Ettevõtja Madis Müür vastab oma blogis rahaasjad.ee Müürilehe veebis avaldatud reisikirjale hipisaarelt, et oma kohta elus saab leida erialasest eneseteostusest kapitalistlikus ühiskonnas.

„Lihtsuse, rõõmu ja inimliku sideme”, oma mina ja ühiskonnas enda koha otsimine on meile kõigile omane. See tõusev ja teravamaks muutuv probleem seoses kasvavate kinnisvarahindade ja suureneva sisenemisbarjääriga tööjõuturule. Euroopas ja eriti lõunapoolsetes riikides järjest suurem osa noori elavad vanematega, osades riikides kuni 60–70% alla 35 aastastest, ka noorte tööpuudus jääb kohati 30–45% vahele. Kindlasti kõnetas Müürilehes avaldatud Triin Heinla „Vabadusest ja mugavusest – reisikiri hipisaartelt” paljusid noori. Eraldi küsimus on, kas lahendus peaks olema kodumaa, töötegemise, vastutuse ja sõprade-sugulaste saatmine sinna, kust kunagi ilmavalgust nägid, nagu reisikirja autor seda tegi.

Saan täiesti aru, kust Heinla seisukoht tuleb, sai ise ka kümme aastat tagasi vale ala õpitud, pooleks aastaks kodumaa tolm maha pühitud, viimases kriisis hävitud ja see kuidagi ilma hariduse ja oskusteta üle elatud. Isegi sugulased pidasid mind läbikukkunuks, ei olnud lihtne aeg. Aga tulin sellest tugevamana ja edukana välja.

Kõigepealt väike kriitika Heinla soovitusele kõik meile tähtis maha jätta, tööd mitte teha ja „parmu pannes” ilu ja inimlikke sidemeid otsida. Ise saatsid meid kõiki pu**si, andsid enda ausa arvamuse, küllap oled siis ka piisavalt tugev, et kuulda ausat arvamust enda mõttemaailma kohta. Me ei ole lumehelbekesed, onju? See reisikiri on täiesti kulunud hümn (mõtte)laiskusele, isekusele, vastutustundetusele ja õelusele, mis on pealegi sama jätkusuutmatu kui ta on viljatu. Sinu elustiil on võimalik, kuna sa oled osa toimivast ühiskonnast, kus enamus inimesi ikkagi töötavad. Samamoodi nagu vaktsineerimata lapsed ei sure meid sajand ja rohkem tagasi kiusanud haigustesse, kuna suur enamus on ikkagi mõistlikud inimesed ja vaktsineerivad ennast. Kui kõik elaksid nii nagu Heinla soovitab, maksimum 2–4h päevas kõige lihtsamaid töid tehes ja prügi süües, siis ei kasvataks keegi toitu ega toodaks ravimeid, me oleks mõne aastaga tagasi kiviajas. Rahvaarv oleks 90–95% väiksem, Eesti alal sellise töömahuga talve üle ei elaks, siin ei saaks keegi elada. Perre sünniks seitse last, kellest viis sureks varases nooruses ja oodatav eluiga oleks 30–35 aastat põdura tervise ja pideva ohuga enda elule. Tegu oleks karmi ja vägivaldse olelusvõitlusega nagu kiviajal oligi, survival of the fittest, millegi „Mad Maxi” või „Waterworldi” filmide laadsega. Kas sa sooviksid seda enda perele ja tutvusringkonnale?

Väiksemal määral selline elustiil praeguses ühiskonnas isegi toimiks mõnda aega, aga kahjuks ei arvesta see ka inimloomusega. Maslow püramiidi järgi meil on järgmised vajadused: füsioloogilised (toit, jook jne), turvalisus, kuuluvuse, tunnustuse ja eneseteostuse vajadused. Turumajandusel põhinev ühiskonnakorraldus rahuldab neid kõiki täitsa hästi või vähemalt on kõigil võimalused olemas neid vajadusi rahuldada. Tipptasemel infot ja koolitusi leiab ka tasuta või igati mõistliku hinna eest, erialaste oskuste arendamine raha taha enam ei jää. Rändnomaadi elustiil kipub neist kõigiga hätta jääma. Võtame mitte kuigi ekstreemse näite. Enamus meist tahavad saada või vähemalt mingil hetkel saavad lapse. Kas sa tõesti soovitaksid noorel perel minna skvottima ja prügikastidest enda lapsele toitu otsima? Vaevalt isegi kõige rajum hipi seda soovitaks. Niisiis sinu lahendus lihtsalt ei toimi. See võib olla ainult faas nooruses, kui seda pikemalt teha, siis – tuues näiteks sinu tuttavat mädanevate varvastega rootslast Danieli, oleksid varbad mõne aasta pärast üks tema väiksemaid probleeme. Tõestust on liigagi palju võimalik leida ka Eesti tänavatelt.

Edu ja ebaedu on puhtalt enda suhtumise küsimus.

Hipid on sama asja rääkinud aastakümneid juba, sul ei olnud ühtegi olulist uuendust mängu tuua. Segaseks jäi ka, miks peaks ilu otsimine ja inimlik side olema võimalik ainult prügikastide, lõkke ja hüljatud hoonete juures. Kas see „päris maailmas” siis ei olegi võimalik?

Noorena kipume end alati vanemast põlvest targemaks pidama, tahame maailma muuta, revolutsiooni teha, mida kõike veel. Erinevalt Heinlast ei süüdistanud mina kordagi ühiskonda oma viletsas seisus ja ei püüdnud sellele vastanduda või selle eest põgeneda. Ise olin ennast auku kaevanud, ise ka sealt välja ronin. Edu ja ebaedu on puhtalt enda otsuste, enda suhtumise küsimus. Kümme aastat tagasi olin masu ajal oskusteta, hariduseta ja töökogemuseta, võlgades ja alkoholiprobleemiga. Otsustasin, et see on minu viga, mulle see seis ei meeldi ja muutsin enda suhtumist ning hakkasin end uues valdkonnas üles töötama. Umbes viie aasta pärast olin omal alal üks edukamaid – on igati võimalik enda rahalist seisu ka sellises olukorras muuta. Võib valida, kas süvendada nutiseadmetega oma keskendumishäiret, süüdistada ühiskonna ja lasta elu endast mööda või siis panna nutiseadmetes leiduv info ja oma aeg enda kasuks tööle. Pole vist kahtlust, kumb tee siit põgenemissoovi ja kumb tee edu, eneseteostuse, huvitavate hobide, reiside ja inimlikemate sidemeteni viib. Lahendusi annab väga edukalt leida just meie vägagi hästi toimiva kapitalistliku ühiskonna seest ja kõik teistsugused katsetused on varem või hiljem väiksema või suurema läbikukkumisega lõppenud.

Lahendus peitub erialases eneseteostuses

Pakun ka lahenduse: erialane eneseteostus. Põhimõtteliselt omas valdkonnas spetsialisti või ettevõtjana üles töötamine. See mitte ainult ei rahulda kõiki Maslow vajadusi, vaid on ka väga äge arengut täis teekond, millel kohtab palju teisi huvitavaid ambitsioonikaid inimesi, kellega individuaalsete ja ühiste eesmärkide poole püüelda. Spetsialistidel on vägagi hea elatustase juba ja sellega on võimalik ka enda mõju kasvatada nii erialaselt kui ka ennast huvitavates sotsiaalsetes ja heategevuslikes projektides. Meil on veel kommunismiajast laialt levinud väärarusaam, nagu vaesus oleks kuidagi õilis ja edukad on saavutanud midagi teiste arvelt. Tõde ei saa sellest kaugemal olla: mida rohkem väärtust teistele lood, seda kõrgem on sissetulek, rohkem annad ühiskonnale maksude ja tarbimise kaudu tagasi, saad ägedatele ettevõtetele ja ettevõtmistele hoogu juurde anda nii kliendi kui investorina. Päris üks-ühele seost ei ole, aga korrelatsioon on tugev nende vahel.

Vaesus on enamikul meist täiskasvanuelu alguspunkt, meil on alguses õppimise- ja töötahe ning mitte palju enamat. Oma koht elus, väärtus, varandus, mõju, sõbrad ja kõik muu tuleb meil ise välja teenida ja see on ainult positiivne, motiveeriv. Julgeks isegi väita, et neil, kellele iseseisvasse ellu on rohkem kaasa antud, neile on see pigem pärssiva mõjuga. Ei õpita tööd tegema, endale eesmärke seadma ja neid saavutama. Räägin enda kogemusest ka, alles siis kui kaasa saadud päranduse olin huugama pannud, sain alles õppimise ja enda üles töötamise mõttest ja sisust aru. Sellega algas ka areng ja tee eduni.

Mida rohkem väärtust teistele lood, seda kõrgem on sissetulek

Praegu on üldse parim aeg elamiseks ja eneseteostuseks, kogu maailma informatsioon on kõigest mõne klaviatuuriklõpsu kaugusel, parimad loengud ja raamatud on ka tasuta või mõistlikult väikse summa eest saadaval. Ja Eesti on väga hea koht selle jaoks, elatustase on viimastel aastatel kõvasti tõusnud, ägedaid ettevõtteid ja algatusi on iga nurga peal, millega liitudes maailma, Eestit ja iseennast paremaks, jõukamaks muuta. Ambitsioonikamatel ja töökamatel on kõik võimalused erialaselt üles töötada ja Euroopa tasemel palka saada, ka ettevõtlusega alustamiseks on siin ühed parimad võimalused maailmas üldse. Oma valdkonna tippspetsialistidel on ka siin paljudel aladel üle 5 000 € sissetulekud ja palgatasemed on meil küllaltki avalik info. Näiteks õpetaja elukutse (üle keskmise palk, muide!) valikuga käib kaasas ka õpetaja elatustaseme valik, pole põhjust pärast enda valikut kiruda. Alati saab kõrgema sissetulekuga ala kasuks otsustada, ise olen niimoodi korduvalt ala vahetanud. Me keegi ei ole ühe ametiga kokku laulatatud ja tänapäeva kiire tehnoloogia arenguga seda eeldada olekski väga vale. Isegi meie paljukirutud kehv suusailm on super, saabki ilusti tööle keskenduda ja see võimaldab ka täitsa kenasti reisida ja vahepeal soojemas kliimas akusid laadida. Mina ei tahakski pikalt kusagil soojas lebotada, võtab mõistuse palju aeglasemaks ja palju vähem saab tehtud.

Tõsi, me ei ole veel vaatamata tohututele edusammudele Euroopale järele jõudnud, pikk tee on veel käia, aga see ongi huvitav. Ja kes peakski seda tegema kui mitte meie, Eesti inimesed, Eesti noored? Enda heaolu ma küll poliitikute meelevalda ei jätaks. Praegune kommunistlik koalitsioon püüab meid eriti agaralt kiviaega tagasi maksustada. Mis teha, ega asjalikud inimesed ei taha ennast sinna seakauplemisse sisse mässida, poliitikud räägivad mittemidagiütlevas käändes oma ümarat juttu ja löövad kogemusega, niimoodi ei saa rallit sõita. Eesti on teinud võimsa arengu, 1992. aastaga võrreldes on palk kasvanud ligi 32 korda eelmise aasta 1146 € tasemele ja palgakasv on jätkumas. Õnneks Eestis on vägagi palju asjalikke inimesi ja innovaatilisi mõtteid, mis meil edasi kasvada laseb. Väga äge on seda teekonda nendega koos käia, ühiseid edusamme saavutada, uusi tooteid aidata turule tuua, töökohti luua jne.

Noorus on tore aeg, igasuguseid huvitavaid mõtteid käib peast läbi, seikled ringi ja see ongi normaalne. Mingi hetk tuleb aga pikema perspektiivi peale mõtlema hakata. Sillad võiks siiski põletamata jätta.

Artikkel ilmus esmakordselt blogis rahaasjad.ee 12. mail 2017.

Madis Müür on ettevõtja ja investor ning finantsblogi Rahaasjad.ee asutaja ja kaasautor.