Ülemöödunud suvel ühes Kassisaba korteris toimunud Raho Aadla, Age Linkmanni, Arolin Raudva ja Maarja Tõnissoni tantsulavastus „Olmeulmad” on saanud järje Koplis endise tehase territooriumil.

Kui keegi eelmistest „Olmeulmadest” ilma jäi, on mul kahju, ent ärge laske sel lüngal takistada uue lavastuse külastamist. Eelnev kogemus pole kohustuslik. Ja kuigi järgnevalt esitan mõned esmased mõtted-muljed nähtud etenduse põhjal, üritan vältida suurt osa (ent mitte kõiki) otsevõrdlusi eelmise ning selle lavastuse vahel. Ei ole erilist mõtet hakata kõrvutama kõiki viise kuidas käesolev teos esimesest erineb, või kuidas ta sellega sarnaneb. Mingil määral teeb ta mõlemat – on „Olmeulmade” edasiarendus, tagasisamm, kordus, paralleel, irdumine, kommentaar ja ületamine. Ent kuna teatrietendusi jääb niikuinii igavesti kandma nende unikaalsus, ainukordsus, ei kannaks pidevad võrdlused (eriti lugejale, kes pole mõlemat kogenud) lõpuks erilist vilja. Kas on tarvis seda mõjuängi taaka, mille kutsub esile lavastuse nimetamine järjeks?

Et kusagilt alustada, siis siiski kerge paralleel. Esimesi „Olmeulmi” kandis minu jaoks paljuski ruum ja ruumitunnetus, millest ka tolleaegses arvustuses kirjutasin. Seekord on astutud hubasest korterist välja ning asutud ümber teistmoodi kodeeritud ruumi – avarasse, lagunevasse tehasesaali, kuhu koondatud mööbel jmt igapäevased esemed loovad abstraktse kuvandi olmelisest ümbrusest. Vaataja jõuab liminaalsesse tsooni, kus nähtu efemeersed piirjooned on omamoodi võõristavad. Ruumis pole enam eeldatud terviklikkust. Üles seatud butafooria markeerib tuttavat ja tavalisust, ehkki ruum seda ise ülemäära ei soodusta. Trend on isegi vastupidine – ollakse võõr(istav)as tehnoruumis, kus tavaliselt puudub vastav mugavus ja intiimsus, ent mis on nüüd (osaliselt) teisendatud hubasemaks ja kodusemaks.

See nihestab vaatajakogemust, esimese „Olmeulma” privaattsooni tungimise mulje (mis minu jaoks end tookord väga tugevalt kehtestas ning lavastust kandis) lahustub. Ruumitaju on erinev, kuna ruum on teisiti struktureeritud ja kannab oma esialgse funktsiooni jälgi. Ent siiski rõhutab see ruumivalik teistmoodi „olmelisust”, st elu väljaspool kodu. Ametikoht on osa inimeste olmelisest olemisest – kipume vahel unustama, kuidas tööstusest on saanud ühiskonna igapäeva tugi.

Taoline privaatse suhtlusruumi ümbermäng nõuab ka teistmoodi suhestumist publikuga. Vaataja passiivsusest astutakse paar sammu eemale, seega olge taaskord valmis liikuma, otsige etenduses uusi ja teistsuguseid perspektiive, nihkeid ja võimalusi. Seekordne avatud ruumilahendus võimaldab selgemat ülevaadet, vältides tunnet, et „ehk jäädakse millestki ilma”. Vaataja kohavalik siiski mõjutab kogemust. Erinevad vaatenurgad tähendavad, et on võimalik näha erinevaid asju (või mitte näha, nagu juhtus mul mõne üksiku stseeniga).

Ruumitajust rohkem kajastusid mulle seekord paar omavahel põimunud motiivi: n-ö tähenduslikkuse ülekoormatus ning transformatsioonide-muundumiste olulisus. Saali paigutatud olmelise ülekodeeritus lõi kognitiivse nihestatuse; tavalisuse efektne ülerõhutamine hakkas seda tavalist veidraks muutma. Veidi nagu too semantilise küllastatuse fenomen, kui üht sõna liiga palju korrates hakkab see tunduma kummaline.

Ennekõike näen olulisena nimelt muundumist ja ümberkehastumist. Seda leidus tõepoolest palju ning üsnagi ootamatutes vormides. Jätkuvalt professionaalne tantsija-nelik võtab erinevates stseenides üle erinevaid rolle ja vorme, nad kehastuvad ümber – siin lustlikumalt, seal kummastavalt, kolmandas kohas aga huvitava sümboolse tähenduslikkusega. Kuid ei piirduta ainult iseendaga, oma keha ja liikumisega – muundumised ja teisenemised mõjutasid ka ümbritsevaid esemeid, nende materjali, nende funktsiooni. Ägedalt mõjus materjali kohaloleku rõhutamine, selle olulisus, nii taktiilselt kui ka heliliselt.

Sedasi asuti samm kaugemale puhtast füsioloogiast, keerukate liikumiste jadast, tantsijate füüsilisest võimekusest (mis sellistes lavastuses alatasa muljetavaldav); välise materjali suunda, mis kuhjus või liikus või tekitas heli. Eks see pole ka tegelikult üllatav, kuna lavastuse enda tutvustus kirjeldab: „Oleme teineteise ees pidulikult kaunistatud ning jälle ausalt alasti, tantsime küll hommikukohvi auruna, küll tolmuebemeina valgusvihus. Voogame tugitooli küljelt alla sinna visatud hommikumantli rikkalikku joana, podiseme kui supp, praksume kui kaminaleek.” Elus ja elutu sulavad kokku, ja võib tajuda, kuivõrd ebamäärased on piirid nende kategooriate vahel.

Ka etenduse tonaalsus oli kuidagi eklektilisem, liikumine toimus lõbusama-mängulisema-sürreaalsema ning raskema, agressiivsema, tõsisema vahel. Kõikus ja pendeldas. Päris algushetkedest tajusin konfliktsemat pingestatust, mille pigem tumedat helifooni live-bänd Hello Killu efektselt süvendas. See suuresti bassi- ja rütmirohke muusika toestas stseene jõuliselt ning oli igakülgselt positiivne panus. Live-muusika kohesus-vahetus kõlab hästi kokku ülemarkeeritud liikumiste dünaamikaga, teineteist jõustades.

„Olmeulmad 2” on narratiivselt lõhestatum, polnud tunda loojutustamise n-ö tavaarusaama ranget korrapära, sirgjoonelisust. Etendus kulges hüplikumalt, eklektilisemalt ja hakitumalt, olles aga seetõttu isegi rohkem ulmaline ja unenäoline. Nagu teistsugustel põhjustel struktureeritud stseenide jada – allhoovuses on tajuda loogikat, ent see on sisemiselt assotsiatiivne, seoste loogika, mitte tava- ja igapäeva loogika. Miski unenäoline on siin saanud kehastuse, tõstetuna ümber meie maailma ühe lavastuse kujul. Kui on midagi, mille puhul sobib kasutada „Olmeulmade” nime, siis siin ta on – nähtav ja kogetav loetud hulga kordi ühes endises tehasehoones. Ärge võimalust käest laske; minge, liikuge, nautige ja tundke end veidralt.

Tantsulavastuse „Olmeulmad 2” etendused toimuvad 19., 20., 26., 27. juunil kell 19 Tallinnas aadressil Marati 5. Loe lisa Facebookist.