Kas boheemlaslikust ülikoolilinnast võiks saada innovaatiline start-up’i-keskus? Tartu kavandab sellist digimuutust, kuid üllaid ambitsioone võivad hakata pärssima igihaljad probleemid lennuühenduse, kahaneva rahvaarvu ja investorite nappusega.

Millised on Eesti peamised edulood iduettevõtluses? Skype, TransferWise, Skeleton, GrabCAD, Lingvist, Taxify, Cleveron. Millised neist on pärit Tartust? Mitte ükski! Siiski, ka Tartust on sirgunud tippe ja tuntud iduettevõtteid, nagu kasiinotarkvara pakkuv Playtech, mobiilimaksekeskkond Fortumo, tubase aianduse edendaja Click & Grow, tarkvaraarenduse testkeskkonda pakkuv ZeroTurnaround ja tarkvaraarendusega tegelev Mooncascade.

Kui tippe veel palju ei ole, siis äkki edestab Tartu teisi kvantiteedis? Startup Estonia registri järgi on Eestis 400–500 iduettevõtet, millest ca 40 on tööotsimis- ja investeerimiskeskkonna AngelList andmetel pärit Tartust, samas kui Euroopa innovatsioonipealinna tiitliga pärjatud Tallinnas on neid üle 12 korra rohkem. On’s Tartu lootusetult maha jäänud? Tegelikult on arengud iduettevõtluse keskustes toimunud loetud aastate jooksul ja Tartu konkureerib globaalsel turul, mis ühelt poolt raskendab, kuid teisalt avab riikideüleseid regionaalseid võimalusi.

Maailmas on palju tehnoloogiakeskusi, neist tuntuim on Silicon Valley ehk Räniorg Ameerika Ühendriikides oma 300 000 valdkonnaga seotud inimese ja hästi töötava rahastusega, kuid teada-tuntud on veel New York, London, Berliin, Barcelona, Dublin, Amsterdam, Budapest, Nizza, Aasiast Peking, Shanghai, Tōkyō, Singapur ja rida teisi. Meie ümberkaudsetest riikidest püüdlevad selle poole edukalt Helsingi ja Stockholm, aga ka naaberriigil Lätil on valdkonnas oma ambitsioonid. Kindel spetsialiseerumine iseloomustab väheseid, pigem on ühendavaks lüliks asjaolu, et paljude idude tooted/teenused baseeruvad valdkondade üldisest digitaliseerumisest tulenevalt infotehnoloogia arendamisel.

Ränioru kujunemisel innovatsioonikeskuseks väärib äramärkimist riigi roll. USA kaitsetööstuse tellimused sealsele elektroonikatööstusele, ettevõtete ning piirkonna ülikoolide teadus- ja arendustegevuse suures ulatuses rahastamine, Räniorgu suunatud maksusoodustused ning muudatused patendi- ja immigratsiooniseadustes aitasid kõik 1960ndatel ja 1970ndatel piirkonda välja arendada. Seega oli riigi algne roll klastri kujundamisel suur finantsiline ja poliitiline tugi, mis hiljem vähenes. Eestis toetutakse kahjuks jätkuvalt liiga palju riiklikule rahastusele. Berliini kujunemine iduettevõtluse keskuseks on praegu käimas ja stiimulid kattuvad Ränioruga võrreldes ainult osaliselt: riskikapitali kättesaadavus, seadusandlik tugi, rikkalik kultuur. Maine on seejuures samuti väga oluline. Kui mingi piirkond on saanud sobiva maine, voolab sinna juurde nii inimesi kui ka investeeringuid – nii ongi Berliinis juhtunud.

Ühtseid mustreid piirkondade vahel ei eksisteeri, kuid üldistusi saab siiski teha. Mida on vaja ühel iduettevõttega alustajal? Ettevõtlikku meelt (osalt kaasasündinud); inimesi, kes aitaksid tal oma ideed ellu viia; raha idee arenduseks; kohta, kus ideed arendada; kogunemispaiku, kus enda küsimustele vastuseid saada.

Ülikool meelitab talente

Analüüsi Tartu potentsiaalist iduettevõtluse valdkonnas tuleb alustada ülikoolist. Kõige lihtsamalt väljendudes meelitab õppimisvõimaluste olemasolu inimesi linna elama. Tartu on Eesti suurim ülikoolilinn 11 kõrgharidusasutusega, mille tudengkond moodustab viiendiku Tartu elanikkonnast. Aga ülikoolidel on suur roll ka teadus- ja arendustegevuses, tehnosiirdes, lisaks osalevad nad idude maailmas ka otsesemalt oma spin-off’ide ehk ülikoolist väljakasvanud ettevõtete kaudu. Tartu Ülikool on siin heas seisus, sest neil on tunduvalt rohkem spin-off’e kui teistel Eesti ülikoolidel.

Kui mingi piirkond on saanud sobiva maine, voolab sinna juurde nii inimesi kui ka investeeringuid.

Tahame me seda tunnistada või mitte, kuid iduettevõtluse arengule aitab kaasa multikultuurne taust. Apple ja Uber on oma välismaise juhtkonna poolest vast enim tuntud. Tartu Ülikoolis on välistudengeid ca 1200, mis moodustab ülikooli tudengkonna koguarvust 9%. Enamik neist omandab magistrikraadi, mis on iduettevõtluse jaoks soodne, sest tüüpilise idu töötaja hariduslik taust jääb bakalaureuse- ja magistritasemele, kuid iduettevõtte juhi või asutaja oma on Tallinna näitel magistriastmest kõrgem. Samas on ümberkaudsetes tehnikaülikoolides välisüliõpilaste osakaal Tartust suuremgi (TTÜs 13%, Aaltos ja Stockholmi Kuninglikus Tehnikainstituudis 15%), traditsioonilistes ülikoolides aga väga varieeruv (Helsingi Ülikoolis 5% ja Lundis 20%). Rahvusvaheliste tudengitega seonduv on seoses võõraviha süvenemisega tundlik teema, kuid majanduskasvu töörühm toonitas juba 2016. aastal, et majandusarengu tagamiseks on oluline nii Eestisse välistalente meelitada kui ka rohkem välisüliõpilasi kaasata.

Kuidas on Tartus lood iduettevõtlusega seotud üritustega? Linnas on hakanud viimastel aastatel toimuma rida ettevõtmisi (sTARTUp Day, SPARK Demo, Kaleidoskoop, Garage48 Startup Camp), millest enamiku taga on Tartu Ülikool. Mõned neist on mõeldud loodavatele tudengifirmadele pitch’imiseks, teised aga koolitamiseks, kontaktide loomiseks ja värbamiseks. Üritusi ei ole iial küllalt, kuid alustuseks piisavalt.

Startup Estonia registri järgi on Tartu iduettevõtjad saanud vähe rahastust, kõige rohkem neist ZeroTurnaround. Tartu iduettevõtted on Rein Lemberpuu sõnul arendamas ennast võimalikult vähese rahaga, mis on omane uue ajastu trendidele iduvaldkonnas. Lõpuni sellega nõustuda ei saa, sest TTÜ uurijate hinnangul sõltub teadus- ja arendustegevuses palju saadavatest finantsidest. Pigem on see Eesti ja Tartu paratamatus – meie kohalik investorrahastus on ajakirjandust uskudes madalseisus, Eesti iduettevõtjate juhtumiuuringu kohaselt[1] loodetakse liialt riiklikule rahastusele ja välismaiseid otseinvesteeringuid ei nähta alati soodsa mõjuna Ida-Euroopa arengule alltöövõtja staatusest väljasaamiseks. Rahastamine on Euroopas ka üldiselt madalam kui USAs.

Vahepeatuste linn

Ülikoolile lisaks on Tartu elanikkond püsinud mõnda aega 90–100 tuhande inimese vahel, kusjuures tendents on elanikkonna vähenemise suunas, mis liigub korrelatsioonis ülikoolide tudengkonna suurusega, kuid iseloomustab ka asjaolu, et Tartusse ei jääda. Kuid see oleks vajalik kas või põhjusel, et peamiste asutajatena nähakse finantsiliselt kindlustatud keskealisi inimesi – ideaalseks vanuseks on umbes 33 eluaastat. Selleks et siia juured maha aetaks, on vaja mitmekülgset rakendust kõigile pereliikmetele, st Tartu ei tohi jääda monofunktsionaalseks linnaks. Vastavate võimaluste puudumisel liigutakse peale õpinguid kas koju tagasi või mujale edasi.

Tartu-Tallinna marsruut on paljude jaoks ületamatum kui kaugemad distantsid.

Enamik Tartu idudest omab kontorit ja/või arenduskeskkonda ka väljaspool Tartut (seda arenguvõimalust on kasutanud kõik alguses mainitud Tartu kuulsad idud). Kui turustamisel on see igal juhul vajalik (nn born-global-arusaam), siis arenduskeskuste puhul tuleks vaadata põhjuseid, mis sunnivad mujal kontoreid avama. Kas selleks on tööjõuvajadus, mida kohalikud olud ei suuda täita, või miski muu?

Ettevõtjad kurdavad Tallinna kehva lennuühenduse üle, kuid Tartu on logistiliselt veelgi keerulisem koht. Tartusse tuleks tulla, et paikseks jääda, mis iseenesest on armas ning sobitub pühendumisest ja spetsialiseerumisest saadavate hüvedega, kuid praegune kasvavate ettevõtete maastik eeldab liikumist ja suhtlemist. Jääme lootma, et Eesti-sisesed distantsid (absoluutnumbrites väikesed) ja äärelinnastumisega kaasnevad mastaabimuutused, kus 20–40 km tööle sõita on tavapärane, muudavad Tartu mentaalselt lähedasemaks. Senised ilmingud viitavad küll vastupidisele – et Tartu-Tallinna marsruut on paljude jaoks ületamatum kui kaugemad distantsid.

Mida muud tallinlaselt oodata kui poolpessimistlikku perspektiivi. Olukord ei ole Tartule kerge ja mõned kitsaskohad pole lühiajaliselt muudetavad. Kui vaadelda Tartut iduna, siis idu puhul on oluline proovida ning katsetada üht- ja teistmoodi. Kunagi ei tea, millest saab asja ja millest mitte. Tartu on ühe laheda tee alguses – väikeettevõtlust ja sh iduettevõtlust tasub igal juhul arendada, kuid see, mis võiks olla Tartu suur, pingutust nõudev, kuid realistlik eesmärk seoses iduettevõtlusega, jääb siinkohal välja pakkumata.