Jälle tagasi siin tuttavates metroopeatustes, kus värvilised käepaelad annavad aimu, et festival on lähedal. Päeva jooksul mõõdetud kilomeetrite ja voolava higi süüks võib lugeda esimese soojendusesineja maha magamise – inimesed ja hea puhas õhk enda ümber ikkagi ennekõike. Festivaliala sissekäigu vahetus läheduses masside viimane lonks enne check-in’i ja tundub, et kõik on valmis.

Avakontsert

Esimene šokker on viimasel nädalal välja kuulutatud hip-hopi legendi Public Enemy üli-mega-super-awesome graffiti, mis kohe kutsub endast seinamaalingul noorukestena tunduvate Flavour Flavi ja Chuck D-ga pilti tegema. Aga kas saab panna pahaks?

Kogu olme tundub paigas olevat. Õnneks ei piirata sellel aastal liikumisvabadust joogialadega, vaid kehtib ala „ole-ise-mees-ja-vii-oma-taara-tagasi” – ehk olid sponsorid möödunud aastal pahased, et nende tölkit ja pullot festivalikülastajatele rohkem silma ei hakanud, sest kõik ühetaolise välimusega plastiktopsidega ringi tuterdasid – no logos what so ever!

Nokia Blue Tent on omal kohal ja ootab avapauku andvat The Knife’i. Rahvast tundub 2013 Flow käima tõmbamiseks olevat piisavalt – ainult pisut loid tundub see kõik hetkeni, mil rahva ette ilmub sädeleva mantli ja turbaniga onkel, kes rahva seejärel oma aeroobikatundi meenutava kavaga üles kütab. Kava lõpuks on mõned juba suhteliselt kutud ja vajavad värskendavat drinki. Tugevamad trügivad aga järjest tihedamalt lava poole, et osa saada The Knife’i „Shaking The Habitual Showst” – nii ka mina koos teistega, aga siiski piisavalt distantsi hoides, et mitte kõrvakuulmist kaotada (tegelikult ka selle pärast, et ülesvõetava videoklipi heli hiljem vähemalt veidigi kuulata kõlbaks). Tuled kustuvad, laval hõljub sinine kuma – hõiked, viled ja käteplaksud sulanduvad vähehaaval valjenevate helidega lavalt – ei mingit pikemat introt ja läheb lahti: viis, kuus, seitse või hoopis kaheksa The Knife’i nime taha peituvat sätendavates hommikumantlites kogu alustavad show‘ga: enamus pillidest on kas ebatavalistes proportsioonides või fluorestseeruvad need mängivate bändiikmete liigutuste hoos. Vau, enneolematu shõu! Pikk toru, mille külge installeeritud viis trummi-pad’i, mis ekstaatilisi helisid toodavad ja mida sama riista otsa asetatud kaameraga ka ekraanile paisatakse. Sellel aastal ilmunud albumi lugu kõlab just nii up-to-date, kui veel olla saab. Kolm björkiliku hääletämbriga Rootsi õekest päästavad valla maniakaalse joiu, mis inimesi üha energilisemalt transilaadsesse seisundisse peibutab. Korraga on lugu läbi ja kogu bändikama koristatakse kiiremas korras lavalt. What’s next? – midagi, mis meenutab natuke lohisevat moderntantsutruppi, kes ilmselt just väga suuri kiidusõnu So U Think U Can Dance žüriilt ei saaks. Tegelikult on ilmselt raske hinnata antud atraktsiooni võhmale võtmise astet, kui pole elus ühtegi kiiremat tantsusammu teinud.

Järgneva poole tunni jooksul jõudsin laval toimuvat vaadates mõelda Seitsmele Vennale, Kate Bushile, Lumivalgekesele ja Võõrasemale – nagu muinasjutt, aga ainuke asi, millest vajaka jäi, oli põnev stoori ja õnnelik lõpp. Bändi ainukesel n-ö hingetõmbehetkel oli laval veidi pinget ja „päris” momenti siis, kui ekraanilkuvatud klahvpilli taga istunud laulja kaelal veresooned paisusid ja tardusid. Ja põhimõtteliselt sinna see kõik jäi… Tants ja trall laval jätkusid kuni telgi atmosfäär üsna troopiliseks kiskus ja hingamiseks loetud hapnik otsakorrale hakkas saama. Tummine minimal techno fono-biit katkes ühe suure „Thank you Flow” ja „You’re amazing’iga” ja oligi aeg pillid stepslist välja võtta. Ei aidanud aplaus, vile ega ilmselt paljude peades mõlkunud I-want-more-for-my-hard-earned-money.

1. päev

Piisab vaid Helsingi kesklinnas mõned tänavad läbida, kui kilod käes kasvavad. Siin on kõik sale. Nagu tellitud kohale sõitnud trenditeadlikule publikule. Shopping lõpule viidud, on aeg hakata sobivat outfit’i valima. Otsused-kaalumised-ilmaennustused teevad asja iga päevaga raskemaks. Arvestama peab ka semi-higistatud särkide festivalikõlblikkust. Õnneks saab öelda, et seni on ilmaga vedanud. Väike sadu kulub marjaks ära. Suuremast disästerist on meid seivitud.

Otsused tehtud, on aeg festivalialale rutata, sest esimese ametliku DJ-seti teeb kohaliku dubstep-trap-juke-bassimusaeestvedaja Desto, kes hiljuti välja andnud oma debüütalbumi Empty Streets. Lisaks sellele on teda õnnistatud isa staatuse ja plaadifirma Signal Life tööde ja tegemistega. Kahjuks jäi enamik Desto avasetist ilma, sest teadmata põhjustel jäi festivalivärav kella viieni suletuks. Närviline press ja publik lasti viimaks läbi, et esimesele n-ö ametlikule päevale tuurid peale keerata. Esimesed tund aega sellest sisustas RBMA stiilis jututuba ka Eestis kõrgelt hinnatud tantsumuusika raudvaraga – Jori Hulkkoneniga. Mees, kes põhimõtteliselt metsast oma karjäärile aluse pani. Täpsemalt Põhja-Soomest Kemist, kus puudusid suuremad väljavaated edule. Jori on aga tänaseni teada-tuntud tegija nende silmis, kes hindavad rohkem muusikat kui show-elementi. Tema enda sõnul on tal vedanud, et pole kunagi liiga kuulsaks saanud, mis annab teatud vabaduse vahel lihtsalt ära kaduda. Massidele peaks Jori produktsioon olema tuttav koostöös Kanada produtsendi Tigaga valminud elektropuraka „Sunglasses At Night” kaudu. Tol hetkel olid uksed valla, aga siiski sundis miski neid antud projektist kõrvale hoidma. Mis muidugi ei tähenda, et edasiste projektidega ei tegeletaks. Jorile endale on hetkel kõige südamelähedasem projekt Sin Cos Tan koos Juho Paalosmaaga. Jutuvada lõpetuseks näitas mr Jiihoo, mis häält teevad tema sõbrad 707 ja 303, mis ostetud omal ajal kinnises pakis Kemi Fazer muusikapoest 500 marga eest. Ilma igasuguse ettevalmistuse ja eelkuulamiseta pani Jori sõbrad korralikku techno-acid-biiti mängima, mille tunnustuseks kõlas respektaabel aplaus.

Järgmisena võttis ohjad RBMA lava presenteerija sõnul tulevikutäht Zoltar… Paraku jäi muusikavaljus pigem vaiksema poole ja fiilis ja tunnelma olid veidi liiga lounge’ilikud, et asjaga kaasa minna. Samal ajal tegi 360-kraadisel laval oma etteastet poprock– sugemetega The Lieblings. Kahjuks mitte väga veenvalt.

Lava, mis juba eelmisel aastal jäi silma pikkade looklevate sabadega ehk The Other Sound jätkas tänavu samal lainel. Võimas tunnustus nii tillukesele liikumisele või oli asi hoopis ruumikitsikuses. Enne järgnevat artisti mõtlesin hetkeks, et ikka päris suur silmaringiavardamine on see Flow festival, kui võtta arvesse, kui kirju on kohale tulnud seltskond. Black Tent, mis möödunud aastal kohe kindlasti kitsaks jäi, oli saanud mitu ruutmeetrit lisapinda. Esimene kavas märgitud ja põnevusega oodatud artist Autre Ne Veut oma uue kooli rnb‘ga jäi enamusele kaugeks. Meesvokalisti hääl kõlas võimsalt, aga bändi sensuaalsed kosmilised futubiidid sumbusid publiku ühtlasesse mulinasse. Kahju. Või äkki jäi helisüsteemist vajaka, et täit naudingut saada. Ma ei taha jätta muljet, nagu ma oleks mingi piripill, aga isegi kõige teravama kuulmisega inimesed oleks öelnud, et pump up the jam.

Shokker number kaks tuli otse musta telgi lähedusest mini-skatepark’i näol, kus lauad nii õhus ja rennides silmailu pakkusid. Võrratu! Loodan, et järgmisel aastal on mõnes nurgas korvpallirõngas või pinksilaud. Kuna omasid peab toetama, siis võtsin tee tagasi RBMA tagahoovi, kus oli oma teist setti tegemas Desto. Kõlaliselt sobinuks see pigem ööpimedusse, sest krõbisevad-võdisevad bassiliinid pole just kõige pehmem niivõrd õhtu alguses. Samas tore vaadata, et tüüp ise on in the zone ja teeb seda, mis on tema teema. Sain sellest ka hiljem kinnitust artisti endaga rääkides. Kahjuks tuleb visata kivi helimeeste kapsaaeda, kes Desto seti ajal lihtsalt unustasid volüümi peale keerata. Mulle isiklikult tegi rõõmu veel Desto uus Ice-T-lik look. Üligängsta ja -swäg. Glasgow kutt Jackmaster tegi oma tööd nii, nagu lepingus kirjas. Keeras suht kärmelt kõik punase peale ja nii seal ühtlases house’i taktis päev õhtusse tantsiti.

Inimeste tabamine telefoni teel muutub – nagu ikka festivalil – ühel hetkel mission impossible’iks. Ehk kui on võimalus sõnumit saata, siis soovitan ka vastustes võimalikult täpsed juhtnöörid anda. On võimalus, et muidu kaotate sõbrad tundideks ja telefoni saate kasutada vaid tänapäevase „tulemasinana”.

Mulle meeldib kodus hiphoppi kuulata ja küsimärk number üks oli, Kas Kendrick Lamar suudab selle põhjamaise rahu keema panna ka oma live-etteastega? Seal ta oli keset kõige suuremat lava koos loetud bändikaaslastega riimi droppimas ja hiphopi tänase päeva paremikku esindamas. Kaugelt vaadates oli etteaste üpris loid võrreldes hiphopi staarmogulitega, kes igal võimalikul hetkel oma show osana mõnd multimeedialahendust pruugivad. Kendrick oli lihtsalt räpp. Suur oma gängi logo seina peal ja ei mingeid lavastusi. Hea aus värk selles mõttes. Eriti ausalt kõlas monoloog enne megahitti „Bitch Don’t Kill My Vibe”, mis andis mõista, et kui te nüüd suud lahti ei tee, siis tuleb bad show ja mõned on kurjad – et olge head, ärge killige vaibi. Vaib tuli ja tuhanded lava ümber ja läheduses viibivad inimesed said oma kehad lõpuks reaalselt võnkuma ja häälepaelad valla. Kontserdi lõpufaasis näitas Kendrick, et tema suupaugutamine pole niisama nina püsti ajamine. See kutt ikka oskab seda va räpivärki, ainus mure on veel äkki liiga väike diskograafia. Aga potensiaali küllaga. Hoiame pöialt.

Kui festarile tuleb tuhandeid inimesi, siis on loogiline, et ühel hetkel saab mureks joogijärjekord. Olgu sul siis soov vee või mõne joovastava vedeliku järele. Minu plan genial nägi ette seista sabas ja samal ajal kuulata teknose bassimuusika austaja lemmikkooslsust Karenni. Mõeldud-tehtud ja plaan töötas peamiselt kuulamise osas. Saba seisis ja ei imenud kohe kuidagi sarnast energiat endasse, mida laval toodeti. Kuuldavasti oli laval gear’i vähemalt neljateist aparaadi jagu, mis korraliku tümakat edastasid. Saba ikka seisab. Lõpuks on otsus lihtne. No more techno ja who needs drinks, kui kohe on algamas üks peaesinejatest.

Vabandan ette kõigi Mykki Blanco ja U.S Girlsi fännide ees, aga minu sisemine pehmo lõi välja ja soov souli-diivat Alicia Keysi kuulata oli tugevam, kui oleks oodata osanud. Must mesi on ikka alati veres voolanud. Kui välja jätta fakt, et mõned seltskonnad olid selleks hiliseks momendiks end juba piisavalt ära timminud, et pidasid vajalikuks oma „lauluoskust” ja lalinat demonstreerida ka paljudele teistele, kes kalli pileti ostnud, oli Alicia täpselt nii daam ja nii power, kui oodata oli. Pidin esimest korda tunnustama hea sõbra ja tuntud Eesti DJ Questi aastatepikkust kiidukõnet Alicia Keysi headusest. Jah, on tõesti hääl, mille tabamiseks ei pea isegi kursis olema kogu tema loominguga. Isegi kõige kalgimad südamed sulavad, kui Alicia vaigistab bändi ja istub üksinda silmitsi klaveriga, mille taltsutamist ta perfektselt valdab. Tantsulisematel momentidel kangastub jällegi varalahkunud Whitney Houston tänu Alicia mustale juuksepahmakale. Megastaar. Suudab ka Flow publiku lõpuks ometi laulma panna nii, et see kõrva ei riiva ja nunnu tundub. Nii ilus. Peale teist kordset encore’i tuli see, mida kõik oodanud olid. Hümn, postament, austusavaldus, sissekirjutus ja pühendus New Yorgile. Eepiline lõpp. Show on läbi.