Sibyl Vane’i aprillikuus välja antud endanimeline kauamängiv lööb juba esimese looga „Bomber” kõlama jõuliselt melanhoolse noodi, mis kumendab kogu teose tooni. Trio sõnul on nad omandanud uue suuna, andes kuulajale rohkem ruumi fantaasia kasutamiseks, mida toob esile ka albumi minimalistlik kujundus.

Mustvalge esteetika nii plaadiümbrise kui ka muusikavideote puhul mõjub viie aasta taguse debüütplaadi „Love, Holy Water and TV” kõrval dramaatilisema kontseptsioonina ja on tunda, et bänd tahab olla enamat kui n-ö lihtsalt üks rokkbänd. Muusika on tunduvalt rõhuvam ja raskem ning ka soliidsem, kui võrrelda varasema tempokama, hüplevama ja kohati kantriliku kõlaga. Sibyl Vane võtab ennast tõsisemalt ja on muutunud introvertsemaks. Samas pole ta masendavalt minoorne, vaid kõlab võimsalt ja meloodiliselt ning eelkäija hoogsust leidub eriti näiteks loos „Almost Gospel”.

Kuigi album võib tunduda mõneti ühejoonelise kulgemisena, on igas palas siiski äratuntavaid kitarrikäike ja heliefekte. Üks esileküündivaim ja iseäralik komponent on Helena Randlahti tugev, kuid samal ajal õrn lauluhääl, millega ta oskab situatsioonist olenevalt väga hästi muusikaga sümbioosis ideid edastada. „Sibyl Vane” on oma stiililt ja omapärasusega kindlasti bändi arengut väljendanud ja seeläbi nii Eesti kui ka naabermaade muusikamaastikul kanda kinnitanud.