Iga mees võib leida ennast elu jooksul erinevatest rollidest – sa alustad pojana ning kui sul veab, lõpetad vanaisana. Muutus mehelikkuse kuvandis teisendab paratamatult ka rolle. Müürileht kogus kokku lugusid sõprusest, vendlusest, isadusest, poissmehepõlvest, kooselust ja tööelust – see on kollaaž 21. sajandi mehest.

Sõitsime varasügisel Lissaboni, ööbides teel sõprade juures. Varssavis majutasid meid ühes kauges, aga popis magalarajoonis Magda ja Karol, kes valmistuvad oma esimese lapse sünniks. See armas paar on elanud viimased seitse aastat välismaal, töötades kolmanda maailma külades globaalhariduse ekspertidena. Nüüd, otsustades pere luua, kolisid nad kodumaale, Karoli sünnikoju. Paraku ajal, mil nemad mujal maailma üles ehitasid, varisesid Varssavis maa ja ilm kokku. Absurdse õhustiku tõttu kaaluvad nad Poolast lahkumist. Kui irooniline, et varem nägid nad lootust seal, kus selleks objektiivselt justkui vähem põhjust oli.

Poolast võtsime peale tuttava poola-brasiilia noorpaari, kellest saavad samuti lähiajal lapsevanemad. Pool aastat tagasi, kui Maria Lissabonis rasedusest teadlikuks sai, võttis ta paljajalu ette 400-kilomeetrise palverännaku. Piotr püüdis selgitada kaunis tulutult mõrsja „metsikuid käike” pehmelt öeldes kramplikule perele. Tema vennanaine, kes esmasünnitas 39-aastasena – arstide sõnul ohtlikult hilises eas –, veetis igaks juhuks raseduse haigevoodis. Seesama daam esitas sünnituse järel abikaasale ultimaatumi: kuna peres kasvab laps ja sina oled abikaasa, tuleb sul loobuda suitsetamisest; kui sa seda ei tee, mis on igati vastuvõetav, tuleb sul sõlmida elukindlustus, mis tagaks, et pere saaks pärast sinu enneaegset surma elada sama lahedalt kui varem.

Karlovy Vary lähedal Valečis peatusime ökokogukonna häärberis. Peremees Tomáš villib pirnidest kärakat, naabrit Sigmundit vaevab skisofreenia, ta võtab rahulikult. Õhtul anti mulle ämbrimõõtu kann ja paluti küla ainsast baarist õlut tuua. Sealne pererahvas – 70ndates vanapaar – ja ilmselt kogu ülejäänud külarahvas – nii tosin pensioniealist hinge – istusid kamina ees ja suitsetasid kolossaalsest vesipiibust kanepit. Ulatasin prouale ämbri ja viis eurot, vastutasuks sain otse tünnist kümme liitrit kohalikku õlut. Miskipärast meenub, et Tšehhoslovakkia oli ainus paik Ida-Euroopas, kus teise maailmasõja järel tulid kommunistid vabadel valimistel võimule ilma impeeriumi sekkumiseta. Valisid selle seltskonna emad ja isad, aga kus on lapsed ja lapselapsed.

Barcelonas pakkus meile peavarju poolakas David, kes elab linnaserval uhkes villas oma viieaastase tütre, kahe teise üksikvanema ja nende lastega. Maja keldrikorrusel majandavad nad eralasteaeda. Peruulannast emast ma rohkem ei kuulnud, kui et „she was all emotions and I was all rationale”. Nii vist tõesti kaugele ei jõua.

Läbi tosina riigi rännates – Piotri jaoks oli see hüvastijätt Euroopa ja kõrges eas vanematega, sest nad jätkavad elu kusagil Brasiilia džunglis – püüdis ta uurida minult abikaasaks ja isaks olemise kohta. Keeruline olukord, sest peaaegu kõik paarid, keda ma tean, on lahku läinud ja mul on sellest kahju, ehkki peaksin olema rõõmus, et sõbrad on eluga edasi liikunud. Vastan, et kõige tähtsam on hoida suhet, hoida see värske ja lõõmavana, panustada eelkõige sellesse ja iseendasse ning alles seejärel tulevad lapsed, sõbrad, kogukond, töö ja looming. Pobisedes olen sunnitud vabandama, et ma kõlan kaasaegsete silmis kui moraalne dinosaurus – abikaasa on väikekodanliku mõõdukuse nurgakivi. Aga seda sa ju tahtsidki kuulda? Teisalt, kuna abikaasad on ühed kesksed ühiskondliku reaalsuse loojad, võiksime leida kamaluga nutikaid strateegiaid, kuidas paarielu igapäevased praktikad kõigi kasuks tööle panna.