Müürilehe ja ;paranoia kirjastuse koostööveerg räägib seekord ajast ja aeglusest ning pakub muu hulgas ka lahendusi.

Aeg irvitab me üle, mitte kui isik, vaid kui tööriist, nagu haamer naela üle. Otseselt ei näe me ei haamri ega haamerdaja (naelalööja/kardulasööja) kurja irvet: „Nää, löön su sita (siia) sisse nigu naks.” Pigem on see olu, mille üle on järgmine olu ja nõnda edasi. Ütleme näiteks: indiviid on see nael, naelalööja koos materjali ja vajadusega midagi ehitada on maailm, haamer on aeg. Maailm tõ(st/mb)ab meid (teadmatusest (siinsest maailmast vaadatuna) (aga võib-olla ülimast ühtsusest ehk maagist)) naelakasti, asetab püsti ja… me ei saa õieti ringigi vaadata, kui aeg hakkab lagipähe lajatama ning tambibki üsna ruttu mingisse materjali, hoidmaks kinni teist materjali. Veidi lihtsakoeline ülesanne! Ülesandel poleks tegelikult viga, kui sel naelal ja plangul oleks loomuomane sinna kasvada, aga ei, nad rebitakse omist keskkondadest välja ning pekstakse toore jõuga kokku. Meenub budistlikus praktikas kuskil esile kerkinud ligikaudselt nõnda kõlanud lause: „Ahaa, majaehitaja, olen su ära tundnud, enam ei ehita sa midagi!”

Naelindiviididena ei jõua me aja vasardamise tõttu suurt aduda, võime vaid aimata, mida ehitatakse. Tekib küsimus, miks see maailm on selliselt ehitav – plaks-plaks ja järgmine, kellavärk, nagu öeldakse. Aimata on, et teatavat liiki mõistuse maailm on masin-liiki ehk matemaatiliselt ehituv maailm. Nii nagu igal liigil, on ka sel sisemine sund liiki säilitada ja edasi viia. Elu aga on orgaaniliselt kasvavat liiki maailm. Inimeses on need mõlemad maailmad segunenud. Teiste olendite kohta ei tea midagi kindlat väita, sest täpsemate andmete vahetus pole veel võimalik, või nad hoiduvad sellest, sest meie omaga sarnane mõistuse loogika on üsna ohtlik, lisaks kohmakas-kolakas (u nagu autoga portselanipoes manööverdada). Lisaks nõuab see kolakas jonnakalt kiirust juurde. Orgaaniliselt kasvavat liiki maailmas võtavad erinevad kasvamisprotsessid mõistuse jaoks üle mõistuse kaua aega, see proovib siis neid kiirendada. Näiteks: mõistus võtab naela (sünd), haamerdamine (teatud aeg), kuni nael on täielikult materjali sees (surm). Mis on kõnealusele mõistusele tähtis? Tähtis on, et nael hoiaks mingeid osi (mis muidu üksteisega seotud pole) koos, ehitise kiirema maailma kerkimise hüvanguks on vaja optimeerida protsessi (naela tungimist materjali), selleks tuleb suurendada: a) haamerdamise kiirust; b) löögi täpsust, tugevust; c) naela jäikust, sirgust, teravust. Matemaatiliselt on kõik välja arvutatav, seejärel ka tehtav. Orgaanilise maailma jaoks muutuvad sarnased üleelukiirused groteskseks ja hävitavaks; sünd-surm, sündsurm, ss ehk 1 0 1 0 1 0 1 0 1 0 1 0 1 0 1 0 1 0 ja nõnda edasi.

On, kuidas on, näha on, et inimliigi protsessor on hakanud veidi üle kuumenema.

Matemaatiliselt on muidugi kõik korras, masin ehitub. Elu jaoks aga on sarnane olu päris põrgulik. Oletame, et inimene on võõrliik siin planeedil ning aretatud mõistuse poolt siia, see opakas, aga kes meister igasugu masinate peale. Tarvis keha kinnitada. Siiski on meil siin oldud ajaga tekkinud planeediga piisavalt palju orgaanilisi ühendusi ja empaatiavõimet, taipamaks, et lihtsalt teadlikult tuleb (vasardav) aeg maha võtta. Ütleme vastukaaluks, et eelmine oletus on ärritavalt ulmeline, ning mingit võõrliiki pole, ja masinaehituse koha pealt lükakem ka veidi silma koomale. Juhtumisi hoopis evolutsioon on teinud sarnase vimka, mis üht liiki on hakanud elukeskkonnast võõrandama, kiirel ja ebamugaval kombel, johtuvalt sellest on liik ellujäämise nimel väljunud evolutsiooni kontrolli alt, ühtlasi hakanud keskkonda muutma ulatuslikul ja kiirel moel, põhjustades nii ebamugavusi juba enesele, teistest rääkimata.

Kaval käik pimeda evolutsioonipässi poolt on mängida meile kätte justnagu kõva trump ehitava mõistuse kujul, mis mõistagi võib olla vaid kokkujooksutamisprogramm. Küsite ehk, miks? Seks et selsinatsel mõistusel on vaja mingis ühikus pidevalt suurendada tehtavate tehete hulka ja kiirust. See viib mainitud üleelukiiruseni. On, kuidas on, näha on, et inimliigi protsessor on hakanud veidi üle kuumenema. Mis oleks lahendus? Lahendus on tegelikult lihtne, aga veidi aeganõudev (nii paar miljonit aastat ehk) – meil liigina on tarvis pisut suunda muuta. Esiteks suunata mõistus oma põhiülesannet täitma, milleks on keha juhtimine. Võib ju vaielda – seda see teebki! Teeb, aga mitte otse, vaid läbi tohutu kontseptsioonide rägastiku, kust mh tuleb ka see kuulus aeg. Ehitav mõistus jäägu oma platsile nagu male, mis on väga põnev ja haarav mänguna, mitte aga elus ringi laamendavana, mis on praeguseks juhtunud. Abstraktsed kontseptsioonid tormlevad maailmas ning on nii reaalsed vormid omandanud, et põhjustavad lugematul hulgal jõhkraid kannatusi. Kuidas suunata mõistus õigele rajale?

Otsustamise küsimus, kuidas me liigina jätkata tahame, kas teadliku olendina, Golemina, või lõpetame Goldbergi masinana.

Vaadelgem näiteks loomi. See, kui suurepäraselt nad oma mõistust oskavad kasutada, nähtub juba sellest, millised hästi keskkonda klappivad kehad nad on suutnud omale vormida, ning enamasti ei kasuta nad mingiteks tegevusteks eraldi toodetud asju, mistõttu tootmisele ei lähe ajalist ega muud ressurssi. Aeg jääb põhitegevuseks ehk elamiseks ja keskkond üsna puhtaks. Veel võib jälgida une 3 vormi. 1) Unenägudeta uni – näide mõistuse täiuslikust tööst. Aeg ei mängi selles mingit rolli. 2) Unenägudega uni – siin on ehitaval mõistusel juba teatud osa, ülejäänu muudab selle töö siiski piisavalt plastiliseks, voolavaks. Aeg ja ruum on juba tekkinud, aga lahtine. 3) N-ö ärkvelolek – ehitav (ämbreid kandev) on haaranud pea kogu mõistuse tööala, loonud jäiga, tihke, kandilise rägastiku. Aeg ja ruum on tõmmatud joonlauale. Otsustamise küsimus, kuidas me liigina jätkata tahame, kas teadliku olendina, Golemina, või lõpetame Goldbergi masinana. Teadlikkus suureneks palju, kui lõpetaksime parasiteerimise, teiste sarnaste liikide massilise õgimise. Mida teadlikumaks saame, seda avaramaks läheb ruum, ka aega tuleb juurde, nii mis mühiseb, tegelikult lihtsalt lineaarne aeg ei mõjuta enam kahjulikult, see on küll olemas, saab kasutada, kui tarvis peaks olema, aga see ei tapa meid enam.