Kevadel oma esimese kauamängiva „Ghost Sovnds” ilmutanud Lootus muudab fantaasiad muusikaks – tumedaks, tantsitavaks, poeetiliseks. Oleneb, millise kuju nad sinu peas võtavad.

Räägi lühidalt, kes on Lootus.
Unistus lapsepõlvest. Alter ego, mis laseb mul luua, ilma et peaksin pidevalt ennast välja vabandama või põhjendama.

Kuidas kirjeldaksid oma muusikat kellelegi, kes seda kunagi kuulnud pole?
Ideaalis ei saa seda kirjeldada ega kuidagi kokku võtta. See moment, kus räägid kahe iseloomustava lausega ära terve loo tuuma, pole koht, kuhu ma ise jõuda tahaks. Paraku on teatud sorti kõlasid kohati nii palju kasutatud, et on tekkinud mingi arusaadav ühine nimetaja. Nende tuttavate helide kaudu võib ju väita, et tegemist on tantsumuusikaga, vahel tuttava, vahel võõra sound’iga. Kuigi see muusika, mida Lootus fantaseerib, on piiritlemata. Ja fantaasiad ju enamasti saavad reaalsuseks, or not?

Kuidas sa muusikategemiseni jõudsid?
Täpselt ei tea. Olen sellest lapsest saadik alati unistanud. Proovinud ka bände teha, kuigi millekski äratuntavaks pole need unistused varem saanud. Tundub, et olin pime selle koha pealt, kuidas muusikat teha saab. Ei pea olema lapsgeeniusest pianist või kümme aastat kooris laulnud, et sellega oma igapäevaelu ühendada. On vaid vaja näha võimalusi, kuidas üksi kas laua taga või Saaremaa metsas vana vanni toikaga tagudes end muusikuna tunda.

Nii su helist kui ka lugude pealkirjadest kõlab läbi jaapani temaatikat. Mis värk sellega on?
Kunagi fetišeerisin jaapani kultuuri päris palju. Ei lugenud küll rohkelt mangat ega puutunud kokku n-ö anomaalse jaapani pornograafiaga, vaid tundsin pigem huvi jaapani kino vastu. Ozu ja Kurosawa maailmad sarnanesid lihtsalt paljugi sellega, kuidas ise oma elu elasin või siis teiste eludest mõtlesin. Samas erutab mind lihtsalt ka jaapani ja eesti keele kõlaline sarnasus. Viimasel ajal otsesemalt enam Jaapanist nii palju ei laena, aga üleüldiselt on igasugune world music lõputult julgustav maailm, millesse süveneda. See, kuidas terve lugu, olgu ta minut või tund pikk, suudab edasi anda otsest kultuurilist pagasit ja kogemust, on mega.

Kui Jaapan välja jätta, siis kes või mis sind helisid luues veel inspireerib?
Kõige rohkem inspireerib mind tuleviku Lootus. Võimalused ja fantaasiad, milliseks see muusika saada võib, on minu jaoks kõige intrigeerivamad. Liialt ennast teistega võrrelda ja kedagi enda suureks inspiratsiooniallikaks paigutada on lõks, mille vastu ma suurt huvi ei tunne. Mäletan väga hästi, kuidas algne inspiratsioonivõnge mingist võõrast allikast võtab enda tegemiste isu ära. Seega, kui hetkes tühja passin, mõtlen, mida ja kuidas teha, siis esimeseks asjaks fantaseerin, milliseid helisid Lootus näiteks 3 või 250 aasta pärast loob.

Sa tegeled lisaks muusikale ka videoinstallatsioonide ja fotograafiaga. Kuidas need maailmad omavahel põrkuvad?
Mingil tasandil kindlasti põrkuvad, mingil tasandil on need täiesti erinevad. Video- ja heliinstallatsioonide kaudu tegin tegelikult esimesed julgustavad katsed rohkem muusika poole liikuda. Seega üks asi järgnes teisele ja see side on tugev. Kuigi praegu jäävad need ruumid, kuhu inimesed installatsioone või fotosid vaatama tulevad, minu jaoks väga igavaks. Muusika kompaktsus on siiani peale jäänud.

Mida tulevik Lootusele toob?
Seda, mida sai fantaseeritud. Praktilisemalt loodan, et ka rohkem aega ja rohkem inimesi, kellega muusikat jagada.

Kuula lisaks Lootuse SoundCloudist.