„Nothing Is Still” on kui sukeldumine artisti perekonna ajalukku, liikudes sujuvalt ühest žanrist ja meeleolust teise, mängides erinevate kihtidega ning hoides sealjuures kuulajat osavalt terve aja muusika küljes kinni.

LP jaoks sai Vynehall inspiratsiooni oma vanavanemate emigreerumisest USAsse, mistõttu on iga track kui isesuguse narratiiviga lugu, põimudes järgmisega kenasti ühte, ent pakkudes kuulajale omalt poolt loomingulist vabadust sündmustikku ette kujutada. Pildid NYCst ja Arizonast, kus vanavanemad peatusid, ongi erinevad. Lisaks eelnevale seguneb albumisse ka Vynehalli enda loominguline ampluaa. Siin on natuke nii ambient’likku „Midnight On Rainbow Roadi” (Rush Hour, 2016) kui ka hoogsat „Rojust” (Running Back, 2016) ning väikese viitena tema Royal Oaki alt välja tulnud helitööle on ühe raja pealkirjaks „English Oak”, mis on muusikaliselt ilmselt kogu plaadi kõige „temalikum” lugu.

Emotsioonide skaala on lai, kõikudes uude kohta jõudmise ülevoolavast entusiasmist hiiliva melanhoolia ja igatsuseni. Viimast annab eriti hästi edasi eelviimane pala „Ice Cream”. Lõpus kõlab üks ääretult kaunis meloodia „It Breaks”, mis jätab kuulaja kergesse hämmingusse, kuidas see kõik koos toimima on pandud. Igati mahlakas kompott väga head muusikat, mis tekitab nostalgiat mõne koha järele, kus veel ise käinud ei ole.