Urmas Vadi põimib oma loomingus igapäevast ja üleloomulikku, ning liigub argise ja abstraktse, väikese ja suure mõõtme vahel, kusjuures viimane võib paisuda kas või eksistentsiaalsuseni.

Urmas Vadi „Neverland”
Toimetaja Kajar Pruul, kujundaja Andres Rõhu
Kolm Tarka, 2017
347 lk

Midagi on lahti Urmas Vadi romaanide lõppudega. 2012. aastal ilmunud „Tagasi Eestisse” oli haarav lugemiselamus, muljet jäi aga varjutama lõpplahendus, mis mõjus ühtaegu liiga päevakajalise ja liiga seletavana. Lugu oleks ehk olnud mõjusam küsimärkidega Herman Simmi asemel. Sama pettumuse tõi esmakordsel lugemisel „Neverlandi” lõpp, mis pärast sisse- ja kaasaelamist, üha ruumilisemaks muutuvate tegelastega kaasarändamist, peadpööritavaid pöördeid ning järjest tihenevaid seoseid tekitas tunde, nagu oleks lugejale lihtsalt keskmist sõrme näidatud või isegi mitte sõrme, vaid lillat m*nni. Puänt oleks justkui enne lõppu ära olnud, nõnda et niinimetatud päris lõpp pigem ära vajub, kui tervikut tugevdab.

Teisel lugemisel aga hakkas üllatuslikult tööle just too äsja kirutud lõpp, vormides tonaalsust kandva kujundina ning andes nii mõnelegi teemaarendusele selgema kuju. Eeskätt aitab see lõpp, ikka toosama lume alt välja sulav lilla dildo, mõelda pisut selgemaks neid segaseid tundeid, mida Vadi loomingu tonaalsus sageli tekitab – ambivalentset olekut huumori ja tõsimeelsuse, mõnikord lausa traagika vahel, kus naeruväärsus võib moonduda hetkega sügavuseks ja vastupidi.

Lõpuga on siiski muret olnud teistelgi. Eesti Päevalehes ilmunud arvustuses kurdab „Neverlandi” üldiselt kiitev Veiko Märka, et lõpu poole läheb lugu liiga fantastiliseks, „mis romaani seni usutavuse piirides püsinud sotsiaalset, poliitilist ja süvapsühholoogilist kudet destabiliseerib”. Mõistatuslikud, veidrad või ka lausa üleloomulikud nähtused ja sündmused on kujunenud Vadi loomingu oluliseks tunnuseks ning kui tulla taas kord tagasi võrdluse juurde romaaniga „Tagasi Eestisse” – sest miskipärast paistavad need teosed üsna mitmel tasandil omavahel dialoogis olevat – ja meenutada sittuvaid ahve, kes sündmustele hoo sisse annavad, algab „Neverland” tõesti teistmoodi ning esmalt võib see paista realistlikus võtmes ajalooromaanina, millel ei puudu ka perekonnasaaga tunnused.

Tegelasedki on psühholoogiliselt mitmekihilised ja usutavad, nende mured ühtaegu triviaalsed ja lahendamatud. Margot vaevavad tema ihad ja tungid, ootamatu üksijäämine, isiksuse amorfsus (hakkliha, mis on usaldusväärne, kuna teda saab vormida) ja ehk ka keskeakriis, kuigi sellisel juhul tuleks keskeakriisi käsitleda iseloomujoonena. Margo eksnaist Elinat kimbutab võimetus olla ise ja suutmatus end oma võimetusest välja võidelda, nende poega Kaarlit painab loomulikult vanemate lahkuminek. Margo ema, näitleja Leena käitumismustrid ja kinnisideed ning hilisem „hulluksminek” on küll groteskini viidud, kuid ometi mõistetavad. Värvikaim Neverlandi asukas on kahtlemata vene juurtega Eesti patrioot Roman, kes peatse isakssaamise ootuses loodab leevendada oma hirme ja ärevust Kaitseliitu astumisega, samal ajal jääb tema lapse ema, Romani vaid lapse eostamiseks kasutada soovinud Sigrid, lugejale kõige suletumaks. Nad kõik on tavalised „väikesed inimesed” oma tavaliste, ent ometi suurte probleemidega, mida saadavad ka mitmesugused laiemad teemad, sealhulgas julgeolek, poliitika, sotsiaalsed standardid jne. Selle seltskonnaga toimuva realistlikku-psühholoogilist tasandit võib kokkuvõttes pidada õige trööstituks, tegelased tekitavad küll empaatiat, kuid ometi on neis kõigis juba algusest peale ka midagi võõristavat – teatav külmus, õigupoolest soojuse puudumine, kuigi pealtnäha võiks need üks ja sama olla.

Ehkki romaani tegevus toimub Tartus, näib see (vähemalt elupõlisele tartlasele) lugedes pigem mõne anonüümse suurlinnana, nähtavasti seetõttu, et üksildus, kontaktivõimetus ja ka näiteks asjaolu, et tegelastel praktiliselt polegi sõpru, tundub suures linnas kuidagi usutavam.

Siinkohal võiks selle arvustuse lõpetadagi, kui samal ajal ei kõverduks kalmistul ristid, poleks Hakklihamaa kuningat ega segadust sellega, kuidas ikkagi tapeti ammustel aegadel Leena kadunud abikaasa perekonna talus Vene sõdur, ja sellega, mida tegi toosama kadunud abikaasa vanasti garaažis. Veidrad elemendid hiilivad sisse tasapisi, lausa salakavalalt ning ilmselt seetõttu tekib ka äärmiselt kummaliste seikade puhul soov neid loogiliselt seletada, mida lugu esialgu ka võimaldab. Ajapikku aga hakkavad selguma väga paljud seosed, kummalised ühenduslülid viivad kokku tapetud Vene sõduri, Margo, Leena, Elina, Sigridi, Romani ja Fjodor Dostojevski. Need ühendused ei teki aga kergelt. Kui Leena hakkab oma mehe perekonna oletatavat saladust uurima, häirib teda see, et tervikpilti ei moodustu, tükid ei sobitu kokku, samasugune kokkusobitamisvajadus saadab loo vältel ka lugejat. Paistab aga, et see tervik saab sündida üksnes juhul, kui sideaineks on loobumine reaalse ja irreaalse vastandamisest.

Kas meie praeguse olemise tuumaks on siis inimestevahelised suhted, millele osutab „Neverlandi” alapealkiri? Ja kui on, siis miks nad ei toimi nii, et kõigil poleks lakkamatult halb olla?

Tulles tagasi Veiko Märka etteheite juurde fantastiliste elementide ülekülluse kohta, võiks küsida, kas pole ehk nii, et Vadi loomingu üks omadusi lisaks igapäevase ja üleloomuliku põimimisele on pidev liikumine argise ja abstraktse, väikese ja suure (olgu siis või eksistentsiaalse) mõõtme vahel. Suuri asju tuleb aga teistmoodi väljendada kui olmelisi – et nad ei hakkaks iseennast tühistama, ei mõjuks triviaalselt ega pateetiliselt. Mõistatuslik või fantastiline element hakkab seega tööle süvakihtides, laseb teha üldistusi, avab suuremaid küsimusi ja seoseid kui üksnes tegelaste elusaatus ja valikud. Samal ajal pole üldistusvõimalused ja tähtsad eluküsimused vormitud mitte suurejooneliselt ja dramaatiliselt, vaid paisuvad ja pisenevad vaheldumisi; kui kõik seosed end ajapikku ka ilmutavad, on ometi vaja tulla tagasi selle juurde, et lõpuks jääb olnust kõnelema kõigest üks suur lilla m*nn.

Iga natukese aja tagant võib kirjanduse aastaülevaadetes või muudeski sõnavõttudes märgata kriitikute-lugejate ootust, et sünniks niinimetatud suur meie aja romaan. Kas „Neverland” seda on või mitte, näitab aeg, aga vähemalt eeldusi tal on, ning need eeldused teevad võimalikuks just ambivalentsus ja küsimärkide kogum, mis ei luba kõiki seoseid alati selgelt määratleda. Iseasi, mida üldse mõelda ajasturomaani või ajastuomase all. Argikeskkond on muidugi selle üks osa, kuid peab ju olema midagi, mis tõstab teose olmeromaani staatusest kõrgemale, kõnetama meid, nüüdseid lugejaid, siin ja praegu, aga samal ajal ulatuma nii minevikku kui ka tulevikku. Kas meie praeguse olemise tuumaks on siis inimestevahelised suhted, millele osutab „Neverlandi” alapealkiri? Ja kui on, siis miks nad ei toimi nii, et kõigil poleks lakkamatult halb olla? Ja kas nad ei toimi üleüldiselt või üksnes Neverlandis?

Nende teemade harutamiseks tuleks aga alustada otsast peale ning hoopis teistmoodi. Ühele (käänulisele) teele juhatab näiteks asjaolu, et lisaks inimestele on Vadi teostes aeg-ajalt midagi lahti ka loomadega. Kui „Tagasi Eestisse” vahendab lugejale romaan-romaanis-põhimõttel Kaupo Männiste teost „Vabaduse sõdur”, mille kangelase kaitsjaks saab orav, siis „Neverlandis” saab Romani teejuhiks mäger, kelle esmailmumine ja vestlus end öises metsas varjava Romaniga kuulub „Neverlandi” kõige intensiivsemate stseenide hulka. Romanis endaski, kogu tema ellusuhtumist määravas romantiseeritud isamaalisuses, on midagi niisugust, mis kipub asetuma samasse voolusängi Kaupo Männiste romaaniga.

Tegu on kihistusega, millele peaks muidugi pühendama terve eraldi artikli, lisaks oleks tarvilik mõelda mägrale kui sellisele – isegi kui lepime tema funktsiooniga „Neverlandis”, siis miks just mäger. Tõsi, vahetult enne „Neverlandi” ilmumist, 2016. aastal oli mäger aasta loom. Tänu sellele on võimalik veebilehel looduskalender.ee tutvuda Marju Kõivupuu ülevaatega mägrast pärimuses. Sealt saame teada, et näiteks mägra unes nägemine võib tähendada eluraskuste ületamist, samal ajal tuletab Kõivupuu aga meelde ka Helvi Jürissoni sõnadele loodud laulu „Mägra maja”, kus põlisasukatest mäkrade elukohta tungivad sisse kährikud. Pole vahet, millisest niidiotsast kinni hakata, need niidid viivad kenasti Neverlandi välja.

Olgu aga tõlgendusvõimalustega, kuidas on, too Neverlandi mäger näikse olevat keegi, kes kipub meiega ikka kaasas jõlkuma sõltumata ajast ja aastaajast, inimestevahelistest suhetest, poliitilistest hoiakutest või maailmavaatest.