Möödunud nädalavahetusel toimus Pärnus Weekend Festival. Peoks ettevalmistustest muljetab kohalik Sarah Särav.

Elas kord üks väike küla. Lakkamatu suvemelu paistel ja ulja rannajoone kaitsel oli väikesel külal unistus – võõrustada suurimat pidu, mida ümbruskonnas eal nähtud. Hästi tunti küll väiksemamõõdulisi pummelunge, ent tõelist – rahvusvahelist delegatsiooni, VIP-alasid ja miljardi-kliki-mehi kätkevat massiüritust peetud ei oldud. Väike küla aga teadis, et nime jäädvustamiseks legendaarsete peokülade loendisse on seesugust sündmust möödapääsmatult tarvis. Ühel päeval, mis oma olemuselt sugugi mitte eriskummalisem kui ükski teine, saabus külla kutsekiri võõrustada kolm päeva kestvat tralli kümnetele tuhandetele. Väikest küla saatis rõõmujoovastus, mille ulatusest andis aimu naaberkülade ja -linnade hipsterite, punkarite ja teiste subkultuursete kadedusest kibedaks muutunud meel. Väikesel külal ei olnud aga aega ennast teiste pahameelest heidutada. Suure peo eel algas kibe töö. Märganud lisaks kultuuridoosi annustamisele võimalust pidustuste abil oma kukrut toita, võttis kavandamisest osa kogu küla.

Nõnda muutus iga kohalik kärmelt väiksemat või suuremat laadi ettevõtjaks, mis tuletas paljudele meelde 1990ndate alguses valitsenud ärikliimat. Mõelda tuli mitmetele olulistele korralduslikele talitusviisidele: kuhu külalised magama panna, mida neile sakusmendiks pakkuda ja kuidas tagada jooduliste aus ja rahul meel. Kuivõrd küla majutuspaikade arv oli piiratud, kolis suure peo eel valdav osa külarahvast telkidesse, pargipinkidele ja autotagaistmetele – kodud loovutati lahkemeelselt kopsaka summa eest värvikirevale külaliskonnale.

Suure peopäeva esimesel pärastlõunal, kui küla piirilt piduliste roosaks, siniseks ja violetseks võõbatud peanupud ning tantsurütmi kütkes taevasse sirutatud päikesepruunid käed paistma hakkasid, saabusid auvõõraid tervitama ka need, kes suursündmusele algselt viltu vaatasid. Vanamemmed küla servalt müüsid kaneelisaiu hinnaga 5 eurot tükk, inimpõlgurist poeet Metsa tänava paneelmajast nr 36 pakkus kodukeedetud kisselli maksumusega 15 eurot pudel. Kolm päeva möödus kui lepase reega. Ainsamaks murekohaks kujunes tõsiasi, et külalisi oodatust rohkem saabus ning seetõttu varutud kaneelirullidest, kissellipudelitest ja muust kraamist kui võimalikust kasseerimisainest puudust tuli. Aga seevastu oli kolmepäevane orgia unustamatu. „Justkui tara sisse aetud loomaaed, ja seda meie koduhoovis. Oi, küll see issanda loomaaed on alles kirju ja nõnda veel meie külaranda vaatamiseks säetud,” mõtles taaruvaid pidulisi kodu suunas juhatades turvaülemana kolm päeva leivaametit saanud Lauduri-Lauri.

Ka peolised ise jäid rahule ning andsid lubaduse järgmisel aastal kindlasti tagasi tulla. Nõnda ka sündis. Tuleval aastal valmistuti peoks aga juba märksa põhjalikumalt. Muidu nägelev külarahvas polnud eales nõnda kokku hoidnud. Aasta otsa planeeriti ühiselt müügilettide asetust, lapsed kirjutasid koolis vastu talvevaheaega kirjandeid „Kuidas mina saan panustada suure peo veel suuremaks muutumisse” ning aset leidsid mitmepäevased mõttetalgud, mis päädisid lombi tagant tellitud müügikoolitusfirma seminariga „Küla, kes ostis endale Ferrari”. Vesisel varakevadel, kui suvevarud hakkasid otsa lõppema, aga külarahvas vajas hingekosutust ja innustust eelseisvaks, ilmus külapea sulest kaheköiteline väljaanne „Õndsad mälestused suurest peost. Elu pärast”.

Mida lähemale järjekordne suur pidu jõudis, seda kärmemaks muutusid külaelanike toimetused – korrastati kogu rannaäärne haljasala, istutati palmid, avati uusi kohvikuid, poode ja välikäimlaid. Nüüd üüriti külalistele kõik, mis vähegi magamiskõlbulik: aianurgad, garaažid, peenravaod ja koerakuudid – hinnad tõsteti möödunuga võrreldes viiekordseks. Juba nädal enne peo algust olid külaliste telkla-ala vallutanud sallikestes vanaprouad, kes müüsid hambaharju ja kiluvõileibu, otstarbekalt väisatud inglise keele tundide tulemuslikkusele viitava sildiga ,,handmade by original Estonian.”

Möödusid mitmed aastad edukate suvepidude rütmis ja võiks mõelda, et nii mõnigi esimesel suurel peol eostatu oli täisikka jõudnud, kui ühel augustikuu nädalalõpul, mis kujunes kõrvetavamaks kõigist varasematest ja mil oli äsja lõpetatud meres suplemise eest raha küsivate talongide trükkimisega, ei saabunud väikesesse külla enam oodatuid suuri pidulisi. Sellel suvel oli kõik teisti. Nüüd läikisid kivid noorte neiuhakatiste vikerkaarevärviliste kulmude kohal ja tõusid pudelipõhjad uljaste noorsandide käte vahel hoopis naaberkülas. Tühjade kohvikute saatel ja kaneelisaiakuhjade kaitsel rüüpas väikese küla rahvas külapoeedi kisselliistanduses viiekümne eurost keelekastet ja lausus kui ühest suust: „Ega see pidu meile nii väga ei meeldinudki, kole lärmakaks kiskus.” #weekendbaltic