Neljapäeval, 23. augustil algusega kell 19:30 toimub BFMi SuperNova kinos dokumentaalfilmide seanss, kus näidatakse tänavuste lõpetajate filme. Linastuse sissejuhatuseks tutvustavad viis värsket magistrit üksteise filme ning kaheaastaste õpingute jooksul tundma õpitud kursusekaaslasi, tulevasi Eesti dokumentaalfilmitegijaid.

Maris Kerge Rūta Pakalnest
ja filmist „Ma lubasin ta välja”

BFMi dokumentalistikamagistrantuuri 2-aastase programi jooksul teeb iga tudeng kokku neli lühifilmi. Lähteülesanded on kõigile samad, aga sisu täidab igaüks isiklike või endale hinge minevate teemadega. Nüüd, tagantjärele vaadates olid Rūta esimesed kolm tööd justkui lõpufilmi ettevalmistavad sammud. Nende all omakorda baasiks tema tantsija-koreograafi taust.

Diplomifilm „Ma lubasin ta välja” sai niisiis eelnevalt tehtu kvintessentsiks. Seal on olulisel kohal nii liikumine kui ka vähemusse kuulumise, sellest tuleneva mittemõistmise valu. Teemade täpsustumise kõrval edenes kahe kooliaasta kestel jõudsalt ka Rūta oskus filmikeeles väljenduda.

Kui füsioloogilised vajadused kõrvale jätta, pendeldab inimene oma vajadustes kahe ääre vahel. Hetketi tahame olla väljapaistvad ja erilised, siis vastupidi – kuskile kuuluda, olla üks paljudest. Selles duaalsuses liigub ka „Ma lubasin ta välja” protagonist Joosep Jürgenson. Aeg-ajalt värvib ta huuled, paneb jalga kontsakingad ning astub Ursulana lavale. Sealsamas tunneb ta heteroseksuaalsete hulka mittekuuluvana ebamugavust, et on osa minoriteedist. Vähemasti võib nii mõista Joosepi kirjeldusi, kuidas teda feminiinse igapäevariietuse tõttu märgatakse või valvsust, millega ta tänavatel ringi liigub. Tunnistus, et eriti tähelepanelikuks muutub ta venekeelseid möödujaid kuuldes, reedab tema enda eelarvamuslikkuse ning mõjub mulle esialgu väga vastuolulisena. Tegelikult ei saa mõistagi eeldada, et mingit tüüpi vähemusse kuulumine muudab inimese teise vähemuse suhtes tolerantseks. Lõpuks oleme me kõik mingis aspektis või olukorras vähemus – vahel taimetoitlased lihasööjate keskel, mittesuitsetajad suitsetajate keskel, mehed naiste keskel… Tolerants või eelarvamuslikkus ei sõltu arvukusest, hulkade omavahelisest suhtest.

„Ma lubasin ta välja”, originaalis „I Let Her Out”, on Joosepi selgitav lause, kuidas ta enda paralleelidentiteedini jõudis. Ursula lihtsalt oli tema sees olemas, ootel. Rohkem pole Rūta režissöörina pidanud vajalikuks seda duaalsust uurida. Võib üksnes oletada – näiteks Tom Hooperi „Taani tüdruku” baasil, kus see üleminek on vastupidi väga laialt ja detailselt vaatajate ette toodud, et niisuguse kahese identiteedi leidmine pole üksnes hetk, vaid terve (karakteri olemust avav) protsess.

Vene traditsioonis „kingitus”, Eestis „režissööri õnn”, on termin, mida kasutatakse olukordades, kus filmitegijale saab osaks mõni loo käiku soodsalt arendav või täiendav juhus. Iseenda heade valikute ja andekuse (nt hea kaameratöö) kõrval on Rūtale autorina seda õnne jagunud rohkesti. Just võtteperioodil Joosepi elus aset leidnud episoodid on kinematogeenilised, Joosepi ema lahkumine Ursula ülesastumiselt ehitab üles filmi dramaturgia. Olen päris kindel, et hinnatud lõpptulemus, milleni Ruta nende asjaolude kokkulangemisel filmiga „Ma lubasin ta välja” jõudis, inspireerib teda peagi uusi dokke tegema.

Hõbe Ilus Maris Kergest
ja filmist „19 korrust”

Maris Kerge on õppinud EKA-s sisearhitektiks. Ka filmini jõudis Maris läbi arhitektuuri. Nimelt õppis tema õde Viinis samal erialal ning Maris käis tal tihti külas. Nähes sealset pühendumust ning töökust, jäi talle silma, et ühiskond on kontrastina arhitektuuri suhtes lubamatult ükskõikne. Ta tundis, et sellest peaks rääkima ning olgugi, et tal puudus filmitegemisega varasem kokkupuude, otsustas ta sobivaks meediumiks valida filmikeele. Sellest impulsist sündis vaid üks treiler, kuid ta ise peab seda „siira ja ausa, punasevaibaihaluseta mõtte referentsiks”. Maris õppis aastatel 2013–2015 filmitegemist Moskvas Marina Razbezhkina ja Mihhail Ugarovi Dokumentaalfilmi- ja teatrikoolis ning vastava diplomiga naases ta Eestisse, kus jätkas ka täiskohaga tööd sisearhitektina. Selle kõrvalt julges ta veel astuda BFMi dokfilmi magistrantuuri, kus „vaba” aeg muutus meile kõikidele pea koheselt miskiks kaugeks ja kättesaamatuks.

Maris Kerge võiks siduda sõnadepaariga loomine ja hoolimine. See taju, millega ta läheneb nii filmile kui ka elule, on väga mariselik. Mariselikkus peitub omamoodi vastandlikkuses. Ta on täpne, põhjalik ja süsteemne, sealjuures otsib ta alati sügavamat ja edasiviivat põhjust ja tähendust. Ta on tähelepanelik ning alati valmis appi tõttama. Kuigi tihti oli see valmisolek kooliajal varastatud unetundidest… On meeles olukord, kus Maris entusiastlikult seletas, kuidas kodus põrandal magab, et siis polevat uni kuigi sügav ning ärkamine seetõttu hõlpsam. Kusjuures tähtsamad märksõnad kirjutab ta endale pöidla ja nimetissõrme vahelisele alale, ometi väga filigraanses käekirjas.

Õpingute jooksul tehtud neljas filmis on need mariselikud jooned samuti väga selgelt äratuntavad. Neist viimane, lõpufilm kannab nime „19 korrust”. See on teos tasanditest. Küllalt range joone ja konstruktsiooniga film, kus kolm protagonisti toimetavad linna erinevail tasandeil, omamoodi kummutades (või siis kinnitamas), et inimese füüsiline positsioon ei defineeri teda.

Võimalik, et Maris on eluarihtekt. Mulle tundub, et kui püüdlikult ta ka ei mõõda või planeeri, adub ta üha enam, et iga mõõde, katsetus, vastulöök ja ka võit või õnnelik juhus on ühe suurema projekti osa, mis ei pruugigi ehk valmis saada. Et protsess on see, mille käigus saab iga korrus kõrguda kindlamalt kui eelmine.

Rūta Pakalne Reeli Reinausist
ja filmist „Paljas Porgand. Life Update”

Reeli Reinaus on folklorist, kes näeb elu kogu selle veidruses ja salapäras. Reeli on ise ka üsna salapärane ja kui temaga sügavamal tasandil suhelda, siis mõistab, et pealispinna all peidab ta palju tarkust ning andekust. Ta on värske dokumentaalfilmi režissöör, kellel on väga eriline vaade elule ja maailmale. Reeli filmidest, sellest kuidas need on tehtud, paistab välja tema folkloristi ja kirjaniku taust.

Juba oma õpingute alguses BFMis arendas Reeli välja väga tugeva isikupärase väljenduslaadi, millel on mitu tahku. Neist väljapaistvaim ja tugevaim on kindlasti huumor. Reeli oskab leida situatsioonikoomikat oma tegelaste igapäevastest hetkedest ning tõsta selle ekraanile. Huumor on kohal igas tema filmis ning jätab loomuliku ning punnitamata mulje. Koomika ilmestab tema filmide loomeprotsessi ning filmide kesksele teemale lähenemise nurka. Läbi montaaži tõuseb iga pisidetail Reeli filmides esile väga erilisel viisil.

Esimene Reeli film oli „Kirjutades elu” (2017), mis keskendus kirjanik Võike Kulmuse elule ja loomingule. Järgmise portreefilmi „Sõnalahingud” (2017) keskmes oli Adeli rehabilitatsioonikeskuse kõneterapeut Kadi Lukanenok. Koolitööna valminud enesekeskse dokumentaalfilmi „Kõik minu isast” (2018) pealkiri võtab filmi sisu suurepäraselt kokku. Reeli lõpufilm „Paljas Porgand. Life Update” (2018) keskendus populaarse blogija ja sotsiaalmeedia persooni Merilin Taimre eriskummalisele maailmale. Film kujutab tema elu ja elustiili, mis on Eesti kontekstis küllaltki uudne ja ebatavaline. Film uurib elu ja virtuaalse reaalsuse vahelist piiri ning näitab kuidas sotsiaalmeedia funktsioneerib moodsas maailmas uutel tasanditel.

Reeli Reinaus Hõbe Ilusast
ja filmist „Prangli. Ilmsi ja ulmsi“

Umbes sama palju kui dokfilmid avaldavad portreteeritava isiku või temaatika kohta, paljastavad need mõndagi ka nende loojast. Hõbe Ilus on teinud siiani kooli- ja lõputööna neli filmi ja need on üsna selgelt tema enda nägu. Esimene neist, „Enne“ (2017) vaatleb ühe Kanaküla kandis elava tüdruku kooliteed. Alguses külmas, pimedas ja seejärel koolibussiga. See ei olnud aga niisama koolitee, vaid ka Hõbe ise on kord väikese tüdrukuna sõitnud sama bussiga samasse kooli.

Veel rohkem tagasivaateid ja nostalgiat leidub aga Hõbe kolmandas filmis, isiklikus loos „Penikoorma kaugusel“ (2018), kus ta läheb vaatama maja, kus ta kunagi lapsena elanud on. Hõbe teekond kunagisse koju, sekka kaadrid vanadest koduvideotest, on unenäoline rännak lapsepõlvemaile, kus ta viimaks kohtub oma vana sõbra õunapuuga. Ei saa öelda, et filmis juhtuks ülearu palju, ometi suudab Hõbe anda selle vähesegagi edasi ruumi ja aja suhteid ning seda, mida tema lapsepõlvekodu kaotus on talle tähendanud.
Umbes sama minimalistlikke vahendeid kasutab Hõbe ka filmis „Margus“ (2017), mis vaatleb suure soojuse ja kaasaelamisega ühe autistliku noormehe argipäeva. Järjekordselt ei juhtu filmis eriti midagi, kuid eks armastus ja hoolimine väljenduvadki enamasti pisiasjades.

Seda aga, et Hõbe elus ei juhtuks seiklusi ja kummalisi juhtumeid, küll ütelda ei saa. Võib-olla just seepärast on tema filmid siiani olnud pigem sündmustevaesed ning jälgivad nii enda kui ka teiste elu kõrvaltvaataja positsioonilt. Seda mõtet väljendab minu meelest ka Hõbe magistritöö „Prangli. Ilmsi ja ulmsi“ (2018), mis vaatleb Prangli saare elanike igapäevaelu, tõstes samas nende argised tegevused elust välja ning teatud mõttes ka sellest kõrgemale. Olgugi et pranglilased võitlesid alguses filmimõttele kõvasti vastu, ei andnud Hõbe alla ning viimaks suutis ta minna saarlastele, keda ta filmimise alguses veel üldsegi ei tundnud, üsna lähedale. Oma tavaliste, profaansete toimetuste ja isiklike mälestuste jagamine kaamera ees, näitab Hõbe suurepärast võimet mõjuda inimestele usaldusväärselt, muutuda peaaegu üheks tollest kogukonnast. Selle jaoks ta ka elas mõnda aega Prangli saarel, õpetades lastele koolis inglise keelt ja püüdes vabal ajal umbusklike pranglilaste usaldus võita. See on lisaks tema suurele töökusele ja põhjalikkusele kahtlemata tõeliselt hea ja siirast kadedust tekitav kombinatsioon saamaks heaks filmitegijaks.

Maris Kerge Mihkel Oksmannist
ja „Soonlepa saladusest”

Ma pole küll tippsportlane olnud, aga meediast nähtu-kuuldu põhjal tundub mulle, et dokumentalistidena oleme atleetidega väga sarnases olukorras. Rassime tööd, et pälvida võimalus üldse võistlustele minna (loe: filmi teha), seejärel pääseme oodatud-vastutusrikkasse olukorda (loe: võttele, filmiprotsessi) ning lõpuks tulemusega (loe: filmimaterjaliga, filmiga) naastes ei huvita kedagi, mis tingimustes, milliste takistustega silmitsi seistes (halvimal juhul ka elu andes – vt rež Rastorgujevi ja tema meeskonna juhtum) see tegelikult hankida tuli. Loeb ainult lõppresultaat, selle veenvus, erilisus, ägedus.

Mõtlesin ülal kirjeldatud nähtamatule taustale Mihkli puhul tihti. Õppetöö käigus tutvustatakse kaastudengitele kõiki filmivõttesaake. Et tema jäädvustas oma neljast koolidokist kolm Hiiumaal, oli kõigi nende ettenäitamiste taga kaks korda poolteist tundi autosõitu, teist sama palju praami juurde. Kui rääkida üksnes sihtpaika kohale saamisest. Lisaks protagonistidega koos veedetud aeg ja muu.

Filmikaamera on halastamatu. Masin ei salvesta mitte üksnes pilti ja heli, vaid ka operaatori suhtumise objektiivi ees seisjasse. Just selles aspektis imestasin Mihkli üle kõige enam – ekraanilt peegeldus alati tohutu empaatia ja heatahtlikkus oma protagonistide suhtes. Inimlikkus selle parimas vormis ka juhtudel, kui tegelased olid omapärased, kummalised. BFMi dokiõppe juurde käib kohustus filmida vähemasti esimene osa õppetöödest ise. Nii muutis kaamera võime panna ekraanile autori natuur sisuliselt autoportreedeks mitte üksnes Mihkli, vaid ka kõigi teiste filmid. Pahupidi pöördus nii mõnigi mulje, mis mul inimestest nende kätetöö nägemise eel oli olnud.

Erinevalt näiteks muusikast on filmikunst üks neid valdkondi, mida vägivaldselt, aga samas paratamatult sõnadesse pannakse, et ideed rahastajatele või meeskonnale kuidagi edastada. Audiovisuaalsest ehk helist ja pildist koosnevast maailmast kirjutatakse logline’e, treatment’e, sünopsiseid. Küsitakse ja püütakse vastata – milles seisneb lugu. „Soonlepa saladuse” logline ehk lühikokkuvõte kõlab: film räägib loo väikese küla inimestevahelistest suhetest. Igaüks, kes seda dokumentaali näinud on, teab, et Mihkel on Aino, Ennu ja Tõnu näol tabanud nii erilisi karaktereid ja atmosfääre, et kõik katsed seda filmi teksti abil edasi anda on lootusetult piiravad. See dokk tuleb ise ära vaadata, läbi kogeda.

Balti Filmi- ja Meediakooli SuperNova kino asub Tallinnas aadressil Narva mnt 27.

Esilehel kaader Rūta Pakalne filmist „Ma lubasin ta välja”