Maapiirkondade koolid on oma väiksusest olenemata olulised kogukonnakeskused ning sealne õpikeskkond meelitab mõnikord linnalapsigi.

Eesti eksamitulemuste edetabelites troonivad traditsiooniliselt Tartu ja Tallinna eliitkoolid ning maakoolide kasvandikud hakkavad enamasti silma paistma alles kuskil nimekirjade keskpaigas. Kuna valdades asuvaid väikseid koole, kus õpilasi on saja ringis või alla sellegi, rahastab riik n-ö pearaha skeemi alusel proportsionaalselt vähem, võibki jääda mulje, et väiksemate asulate koolid on Eestis nii õpitulemuste kui ka ressursside kohalt vaeslapse rolli jäetud. Maakoolide töötajad, kellega siinse artikli tarvis vestlen, seda nii ei näe.

Grete-Stina Haaristo asus „Noored kooli” programmi kaudu kolm aastat tagasi Tartumaal Peipsi ääres asuva Pala kooli õpetajaks ning valiti nüüd konkursi tulemusel direktoriks. Varem Tartu ja Tallinna põrandaalusel peoskeenel muusikat valinud Haaristo on võtnud maakooli juhtimise oma südameasjaks ning on üdini rahul valikuga Palale kolida. Teine vestluspartner Kersti Kivirüüt on aga olnud n-ö süsteemis sees kakskümmend aastat, olles õpetaja Kuuste koolis Tartumaal, samuti noorsootöötaja ja huvijuht, ta on töötanud ka haridusministeeriumis ning otsib praegu õpetajana taas tööd. Kumbki koolmeister vaatab hariduse andmisel edetabelitest suuremat pilti.

Akadeemiline edu vs. õpikeskkond

Idee, kuidas õppimist lahti mõtestada, on muutumas ning ainult akadeemilise edu ümber ei saa kogu õppetööd üles ehitada, ütleb Kivirüüt. Eesti hariduspoliitikat on kujundanud elukestva õppe strateegia, kus rõhutatakse loovuse ja ettevõtlikkuse edendamist ning individuaalse ja sotsiaalse arengu toetamist. N-ö äratuupimine pole enam põhiline eesmärk, sest tuleviku tööturul läheb faktiteadmistest rohkem vaja oskust infot analüüsida ja seoseid luua – ning siin pole maakoolid üldse kehvemas seisus, selgitab Kivirüüt. Mitteformaalne õpe on haridusmaastikul pead tõstmas ning just väikestes maakoolides, kus kogukondlik võrgustik on tihe, on neid meetodeid lihtsam rakendada. Kivirüüt leiab, et kui suures tuhandepealises koolis on mingis kindlas suunas hoog sisse lükatud nagu kaubarongil, on seal raske operatiivselt uusi ideid rakendada, aga väikses klassiruumis on võimalik kiiresti muutusi ellu viia, kui tuleb välja, et vana lähenemine ei anna soovitud tulemusi.

Kui õpilane igavusest laulab

Kivirüüt räägib mulle loo, kuidas ta sattus oma õpetajakarjääri alguses õpetama klassi, kuhu kuulus ainult seitse poissi. Kui ta esimest korda õpilaste ees seisis, hüppasid kõik kõurikud in corpore aknast välja. Žest tundus hirmutav, aga andis Kivirüüdile tõuke endalt küsida, kuidas lastega paremat kontakti saavutada, kuidas aru saada, kui miski neid õppimast takistab. Näiteks mõnikord küünitab kasvandik tunni ajal oma kingapaelu siduma ning leiab siis, et on vaja teistegi õpilaste paelad kinni siduda. Või hakkab keset tundi saia müüma. Või võtab täiel häälel laulu üles.

Esimese korruse aknast välja hüpanud poistele hakkas Kivirüüt korraldama näiteringi ning laulukõri saadeti muusikaõpetaja juurde. Need ei ole pahatahtlikud segamised, vaid võivad lihtsalt olla igavuse väljendus, selgitab Kivirüüt. Mõnda noort aitabki alateadlikult müra tekitamine, et ta keskenduda saaks. „Kui selle ära tabab, siis ei suhtu õpilasse kui mingisse rahvavaenlasesse,” naerab ta. Õpetaja pädevusse kuulubki n-ö väärkäitumise põhjal järeldamine, mis mure lapsel on. „See on hea õpilane, kes tekitab jama, siis oskad teda lugeda. Palju raskem on noor, kes tõmbub endasse. Teda on keerulisem aidata,” teab ta. Väikekoolides jagub õpetajatel rohkem aega ja mahti individuaalsete vajaduste väljaselgitamiseks. Näiteks Pala põhikoolis on 89 lapse peale koos Haaristoga 19 õpetajat ning Pala vastu on huvi üles näidanud isegi tallinlased, kelle järelkasv vajab lisatähelepanu.

Seda küll mitte ainult kooli enda pärast – Pala kooli juures tegutseb õpilaskodu, kus on kohti mõnekümnele, kelle enda elukoht on kas koolist liiga kaugel või kelle lastekaitse on kodust sinna suunanud. Kusjuures, lapsed ei ole pärit ainult Palalt ega isegi üksnes Tartumaalt, vaid Haaristo on saanud ka näiteks Lasnamäelt telefonikõnesid palvega laps enda õpilaskoju võtta. Haaristo muretseb, et selliseid kooli juures olevaid asutusi jääb Eestis järjest vähemaks, kuna näidakse arvavat, et tegu on vaid öömajaga õpilastele – miks peaks seda haridusele mõeldud rahast toetama? Ent tegelikult on kodune keskkond väga oluline õpilaste hakkamasaamise juures kooliski. Seegi võib olla põhjus, miks eksamitulemused ei ole kõige säravamad, pakub Haaristo, ent maakool on just sobiv keskkond nendele lastele, kes vajavad rohkem tuge.

Samas võib ressurssidest siiski vajaka jääda, kui mõnel õpilasel peaks minema vaja näiteks logopeedi, eripedagoogi või psühholoogi abi. Tugispetsialistidest on puudu mitmel rindel ning psühholoogide nappus on märk laiemast süstemaatilisest probleemist. Näiteks kui suuremates linnades veel leidub koolipsühholooge ja -psühhiaatreid, siis Ida-Virumaal on kättesaadav psühhiaatriline abi lastele peaaegu olematu, on Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise Keskuse juhataja Anne Kleinberg öelnud Eesti Päevalehele.

Kiusamine võib olla eriliselt peidetud

Haaristo meenutab, et kui ta Palale õpetajaks asus, siis see, et ta koolis üldse kiusamist ei märganud, ei tähendanud, et seda seal ei olnud. „Aga nüüd olen olnud siin juba kolm aastat, ma ei usu, et ma pimedamaks olen jäänud,” ütleb Haaristo ning tunnistab, et ka lapsevanemad on välja toonud, et Pala kooli ja üldse väikse kooli pluss on see, et kiusamist pole või kui on, siis sellele saadakse jaole. Eks teinekord lapsed ei teagi, kuidas on õige käituda, ning kiusamisest tuleb igal juhul rääkida, aga igasuguste lolluste tegemine pisikeses kohas on raske, ütleb Haaristo, sest kogukond on väike ja jääd kohe vahele. Teod jõuavad igal juhul täiskasvanuteni ning lapsed julgevad ehk tänu sellele isegi rohkem vahele astuda.

Kivirüüt aga nii optimistlik ei ole. Siin on riskikoht, ütleb ta, sest maakoolile on iseloomulik, et sama seltskond käis koos lasteaias ning kõik teavad üksteist n-ö nullist. Kui laps jõuab kooli, siis suhted on juba välja kujunenud ja võibki jääda märkamatuks mõni juba tekkinud tõrjumismuster. Seega on hea, kui õpilased osalevad tunnis interaktiivsetes mängudes või käivad huviringides, sest nii on võimalik suhetest paremini aru saada – õpetajana klassi ees seistes ei pane tähele, kes on tõrjutud, ütleb Kivirüüt, aga kui õpilastele on antud võimalus omavahel suhelda, paistavad pinged välja. (Ka seetõttu ei pea Kivirüüt vanast tuupimismeetodist erilist lugu.)

Õpetaja on kogukonna liige

Grete-Stina Haaristo usub, et maakoolide õpetajate töökoormus võib olla tunduvalt suurem ka siis, kui n-ö paberil esitatud tundide arv on mõne linnaõpetajaga sama. Näiteks maakohast Tartusse või Viljandisse teatrisse sõit annab mitu lisatundi juurde, samuti ei saa õpetaja töömõtteid koolist lahkudes lauale jätta, vaid näeb õhtul poeski lapsevanemaid, kellega võib midagi arutada olla. Teisest küljest näitab see, kui tugevalt õpetaja kogukonna osa on. Maakoolid ongi mitmes paigas olulised kogukonnakeskused. „Kui Palal poleks kooli, siis polekski siin midagi,” ütleb Haaristo.