Sirje Runge on üks väheseid naissoost kunstnikke, kes kuulus 1970ndate Eesti kunsti avangardistide hulka. Ta oli Silvi Virkepuu kõrval ainuke naine, kes osales kuulsal „Harku 75” näitusel. Peamiselt maalikunstnikuna tuntud Runge praegu enam ei maali: tema looming on võtnud teise kuju. Näiteks õpetab ta Tallinna Ülikoolis mitmes osakonnas vabade kunstide professorina. Sirje Rungel käisid kodus külas Kaarin Kivirähk ja Rebeka Põldsam.

Kuidas sa kunstnikuks said?
See on tõesti üks baasküsimus! Eks seda on ka enne minu käest küsitud ja mida ma ikka muud ütlen, kui et raske öelda! Kust mina tean, kust see huvi nüüd tekkis – ju siis oli annet. Põhimõtteliselt alustasin kunsti tegemisega juba enne kunstiakadeemiat. Käisin ERKI ettevalmistuskursustel, tol ajal oli vaja omandada klassikaline joonistamis- ja maalimisoskus. Ma põhiliselt õpetasin ennast ise, sest ma olen väga raskesti õpetatav inimene.

Minu isa oli tippsportlane, kes mind vanima tütrena tahtis sportlaseks kasvatada. Mängisin tennist juba siis, kui olin alles tennisereketi pikkune, suusatasin, ujusin. Sportlast minust muidugi ei saanud, aga ega isa ei pahandanud ka. ERKIsse minek tundus loogilise sammuna ja ega ma eriti ei vaevanudki pead, et mida teha. Esimesel korral proovisin moekunsti, aga siis tuli tarkus pähe ja läksin disaini õppima. Selleks, et midagi osata, peab seda õppima ja kõige parem ongi seada endale täiesti võimatud ülesanded ja need lihtsalt ära teha.

Kas siis kooli lõpetades tuli teadmine, et oled kunstnik valmis või tundsid seda juba varem?
Ma pigem ütleks selle kohta professionaaliks saamine. Professionaaliks saamise jaoks läheb aega ja paljud ei jõuagi selleni. Mul oli suur lugupidamine oma ameti vastu, kuigi samas tegelesin ka asjaga, mis mulle meeldis. Kes on professionaal, on muidugi küsitav ja suhteline. Minu jaoks on oluline suhtumine. Oskused on ka tähtsad, aga inimene võib ka ilma klassikalise kunstihariduseta saada kunstnikuks. Statistika põhjal saab vaid 5% kunstiülikoolide lõpetajatest tegevkunstnikud, aga kõik lõpetajad on väga olulised, sest nemad on kunsti suurimad austajad, mõistjad ja toetajad.

Mis on sinu jaoks kunstnikuna oluline?
Kunstnik on pind ühiskonna perses. Palun see kirja panna ja seda ütlen ma ka kõigile oma üliõpilastele. Tegelikult on muidugi kõik kunstnikud erinevad. Kunstnikel pole mingit eetikakoodeksit nagu arstidel näiteks, kellel on reeglid täpselt kirja pandud. Mina olen enda jaoks eesmärgiks võtnud, et kõige olulisem on: ära tee halba.

Kas sul pole siis kunagi juhtunud, et töö mõjuks vaatajale kuidagi halvasti?
Minu töödega on igasugu asju juhtunud. Nõukogude ajal olid need teistsugused, kui need, millega inimesed harjunud olid. Eks siis vihastati, ähvardati, kuid öeldi ka väga häid asju. Kuid mitte ükski asi ei tekitanud inimestes hirmu ega teinud selles mõttes halba. Kui ma hipiks käisin, siis vihastasime me kogu aeg inimesi, meile tuldi kallale ja sõimati. Kuid kas meie hipiks olemine tegi neile halba? Ei, pigem oli see meie jaoks müüride lõhkumine.

Ütled nii huvitavalt, „käisin hipiks”, see kõlab nagu „libahunti jooksma” või vähemalt sama müstiliselt.
See hipiks käimine kestis pool aastat, siis sõitsin ringi, käisin Venemaal, Lätis-Leedus ja Eestis rokk-kontserditel, sõitsime autostopiga paljudesse kohtadesse. Meil ei olnud muidugi mingeid kommuune või midagi sellist. Samas ei tähenda see, et ma ei võiks öelda, et ma olen mõnda aega hipi olnud. Mingis mõttes imestan isegi, et keegi meist surma ei saanud. Kuid me ei saanud ka teisiti. Käisin hipiks juba enne ERKIt, töötasin siis Noorsooteatris. Hiljem ERKI omad olid muidugi niikuinii teistsuguse väljanägemisega ja lihtsalt olid teistmoodi.

Aga milline see 1960ndate lõpu hipiajastu siis oli?
Lõpetasin keskkooli aastal 1968. „Kollane allveelaev” tuli samal aastal välja ja kas teate, et seda näidati järgmisel aastal kinos Kosmos eriseansil? Eks mina vaatasin ikka Soome televisiooni ja olin kõigega kursis, mis maailmas toimus. Kuid see, et „Kollane allveelaev” tuli Kosmosesse, oli tõesti erakordne! Rahvast oli nii palju, et istusime seal nagu kilud karbis ja saime vägeva elamuse. See juhtus üks kord ja siis kõik. Film mõjutas meid, toonaseid avangardiste, palju. Eriti, kuna seda näidati suurelt ekraanilt.

Kui palju sa praegusest popkultuurist mõjutatud oled?
Eriti ei ole, mul on sellest üsna ükskõik. Loen kas teaduslikku kirjandust või vaatan dokfilme, ilukirjandust väga ei loe. Elu on palju huvitavam kui ilukirjanduslik teos või mängufilm. Kui hakkan vaatama, siis juba esimese 15 minuti jooksul saan aru, mis juhtub. Mõned seriaalid siiski mulle väga meeldivad: „Sünge juhtumi“ („True Detective“) mõlemad hooajad olid väga head! Samas, ma arvan, et praegu on üsnagi dekadentlik aeg. Ei saa võtta end ainult selles kontekstis, kus me oleme. Mina püüan võtta kogu maailma tervikuna. Kui universumi perspektiivist vaadata, siis on inimühiskond olematu ja ajalises eksistentsis üürike.

Aga millest sa mõjutatud oled olnud?
Mina olen ikka mõjutatud loodusest. Viimasel kümnendil rohkem universumist ja astrofüüsikast. Kõik meie ümber allub loodusseadustele ja need mõjuvad tihti väga hingeülendavalt. Olen kogu aeg olnud loodusest huvitatud, keskkoolis oli füüsika üks mu lemmikaineid. Räägin palju loodusest ja teadusest ka oma tudengitele, neil on sellega lihtne suhestuda. Kõik, mis puudutab kunsti, ühendan ma loodusega, sest kõik on sealt tulnud. Mõelge vaid, et kui kõik seitse miljardit inimest Maal kokku võtta, siis jääb ainet üle nii palju, et see mahub ühte suhkrutükki. Me ise oleme peamiselt tühjus ja meid hoiab koos energia.

Olid üks väheseid naisi 1970ndate kunstiuuendajate seas. Kuidas oli sellises suures noormeeste seltskonnas ainuke naine olla?
Eks ma ikka tunnetasin vahet. Mis on olnud naise roll kunstiajaloos? [Vastus: poseerida alasti.] Viasat History kanalil algas just uus sari naistest kunstis, kus on ajaloohämarusest üles leitud huvitavaid naiskunstnikke, aga eks naised on peamiselt teoste jaoks poseerinud. Nii oli see ka siis, kui mina alustasin. Ma olin noor ja loll ega saanud sellest alati aru.

Minu perekonnas polnud naiste- ja meestetöid, isa tegi ka neid n-ö naistetöid. Minu lapsepõlvest on mul teine kogemus ja nii ei arvanud ma ka hiljem, et peaksin pesu pesema. Olin selle kohapealt veider. Tuleb öelda, et naisel on jätkuvalt end kunstimaailmas raskem kehtestada. Kui lapsed sünnivad, siis on enamasti just naine see, kelle energia läheb lastele ja korraga on ju väga keeruline mitmele asjale keskenduda. Kuigi, vaadates oma tudengeid, tundub mulle, et nüüd on sugudevaheline suhtumine natuke muutunud.

Kui mõtled tagasi, siis mis on kõige olulisemad asjad, mida sa kunstnikuna teinud oled?
Kõige olulisemad on minu jaoks möödunud paarikümne aasta asjad ja need, mida praegu teen. Näiteks minu viimased maalikunsti teosed – „Suur Armastus” (2003), mida on eksponeeritud Rotermanni Soolalaos ja Kumus, ning „Lahingulipud” (2006), mille kinkisin Balti Filmi-ja Meediakoolile. Ülejäänud olulised projektid on veidi teistsugused. Olen juba pikalt töötanud projektiga „Vana Naine”, mis on ikka veel alguses, aga sellest võtab osa palju inimesi. Võtad „naise” ja paned „vana” otsa – sellega saad nii vägeva asja, teda pole enam mitte kellelegi vaja! Projekt on inimestele väga korda läinud, juba praegu on tuntud vanad naised sellega ühinenud. Lähme sellega näiteks Arvamusfestivalile, koostöös Haus galeriiga tuleb näitus. Annetan oma loomingut selle ürituse heaks ning see kestab veel edasi ka siis, kui mind enam pole.

Minu jaoks kunstnikuna on oluline mõelda suurelt ja pidevalt piire lõhkuda. See on selline sõnuseletamatu asi. Kunstnik – nii nagu mina seda mõistan – elab ebamugavustsoonis, ikka kohtub ta piiridega, mida tuleb lammutada ja murda üha avaramasse vaimsesse ruumi. Kunstnik ei saa endale lubada pikka vaimset seestumist ja seisakut, mis takistaks loomingulisust. Samas ei tähenda see püsimatust, sest kunstniku töö tegemine nõuab äärmuslikku keskendumist ja kannatlikkust.

Miks sa maalimise ära lõpetasid?
See lihtsalt ammendas end minu jaoks. Tahtsin teha midagi rohkemat. Õpetasin ka toona juba palju ja õpetamine on minu kui kunstniku jaoks nagu looming. Ega sellepärast ei pea elu lõpuni maalima, et kunagi nooruses sellega alustasid.

Aga kui sa veel maalisid, siis kuidas tööprotsess välja nägi? Mis on sulle oluline olnud?
Väga produktiivne ma pole kunagi olnud ega tehasetoodangut teinud. Kui varasema aja peale mõtlen, siis vahel tõesti keerasin teose pärast valmimist näoga seina poole ja ei vaadanud selle poole mõnda aega. Aga hilisematel aegadel on töö tegemise viisid olnud erinevad. Näiteks on mul teos „Mälestused”, mis sündis nii, et olin tellinud kunagisest kunstikombinaadist suure püramiidikujulise samba, mille katsin lõuendiga. Siis see jäi mul ateljees seisma, kuni hakkasin sellele pintsleid puhastama. 10 aastaga kogunes päris palju kihte. Siis võtsin metallharja ja hakkasin neid värve maha kraapima, justnagu tagurpidi maalides tulid kõik need eelmised maalid ja ajad meelde. Kinkisin selle pärast Tartu kunstimuuseumis toimunud näitust muuseumile.

Kunst on mitmeid kordi mu elu päästnud, mitmel eluetapil. Suur õnnehetk on kunstnikuna siis, kui suur töö on valmis saanud. „Suure Armastuse” ees ma seisin ja mõtlesin, et kui peaks ka kohe ära surema, siis oleksin ikka rahul, sest tundus, et olen oma elutöö ära teinud. Kuid eks neile joovastusmomentidele järgnevad suured augud, kukud kokku ja võtab aega, millal jälle rivisse saad. „Suure Armastusega” oli üldse nii, et see oli mul aastaid peas ning maalisin seda ateljees aastaid osade kaupa ega näinud tervikut enne kui näitusesaalis.

Oled olnud isiklikult seotud paljude Eesti kunsti uuendajatega ja olnud abielus kahe kunstnikuga (Leonhard Lapini ja Jevgeni Klimoviga). Kas kunstnikupaaridel käib kogu aeg loominguline dialoog?
Olen olnud õnnelik inimene, sest olen kogenud kaks korda elus suurt armastust, nii esimese kui ka teise mehega. Leo oli arhitekt, mina disainer. Käisime koos igasugu kohti vaatamas ja arutasime nende üle palju. Jevgeni mõistis mind ka täiesti. Ma poleks saanud jagada ruumi inimesega, kes poleks mõistnud mu kõige tähtsamat tegevust. Nii et eks ikka on loomingulist dialoogi olnud.

1970ndatel kuulusin Eesti avangardi – nii meid nimetati – ja me olimegi kõik koos sellepärast, et olime mõttekaaslased. Toetasime üksteist palju, kas või ühiskonna eest oli ju tarvis end kogu aeg kaitsta. Süsteem oleks võinud meile tegelikult suure käki keerata, aga üldiselt läks õnneks. Ainult Ando Kesküla ja Andres Tolts saadeti ühiskondlikult kasulikule tööle ühe häppeningi eest, mis nad Pirital korraldasid. Ülikoolist neid õnneks välja ei visatud, sest Vilen Künnapu kasutas kuidagi oma sidemeid Olga Lauristiniga ja vana revolutsionääri sõna ikka maksis.

Mis on olnud sinu suhe kriitikaga? Kas keegi on sinu töid eriti hästi mõistnud või kas mõni asi on jäänud tähelepanuta?
Nõukaajal olime me kriitikutega mingis mõttes samas kambas, kõik tahtsime sama asja edendada. Kriitikud on üldiselt kõik erinevad, nagu ka kunstnikud. Aga olin täitsa imestunud, kui minust kirjutas Boris Bernstein ja tundus, et ta sai minu loomingust täiesti aru. Vahel on väga huvitav, kui kunstikriitika laiendab arusaamist teostest. Aga loksutada ma end kunstikriitikast pole kunagi lasknud – ikka olen oma asja teinud. Isegi kui mõnda asja pole ka tähele pandud, näiteks „Suurt Armastust” pole peaaegu üldse märgatud ja „Lahingulippude“ kohta ei teatagi, et see maalisari on olemas. Olen ka ise eemal olnud, mingil hetkel ei tahtnud enam kunstielus ja näitustel osaleda. Tahtsin olla hoopis omaette ja õpetada.

Intervjuu on pärit KKEKi 27. märtsi uudiskirjast, kus avaldati märtsikuu jooksul usutlusi oluliste eesti naiskunstnike ja kunstiajaloolasega. Loe lisaks ka intervjuusid Mare Vindi, Jarõna Ilo ja Tiiu Talvistuga.