kui me polnud veel teekonda alustanud. Ütlesin:

„Ma ei ole teda nende aastate jooksul kunagi petnud. Või õigupoolest ainult korra ja ta ei tea seda. Jätame selle, mis juhtus, parem meie vahele.”

Ma ei läinud ennast isegi pesema.

„Muidugi jääb see meie vahele,” ütles diplomaat. „See oli ju väga ilus.”