Erki Pruul rabab mitmel kultuuririndel. Koos melomaanist sõbra Martin Jõelaga juhib ta 2013. aastast plaadifirmat Frotee, mis annab välja plaate, „mille olemasolust sa teadlik ei olnud” ehk enamasti Eesti lähiajaloos, eelkõige nõukogude ajal, sündinud, kuid avaldamata jäänud kvaliteetset popmuusikat. Lisaks veab Erki koos pärimusmuusiku Cätlin Mägiga folkdiskoprojekti Ju-Ju, asjatab netipõhise Kohviradioga ning kogub oma maitse-eelistusi miksteipidesse Heliremondi Katsetehase nimelises duos.

Debüüt: Suuremale seltskonnale või pidudel plaatide mängimise ambitsioon tuli suhteliselt hilja. Samas väiksemale sõpraderingile võisin tundide kaupa kassettide pealt lugusid ette kedrata. Meenub üks seik päris kaugest minevikust, kui tõstsin kõlari kodus teise korruse aknale, et alt möödunud naabripoisile isale kuulunud Peter Gabrieli „So” vinüüli ette mängida. Aga korrektne vastus küsimusele on, et aasta 2001 ja Jazz Lessons Illegaardis.

Muusikas oluline: Soojus. Absoluutselt igas muusikastiilis kohustuslik element minu jaoks.

Muusikas ebaoluline: Tihti laulusõnad ja üldse vokaali kaudu sõnumi edastamine. Laul on minu jaoks pigem üks instrument bändis, sõnum enamasti teisejärguline.

Mida mängin: Oleneb üritusest ja sellest, mis parasjagu päevakorral. Eriti meeldib kergem džäss, easy listening, soft rock, balearic ja muu taoline kraam, mida pidudel tegelikult eriti tihti võimalust mängida pole. Aga ka house, disko, indie, nn maailmamuusika jm.

Eredaimad mängumälestused: Olen valinud üle kümne aasta muusikat Tartu Müürilille täikadele. Aastatega on nende pikkade päevaste settide ettevalmistamisest ja -mängimisest minu jaoks täiesti omaette meditatiivne rituaal välja kujunenud.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: F.R. David „Someone To Love”.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Mõnel Hispaaniale kuuluval Vahemere väikesaarel.

Guilty pleasure: Taivo Sõts „Paradiis”. Imeline eestikeelne Italo disco, mida üritasin kohe pärast Statoilist soetamist õhinaga ka pidudel mängida. Aga jah, üsna kiirelt loobusin sellest, inimesed said iga kord justkui pahaseks või solvusid, ei saanudki aru täpselt, mispärast…

Alt üles vaatan…: Pole eriti kunagi lugude kokkumiksimisele suurt tähelepanu omistanud, aga järjest rohkem DJdele, kes lisaks heale maitsele ka tehnilist poolt valdavad. Ja muidugi neile, kes oma settides erinevate stiilidega julgelt eksperimenteerivad.

Viis klassikut:
Manzel „Space Funk”
Northend „Tee’s Happy”
Arthur Russell „Get Around To It”
Sueño Latino „Sueño Latino” (The Paradise Version)
Jorge Santana „Love The Way”

Viis hetkekummitajat:
Fra Lippo Lippi „Angel”
Haile M. Ghiorgis „A Happy Disco Song”
TA-HA „Lil Bit”
Poolside „Which Way To Paradise”
Tiit Paulus „Suvi ei jää”

Tehnilist: Mängin vinüüle, aga ka faile, nagu olukord parasjagu nõuab. Kuna ma suurem tantsulõvi ei ole, siis tihti sätin ennast pidudel kohta, kust saab jälgida, kuidas DJ mängib. Elu üks suurimaid elamusi oli näha Brüsseli ühes baaris Andy Voteli mitmetunnist setti tema pea kohalt, vaevalt kahe meetri kauguselt! Vana hea vinüülidega žongleerimise vastu ei saa ikka miski, arvuti DJ-laual tekitab tunde, et mängitakse miksteipe.

Tutvu SoundCloudis ka Frotee tegemistega.