Kui vahepeal nägime vaid maanoorte linna migreerumise tendentsi, on viimasel ajal pildil ka vastupidised juhtumid, kus linnalapsed lähevad oma Vargamägesid otsima. Kas sealt aga seda kurikuulsat armastust leiab?

Minu kaks väga head sõpra – nimetagem neid Silleks ja Mikuks –, kes elasid pikka aega Tallinna kesklinnas, otsustasid pärast abiellumist ootamatult oma kodu maale rajada. Nõnda nad läksidki täitsa paksude Vändra metsade taha sohu. Kui mind nende uut kodukanti vaatama kutsuti, ütlesin ümbrust silmitsedes kohe, et seal algavad nende Vargamäe-päevad. Ning seda üsna otseses mõttes – juba esimesel nädalal võeti ette kraavide kaevamine, süvendamine ja puhastamine. Tõsi, küll (esialgu) mitte põllumaade tarbeks, vaid pigem kodutee paranduseks, kuna linnaautodega ei pääsenud kuidagi kilomeetrite pikkusest porimülkast läbi. Julged noored, sest ega Vargamäe Andres näiteks jõudnudki Krõõda viimse teekonna auks külateed vankri paremaks läbimiseks siluda.

Andresliku pealehakkamise kõrval on Sille ja Mikk, need isehakanud vargamäelased, pisut ka Pearu tüüpi asjaajajad. Eesmärgi kiirema saavutamise tarbeks kutsuti kohale kogu linnaseltskond – koos ju lõbusam rassida ja pärast saab ka sauna (kõige selle juurde kuuluvaga). Oli küll raske, ent seltskond rügas esimestel kordadel heal meelel tööd teha, linnakatel ju põnev ja eksootiline. Ometi märkasime üsna pea, et juba õige mitmes nädalavahetus järjest sai veedetud sõpradele kraave kaevates, kive veeretades ja teab mis kõike veel, ning tajusime, et meis ikka ei ole sellist Vargamäe-armastust, nagu see oli Andresel ning nagu paistab olevat ka Sillel ja Mikul. Esimene eufooria oli raugenud. Kuid ega Sillel ja Mikul ju piisagi lihtsalt eufooriast, mis tahes-tahtmata üsna kiiresti hääbub. Seal peab olema midagi muud. Kuid mis?

Tõde ja leping

Mäe Andrest sidus Vargamäega leping. N-ö leping elu ja surma peale (vt nt „Tõe ja õiguse” I osa XII peatükist), milles Andres muidugi mõista kaotajaks jääda ei tahtnud. Andres teadis, et Vargamäe põllud ja maad ei tagane iial lepingust, ning uhkus ja jonnakus ei lasknud seda teha ka temal. Veelgi enam, Andres tajus, et tema Vargamäe on salajases ühenduses Jumalaga, ja seda niisugusel määral, et Andrese leping Vargamäega oli ühtlasi leping Jumalaga. Ning Jumalaga sõlmitud lepingule tuleb kindlaks jääda. Ka Mikk ja Sille sõlmisid oma kodukohta soetades lepingu, ehkki ega pank vist päris Jumala mõõtu välja anna (või annab?). Ent pangagagi sõlmitud leping on miski, millest naljalt taganeda ei saa.

Võib-olla on niisugused lepingud tõesti piisavad selleks, et hakata armastama Vargamägesid. Andres ju enda oma armastas, armastas läbi töö ja vaeva, mis omakorda armastust kasvatas. Kuna oli sõlmitud n-ö igavene leping, ei olnud tööst ja vaevast pääsu. Vast on Miku ja Sille puhul lugu sarnane, sest tihti kuulen neile mõeldes oma peas Andrest ütlemas… Küllap teate isegi, mida.

Kui armastust ei tule

Aga nagu me teame, siis armastust ei tule Vargamäele. Töö tapab ja vaev ei tasu ennast ära. Ei tahtnud ju ükski Andrese lastest Vargamäele jääda, lepingut üle võtta, kogu nähtud vaeva õigustada ja õilistada. Nii unistasid Liisi ja Oru Joosep Vargamäelt lahkumisest, kuna mujal tundus kõik palju helgem. Kui läks Liisi, siis ei tahtnud enam ka õde Maret Vargamäele jääda ja ootas õnnetuna, mil talle kosja tullakse ja ta Vargamäelt minema viiakse. Indrekki läks linna, tagasi vaatamata. Indrekuid tean ma hästi, kasvasin isegi maal põldude vahel, kuid pärast keskkooli lahkusin Tallinnasse, samuti tagasi vaatamata. Minusuguseid on palju – enamik noori, kes maapiirkondades üles kasvavad, lähevad ära linna. Sealsed võimalused ahvatlevad ning kõikvõimalikud mugavused lihtsustavad elu. Eks nõnda oli ka Andrese ajal (või täpsemalt öeldes Indreku ajal). Indrek ei olnud see, kes, kooliharidus taskus, Vargamäele jäädavalt tagasi oleks läinud. Mina ka ei ole.

Aga samas näeme ja kuuleme, et ega Sille ja Mikk ainsad ole, kel suund vastupidine – kes linnast ära lähevad ning metsade ja põldude äärde oma Vargamägesid rajavad. Olgu, tänapäeva maaelu on võrreldes Andrese-aegsega midagi sootumaks muud, neil päevil on töötegemine erinevatel põhjustel tunduvalt kergem. Lisaks kuuleme, kuidas koole ja lasteaedu kinni pannakse, töökohti järjest vähemaks jääb, palgad kuidagi tõusta ei taha, kaubavalik poes on vilets ja kallis… Loetelu saaks pikalt jätkata. Jääbki mulje, et Vargamäe-eluks peab tänapäeval rahakott kivina kaelas rippuma. Aga kui ripubki, siis julgen väita, et niisuguseid tõdejaõiguslikke Vargamägesid enam naljalt ei rajata. Paljud ehitavad suvekodu linnaelule vahelduseks ja puhkuseks või siis n-ö euro-Vargamäe, kus oma hoovi ümber kõiksugu keelumärgid püstitatakse. Sellise vargamäeandreseliku rassimise, nagu seda teevad Sille ja Mikk, võtavad ette vähesed. Paistab, et ollakse teadlikud, et sellist elu ei saa kuidagi ilma kannatuste ja vaevata.

Sille ja Miku vaeval ning kannatusel on olnud senini positiivne tulem. Käin aeg-ajalt neid külastamas ning iga kord näen, kui palju on elu neil seal paranenud. Aga seda läbi võitluse maa ja loodusjõududega. Elatakse looduse taktis, püütakse maad endale allutada, unistatakse, tehakse tööd järgnevatele põlvedele. Mõneti on Sille ja Mikk Andrese laadi unistajad, kes usuvad, et maal elamine annab justkui suurema võimaluse oma elusaatust ise juhtida. Kas pole romantiline mõelda, kuidas tehtud töö kasvab enese külge nõnda, et hakkad uskuma, et seeläbi kirjutad ise oma saatuse? Muidugi on hea tunne, kui on võimalik ise midagi suurt oma kätega ära teha ja, veel enam, kui seda saab edasi anda oma lastele. Nii võib lausa uskuma hakata, et mõni asi siin ilmas on püsiv.

Ent paraku tuli ka Andresel lõpuks tunnistada, et Vargamägi on temast üle. Tema tahtejõud võis olla raudne, kuid see ei arvestanud teiste (inimeste, looduse, Jumala) soovidega. Tema tahe oli niivõrd tähtis, et alles üsna eakana tajus ta, et mitte temal ei saa olla plaane Vargamäega, vaid kogu see aeg on Vargamäel olnud plaanid temaga. Lõpuks tuli lihtsalt leppida, et maa on üle ning allutab inimese. Ka Sillel ja Mikul on olnud intsidente, mis nende plaane raputavad ja kahtlema panevad – kõike ikkagi pole võimalik juhtida. Nad võisid ju olla kindlustatud varaste vastu ja loota seaduslikule abile, kuid kui vargad on talus rüüstamas käinud ja nad tööriistadest paljaks teinud, saab kodu edasine majandamine ikkagi kõvasti kannatada. Ühel sügisel lõigati nad sootuks maailmast ära – suured tormid olid röövinud elektri ning teele langenud puud muutnud väljapääsu läbimatuks. Need on esialgu küll väiksed märgid, kuid küllap siiski meeldetuletuseks, et hoiduda liigsest andreselikust tahtest. See aga säästab Sillet ja Mikku mässamisest, mis annab vast piisavalt lootust, et nende Vargamäel võib armastust leida.

Vargamäe vangid

On selge, et igaühele selline elu ei sobigi. Ei sobinud ju ka Krõõdale. Vargamäed kipuvad nende elanikke justkui vangis hoidma. Kas Krõõta just vangiks pidada, kuid vabadust ja rõõmu polnud tal pea üldse. Eks ole ju praegugi Vargamägede elanikke, kes oma kirstu kaanel nutmas käivad. Päevast päeva üks ja sama asi, võimaluste vähesus ning ajapuudus muutuvad lõpuks nüristavaks ja näib, et polegi muud pääsu kui suruda need tundmused alla ja vastu pidada. Sille ja Mikk paistavad välja väga vaprad, aga olen sealjuures märganud, et mõlemal on olemas oma n-ö nutukirst. Usun, et selleta olekski väga raske.
Tegelikult ootab riik üha rohkem selliseid noori, kes oma Vargamägesid rajada tahaksid, kuigi nende vastuvõtt maakohtades pole just eriti soe. Sille ja Miku lähiküla elanikud olevat olnud vägagi skeptilised. Kuidas peaksid mingid linnavurled maaeluga hakkama saama? Äkki rajavad siia rahulikku kohta mõne lärmaka puhkekeskuse – kellele niisugust jama veel vaja! Mis tulevad siia oma rahaga uhkustama! Võib-olla on see tänapäevane versioon Andrese ja Pearu läbisaamisest. Vahest peabki Vargamäe-eluga kaasas käima vähemalt üks kiusakas ja kade Pearu, kellega lihtsalt tuleb kuidagi hakkama saada.

Siiski, iga kord kui ma sõidan Vändramaa paksude metsade taha sohu, võtavad mind vastu rõõmsad ja õnnelikud sõbrad. Mulle tundub, et hoopis teistmoodi rõõmsad kui linnas olles. Ja siis märkangi end küsimas, kas tõesti on võimalik Vargamäe-eluga õndsaks saada. Tundub, et see on tehtav, kui teada, kellega rinda pistetakse. Küllap tuleb arvestada ja leppida, et igal Vargamäel on omad krutskid. Tahaksin isegi veidi romantilisel kombel loota, et suur töö nende järgnevatele põlvedele edasi kandub. Aga eks seda näitab juba aeg.

Annika Heinsalu naudib sõnadekunsti, eriti 19. ja 20. sajandi vahetuse kirjandust. Igapäevaselt süstib teistesse Tammsaare-armastust. Aeg-ajalt juhtub, et kirjutab isegi midagi.