„A Page of Madness” („Kurutta Ippēji”, Jaapan 1926). Režissöör Teinosuke Kinugasa, stsenaristid
Teinosuke Kinugasa, Yasunari Kawabata, Banko Sawada ja Minoru Inuzuka, osades Masao Inoue, Ayako Iijima, Yoshie Nakagawa jt. 60 min.

Jaapani filmikunsti asjatundjatele ei vaja pikemat tutvustamist kineast Teinosuke Kinugasa, kelle kuulsaimaks filmiks võib pidada Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa ning Oscari võitnud „Põrgu väravat” (1953). Töötanud aastaid näitlejana, alustas Kinugasa karjääri režissöörina õigupoolest juba 20ndatel, vändates mitmeid saksa ekspressionistlikest linateostest inspireeritud tummfilme ja uuendades seeläbi kohalikku filmimaastikku.

Kinugasa varastest töödest tähelepanuväärseim on 1926. aasta „A Page of Madness” . Tõsiasi, et Kinugasa edasiviivat avangardistlikku õudusfilmi praegu üldse näha saab, on tõtt-öelda hämmastav, sest kunagisi Jaapani tummfilme on säilinud haruldaselt vähe. Isegi kõnealune linateos kadus pärast valmimist aastakümneteks ning peeti tulekahjus hävinuks kuni 70ndate alguseni, mil Kinugasa oma ammuse meistritöö juhuse tahtel leidis ning seejärel avalikkuse ette tõi. Tosinatest tema varasematest filmidest pole seevastu suurt midagi alles, mis kergitab pool sajandit peidus püsinud „A Page of Madnessi” väärtust veelgi.

Jaapani tolleaegse filmikunsti kontekstis mõjub „A Page of Madness” omalaadse teosena nii sisulises kui stiililises plaanis. Kinugasa, kellest oli filmi tegemise ajaks saanud küps ja erudeeritud režissöör, kasutas võimalikult tihedalt mitmesuguseid uudseid tehnilisi lahendusi, mida oli kohanud erinevate Euroopa filmitegijate töödes. Kuna „A Page of Madnessi” lugu keskendub hullumajja lukustatud haigetele, võivad mõtted väga kergesti minna Robert Wiene’i hüpnootilisele 1920. aasta õudusfilmile „Dr. Caligari kabinet”, mis käsitleb sama teemat, ent Kinugasa imetles ja imiteeris ka Abel Gance’i, F. W. Murnaud jt edumeelseid kineaste. „A Page of Madness” ei eksisteeri enam paraku täies ulatuses ning vahetiitrid puuduvad (Jaapanis selgitas tummfilmide lugu lihast ja luust jutustaja ehk benshi), mistõttu pole selle narratiiv terviklik. Niisiis tuleb filmile kasuks, et see on visuaalselt sedavõrd jõuline.

Suurepärast demonstratsiooni „A Page of Madnessi” radikaalselt tempokast montaažist ja kaameratööst pakub filmi algus, kus atmosfääri loomiseks on esmalt kokku lõigatud põgusad kaadrid metsikust paduvihmast. Toimub sujuv üleminek unenäolisse ruumi. Seal keerleb vertikaalselt suur musta-valgetriibuline kera, mille ees liigub horisontaalselt graatsiline tantsija. Ühtäkki tõmbub kaamera tagasi ja libiseb läbi trellide pimedusse, andmaks meile esimese märguande, et oleme vaimuhaiglas – valu ja viirastuste klaustrofoobses kodus.

Nüüd, ligi 100 aastat hiljem, oleme näiteks kiire montaažiga nii harjunud, et isegi ei mõtle filmi vaadates sellele teadlikult, ent 20ndate filmi kohta on need paar minutit väga poeetiliselt ja loominguliselt teostatud. Liikuv kaameratöö rikastab tummfilmi meeletult, pannes selle hingama. Sarnaselt eelmainitud „Dr. Caligari kabinetile” mõjub „A Page of Madness” silmatorkavalt peene, suisa edeva filmina, mis äratab nii kummastust kui imetlust.

„A Page of Madnessi” teeb ainukordseks isegi tõsiasi, et tegevus hullumajas toimub, sest Kinugasa tegi selle iseseisvalt ajal, mil Jaapanis näidati valdavalt samuraifilme. Kultuurilised iseärasused hoiavad režissööri kindlalt lahus tema eeskujudest nagu Friedrich Wilhelm Murnau. Näiteks on filmis väärtuslik roll tantsimisel, mis muudab mitmed hetked vaatemänguliseks ning võimaldab sõgeduse lootusetu sünguse kõrval näidata midagi õrna ja helget. Mulle kui fantastikasse ja õudusesse kalduvaid tummfilme (nagu Murnau „Nosferatu”) eelistavale inimesele mõjusid „A Page of Madnessi” kummituslikumad stseenid muljetavaldavalt. Nukker mõelda, et lugematute Jaapanis valminud tummfilmide saatus oli lihtsalt hävida, aga seda suurem on rõõm, et niivõrd eriline ja isikupärane teos imekombel alles jäi.

„A Page of Madness” tuleb näitamisele homme, 25. augustil Kõva Karnevalil toimuval Silence. Silent Cinema Soundscapes tummfilmiõhtul, kus linateost saadab Compound Mineralsi live-elektroonika.