Peaaegu iga teine eestlane on oma kolleegiga suhtes olnud või selliseid suhteid kõrvalt näinud. Kontoriromansid mõjutavad organisatsiooni liikmete tööviljakust, omavahelist läbisaamist, kommunikatsiooni ning sageli ka kogu organisatsiooni ennast.

Mis on organisatsioonisisene romantiline suhe ehk lihtsamalt öeldes töökoharomanss? Selliste suhete määratlemisel on väga oluline komponent seksuaalne tõmme. USA kommunikatsiooniuurijad Sean Horan ja Rebecca Chory on öelnud, et töökoharomanss on mitteplatooniline suhe kahe sama organisatsiooni liikme vahel, kus on selge seksuaalne tõmme, vastastikune lembus on ilmne ning mõlemad pooled tunnevad, et see suhe on midagi enamat kui professionaalne ja platooniline[1]. See, kui kaks kolleegi tantsivad meeleolukatel suvepäevadel vastakuti, käed meelalt madalal, ei ole kontoriromanss. Kui sellest tantsust areneb välja midagi pikemaajalist ja enamat, siis on tegemist romantilise suhtega organisatsioonis.

Tundub, et flirtimist ja komplimentide tegemist esineb kolleegide vahel sageli. Kui ma mõned aastad tagasi oma samateemalist bakalaureusetööd kirjutasin, ütles üks mu intervjueeritavatest, et tal oleks pigem siis imelik, kui tema meesülemus talle mõnel päeval komplimendi tegemata jätaks. Üldiselt ongi mehed altimad lühiajalistele suhetele ning sealjuures ei nähta nende käitumises midagi sobimatut[2].

Organisatsioon kui romantika kasvulava

Ma olen ka ise oma partneriga pikalt koos töötanud. Kohtusime küll tööväliselt, aga kuidagi sattusime sarnaste huvide tõttu ka samades organisatsioonides leiba teenima. Suur huvi töökoharomansside vastu algaski eeskätt sellest, et märkasin, kuidas meie suhe ka ülejäänud organisatsiooni dünaamikat mõjutama hakkas. Töötades organisatsiooni erinevates üksustes, moodustas meie suhe nende kahe osa vahel omamoodi suhtluskanali. Mina võtsin teinekord oma vahetud kolleegid tema juurde kohvile minnes kaasa ja vastupidi. See omakorda elavdas kahe üksuse omavahelist kommunikatsiooni tervikuna ning muutis ka koos töötamise palju toredamaks.

Nii meie kui ka paljude teiste suhted on töökeskkonnas kerged õitsema – lähedased suhted tekivad paratamatult, kui inimesed veedavad palju aega koos. Organisatsioonid ongi seetõttu romantiliste suhete kasvulavaks. Tõenäoliselt töötavad ühes organisatsioonis ka sarnase tausta ja huvidega inimesed, seega pole imekspandav, et üksteist lähemalt tundma õppides tekivad ka sügavamad tunded.

Esimesed kohtukaasused Eestis

Umbes kümme aastat tagasi ilmusid eestikeelses meedias lood, mille põhisõnum oli, et töökeskkonnas on romantilist laadi suhted sobimatud ning neid tuleks iga hinna eest vältida. Soovitati suisa igal hommikul endale mantrana korrata: „Ära himusta oma kolleegi ega otsest ülemust!” Praegu on mul tunne, et see vaatepunkt on muutuma hakanud, sest nüüd leiab rohkem praktilisi näpunäiteid, kuidas oma töökoharomanss toimima panna. Nende hulgast leiab näiteks soovitused luua suhe kolleegiga mõnest teisest osakonnast, loobuda töömeili kasutamisest erasuhtluseks või valmistada ennast ette tööst ilmajäämiseks. Kuna CV Keskus leidis, et peaaegu iga teine eestlane on oma organisatsioonis kolleegiga suhtes olnud või vähemalt sellist romanssi kõrvalt näinud, siis saab ainult tõdeda, et teema on muutunud aktuaalseks.

Näiteks vabastati 2016. aasta augustis päevapealt töölt Saku Õlletehase kauaaegne juht Margus Kastein, kellel oli romantiline suhe enda alluvaga, sama organisatsiooni turundusjuhi Kadri Ärmiga. Kastein koondas turundusjuhi Ärmi ning hiljem pöördus naine kohtusse, et koondamine vaidlustada ja kompensatsiooni küsida. Koondamine oli Ärmi arvates isiklikest põhjustest tingitud ning seega õigustühine. See kohtuvaidlus on väidetavalt ka pretsedent, kuna sellist olukorda pole veel Eesti kohtupraktikas ette tulnud, kus õigust tuleb mõista organisatsioonisisese armusuhte tagajärgede üle.

Võttes eraelu tööle kaasa, pole võimalik eeldada selle täielikku puutumatust.

Kontori-Cupido ohjeldamine

Niisugune töö- ja eraelu sfääride kokkulangemine on tõstatanud küsimuse, kuidas selle fenomeniga tegeleda. Kas ettevõtte juhtkond või ettevõte kui tervik peaks oma organisatsiooni liikmete eraeluliste suhete töökohta kandumisele kuidagi reageerima? Kas luua organisatsioonis selliste juhtumite jaoks käitumiskoodeks? Näiteks Tartu Ülikoolis koostati ühe doktorandi ja tema juhendajaga seotud ahistamisjuhtumi järel võrdse kohtlemise juhend. See jäi aga pisut hambutuks ja valmistas pettumuse, jättes otseselt puudutamata organisatsioonisiseste armusuhete teema. Varalahkunud rektor Volli Kalm avaldas eelmise aasta kevadel vähemalt valmidust arutada, millisest hetkest alates peaks ülikool hakkama reguleerima ka erasuhteid. Aeg näitab, kas ka uus rektor sama meelt on ning kas selles üldse konkreetsemaid samme astutakse.

Lisaks, näiteks Kasteini vallandamise järel avaldati Äripäeva juhtkirjas arvamust, et Carlsbergi juhtkond on reageerinud kõikide Kasteini õlalepatsutajate arvamusele vaatamata täiesti korrektselt. Seal on välja toodud, et vallandamisotsusega näitas Carlsbergi juhtkond end euroopaliku ja paigas väärtustega organisatsioonina: „Eestis domineeriv reaktsioon, et tegemist on eraeluga, millest ei peaks üleüldse mingit teemat tegema, näitab meid organisatsioonikultuurilises mõttes sügavalt mahajäänuna.”

Isiklikult olen sama meelt, et eraelu tööle sellisel kujul kaasa võttes pole võimalik eeldada selle täielikku puutumatust. Leian, et kui romantiline suhe imbub ka töösfääri ning toimub piltlikult öeldes organisatsioonijuhi katuse all, siis on tal ka õigus asjaosalistele korraks õlale koputada, asjad selgeks rääkida ning kokku leppida.

Üks lahendus, mida kasutavad organisatsioonid USAs, on nn Cupido lepingud, mille sõlmivad suhtes olijad enamasti personalijuhtide juhendamisel. Lepingu valdajaks on sealjuures organisatsioon. Pooled võiksid konkreetselt kirja panna, et nad osalevad konsensuslikus suhtes. Kui organisatsioonis kehtivad romantiliste suhete kohta eraldi nõuded, siis peaks lepingus sisalduma klausel, et suhtes olijad mõistavad organisatsiooni reegleid. Samuti võiks lepingus kajastuda, et suhtes ei teki favoritismi ning suhte purunedes ei pöörduta kohtusse oma tööandja vastu[3]. Kahjuks pole ükski avaldatud teaduslik uuring nende lepingute eeliseid ja puuduseid uurinud.

Töökoharomansside reguleerimiseks pole ühest edukat retsepti veel leitud. Kahtlemata mängib siin rolli ka asjaolu, et sageli on niisuguste normide kehtestamine organisatsioonidele raske otsus. Töökoharomansi reguleerimine või keelamine võib tekitada potentsiaalsetes uutes töötajates pigem vastumeelsust ja hirmu. Ükski organisatsioon ei soovi ilmselt endast liiga ranget muljet jätta.

Üldine soovitus on, et iga organisatsioon lähtuks eeskätt oma vajadustest ning sekkuks alles siis, kui kuskil midagi pigistab. Kui kolleegidevaheline suhe tekitab ebamugavust tervele kollektiivile – tekib klatš, informatsiooniga manipuleerimine või favoritism –, on see selge märk, et tööandja võiks turvalise töökeskkonna loojana sekkuda.

[1] Horan, S. M.; Chory, R. M. 2009. When work and love mix: perceptions of peers in workplace romances. – Western Journal of Communication, nr 73, lk 349–369.
[2] Allaje, Õ. 2016. Romantilised suhted organisatsioonis: Eesti töötajate kogemused. Bakalaureusetöö, intervjueeritavate seisukoht.
[3] Wilson, F. 2015. Romantic Relationships at Work: Why Love Can Hurt. – International Journal of Management Reviews, nr 17, lk 1–19.

Õnne Allaje on Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise esimese aasta magistrant. Suur romantika- ja kassisõber.