Äraviskamiskultuuri võimendavad visuaalsed ja subkultuurilised stiimulid, mis poogivad ühekordsete kohvitopsidega linna peal laiamise, suitsetamise ja uue iPhone’i omamise trenditeadliku elustiili vältimatuks osaks.

Nii kaua kui mäletan, on mul olnud mingi mild obsession Olseni kaksikutega. Need nunnud telesarjast „Lastega kodus” („Full House”) tuntud tüdrukud said veel enne puberteediikka jõudmist miljonärideks, kujunesid juba teismeeas stiiliikoonideks ning mõjuvad mingil müstilisel põhjusel ka kõige suvalisemates riietes ülimalt stiilsetena. Nüüdseks täiskasvanud, aga jätkuvalt pisikesed ja kõhnad häbeliku naeratusega ärinaised on mitme moebrändi loojad, peamiselt monokroomselt riietuvad trendsetter’id, kelle käsi kaunistavad enamiku ajast Starbucksi kohvitops, punane Marlboro ja nutitelefon. Kuigi Olsenid meeldivad mulle oma ajatu stiili tõttu jätkuvalt, on nende aksessuaaridega kõik valesti. Kahjuks ei ole nemad selles vallas ainukesed.

Just see igapäevaselt uus outfit ja kohvitops on kombinatsioon, mis on muutunud omaette sümboolseks. Loomulikult tahame me kõik olla stiilsed ja tegusad, näidata, et meil on ärikohtumised, asjad, mida teha, ja kohad, kus käia, ning üleüldse oleme me liiga ägedad ja spontaansed, et kuskil lihtsalt paigal istuda ja rahulikult kohvi juua.

Saastavad aksessuaarid

Samal ajal kui vaatame oma järgmisel Instagrami fotol lootusrikkalt taeva suunas, seisame jalgupidi prügis. Ülemaailmse kodanikualgatuse Earth Day andmetel tarbitakse ainuüksi ühekordseid kohvitopse maailmas aastas 16 miljardit. Nende valmistamiseks raiutakse maha 6,5 miljonit puud, kasutatakse 15 miljonit liitrit vett ja 54 000 majapidamise aastase tarbimise jagu elektrit. See puudutab vaid tootmist, vähemalt sama tõsine probleem on valmistatud topsidest lahtisaamine.

Kui plastist asju ja paberit/pappi tarbides saame veel kuidagi petta ennast teadmisega, et neid on võimalik ümber töödelda, siis kohvitopsidega on teine lugu. Tänu veekindlale polüetüleeni (PLA) kihile papptopsis ei ole tegemist puhtalt ei ühe ega teisega. Ümbertöötlemiseks on vaja need kihid üksteisest eraldada. Masinaid, mis selleks võimelised on, leidub maailmas väga vähe. Suurbritannias on näiteks kokku kolm seadeldist, mis ei saa aga parimagi tahtmise juures hakkama riigis igapäevaselt minema visatava seitsme miljoni topsi ümbertöötlemisega. Kui need ka muidugi esmalt üldse eraldi kokku suudetaks koguda.

Tõsi, viimasel ajal on toodud turule mitmeid uusi materjale, nende hulgas leidub ka näiteks biolagunevaid maisi baasil valmistatud kohvitopse. Ja kuna inimesed soovivad näidata end eeskujulikult rohelistena, aga sealjuures ka oma mugava eluga jätkata, jagas 60 000 inimest augustis vaid mõne päevaga kohvikugigantidele Starbucks ja Costa üleskutset võtta kasutusele biolagunevad topsid.

Nende inimeste vaimustusest hoolimata ei tule paraku ükski materjal siin maailmas tühja koha pealt ja ka maisi peab kasvatama. See vajab põllumaad, mida tekitatakse enamjaolt metsade arvelt, rääkimata põllumajanduses kasutatavate väetiste ja pestitsiidide keskkonnamõjust. Lisaks sellele põhjustab maisikasvatus ulatuslikku pinnase erosiooni, mis viib omakorda kõrbestumiseni, vähendab põllumaa tootlikkust, veeteede ummistumist liigsete setetega ning toitainerikaste pindade kadumist.

Ma ei viitsi enam patsutada õlale inimestele, kes jätavad kohvitopsile plastkaane peale võtmata, et ennast paremini tunda.

Biolagunevate kohvitopside ja ka kõige muu „säästlikuma” ühekordne kasutamine ei muuda tõsiasja, et tarbimise jätkamiseks praegusega samas mahus oleks meil nüüdseks vaja juba 1,7 maakera. Global Footprint Network arvutab välja ka Earth Overshoot Day ehk päeva, mil oleme tarbinud nii palju, kui meie planeet suudab meile tegelikult aastaga anda. Aastal 1985, kui mina sündisin, oli see päev novembri alguses, sel aastal aga juba 1. augustil. Kõik need väidetavalt paremad alternatiivid on ressursse arvesse võttes otsast lõigatud jäseme lappimine plaastriga.

Ma aplodeerin igale baarile, kus on plastkõrred juba lettidelt kaotatud, aga ei viitsi enam patsutada õlale inimestele, kes jätavad kohvitopsile plastkaane peale võtmata, et ennast paremini tunda. Kas igapäevane kohvi nautimise hetk on tõesti väärt seda, et su tops laguneb 20 aastat ning eraldab mikroplaste, mis lõpetavad suure tõenäosusega veekogudes kalu mürgitades ja sealt ringiga ka meie toiduahelasse jõudes?

Kas on juba küllalt masendav, et ajab suitsetama? Mõistan. Kuid ka see on meie tarbimishulluse üks ilmekas näide. Üks suits kaob kiiremini kui kohv ja sobib tihti just selle kõrvale. Läänemere reostust uurivast rahvusvahelisest projektist Blastic selgus, et Tallinnast merre jõudvast prügist moodustavad ligi poole suitsukonid. Need jõuavad vette nii tuule abiga linnatänavatelt kui ka otse läbi Tallinna sadeveesüsteemi, mis ei läbi veepuhastusjaama. Seega kõik need konid, mille oled linnatänavale prügi jätmise vältimiseks tublisti kanalisatsioonikaevu poetanud, lõpetavad meres, kalades, sinus.

Jõudes Olsenite standardsete aksessuaaride ringi lõppu, võtan põgusalt ette ka nutitelefonid. Kui äsja septembris tuli välja uus iPhone’i mudel, ei muutunud su vana telefon arvatavasti üleöö kasutuskõlbmatuks. Enne poodi uue telefoni järele jooksmist tasub mõelda sellele, et tegu on sisuliselt orjade valmistatud vidinaga, mille hind on võrdne selle valmistaja aastapalga või rohkemagagi. Oma eluea lõpus satub su vana nutiseade suure tõenäosusega mõne arengumaa prügimäele, kus sellest hakkab ajapikku vaikselt pinnasesse kemikaale lekkima.

Ikka veel ainult vabandused

Kui mõned aastad tagasi sellest teemast eriti ei räägitud ja keegi ei tulnud selle pealegi, et mõelda, mis tema kohvitopsist edasi saab, siis nüüdseks on roheline mõtteviis sedavõrd päevakorral, et võiks eeldada, et igaüks on vähemalt mingi mõtlemapaneva infokillu kuskilt juba kätte saanud.

Kuid sellegipoolest on ilmselt iga veidigi keskkonnasäästlikumalt elada sooviv inimene pidanud mõne oma sõbra või tuttavaga mingis variatsioonis maha selle vestluse. Tead küll neid vestluseid, mis lähevad alati ühte ja sama rada pidi. Su sõber ju adub tegelikult, et kohvitops on paha, aga no nii väga on vaja seda kohvi just nüüd, sest noh, ilma ei ole võimalik funktsioneerida. Ja einoh, me võiks võtta küll selle joogi kohvikus tassi sisse, aga ta peab ju kohe tagasi tööle minema ja keegi ei taha ju ometigi kohviga kiirustada. Tegelikult on tal ka korduskasutatav tops olemas, aga see jäi täna koju ja noh, kes see jõuab kõiki neid asju kogu aeg kaasas kanda… Ja ühel hetkel manab ta näkku selle nurka sittunud koera „ma tean küll, et see oli vale, aga no äkki pigistame silma seekord kinni” pilgu.

Läänemere reostust uurivast rahvusvahelisest projektist Blastic selgus, et Tallinnast merre jõudvast prügist moodustavad ligi poole suitsukonid.

Järgmisel päeval märkad ilmselt, kuidas seesama sõber jagab sotsiaalmeedias biolagunevate topside (või mõnda muud keskkonnateadlikku) üleskutset. Ta teeb seda muidugi kohe pärast oma #ootd ehk päeva outfit’i postitust Instas, millest võiks utreeritult järeldada, et sama riietuse kandmine mitu päeva järjest on muutunud omamoodi kuriteoks.

Steve Jobs oli oma igapäevases univormis üsna edukas ja tõsiseltvõetav nagu ka alati mustas Johnny Cash, ülikonnas Karl Lagerfeld, teksade ja valge T-särgiga Prabal Gurung ning paljud teised rikkad ja kuulsad, kes kannavad päevast päeva ja aastast aastasse rõivaid, mille puhul ei saa kindel olla, kas need on uued või ikka veel needsamad mis aastal 1999.

Kui alustasin jätkusuutliku poe pidamise ja selle kaudu ka alternatiivide ja informatsiooni pakkumisega, kogusin igapäevaselt kokku oma kannatused, et sõbraliku naeratusega kõigile paremaid võimalusi tutvustada. Tegin kampaaniaid, üritasin eeskujuks olla ja kõikidele küsimustele vastata. Sel kuul saab slow.ee veebipood kaheaastaseks. Võib-olla see on sügisene melanhoolia ja kerge masendus, mis ligi hiilib, aga mul on kõrini. Mitte poest ja sellest heast, mis on jätkuvalt oluline, aga sõbralike vihjete tegemisest. Mingist hetkest alates on muutunud aina domineerivamaks küsimus, kui mugav saab ometi olla. Kui palju vabandusi suudavad inimesed leida? Kui palju „erandeid” teeb reegli?

Ma ei arva, et kõik peaks oma harjumuspärase elustiili maailma päästmise nimel ohverdama, aga kuskil peab olema ka mugavusel piir. Ma ise olen samuti ideaalist üsna kaugel, aga üritan ennekõike parandada oma puhtalt mugavuse arvelt tehtud tarbimisotsuseid. See võib kõlada naiivselt, aga iga samm aitab. Olgu selleks investeering korduskasutatavasse topsi, mida sa ka päriselt kaasas kandma hakkad, kraanivee eelistamine lõputute plastpudelite asemel, nädalas kas või üks taimetoidupäev, vanade asjade parandamine uute ostmise asemel või otsus järgmine kord iPhone’i asemel endale FairPhone soetada. Vali välja, mis neist esimesena tehtav tundub, ja tee ära!

PS. Olsenite stiilitunnetus on minu arvates jätkuvalt täiesti fantastiline. Kui tahad aga eeskujuks ägedat ja stiilset ärinaist, siis selleks sobib hästi jätkusuutliku moe aktivist ja ÜRO hea tahte suursaadik Emma Watson.

Helen Puistaja on ligi kümme aastat väikeettevõtlusega tegelenud maailmapäästja ja sõprade kallal näägutaja, kes tõi mõlemad rollid suurema avalikkuse ette elustiilipoega Slow. Harrastab eetilist tarbimist ja minimalistlikku elustiili ning patustab liialt palju raamatuid omades.