„Liht viisil ei või keelda kodukäijat tuppa peasemast. Teda ei pia tihti raud ega müür kinni. Kui ta tuleb, tuleb ta vahel kange mühinaga, kange tuulega. Lukus uksed lähevad ta ees iseenesest lahti. Kellest mööda läheb, see tunneb, nagu oleks külm tast üle käinud.” – Matthias Johann Eisen „Kodukäijad”, 1897

Mul on jagada üks väike isiklik elukogemus nn rämpskultuuriga, mis illustreerib teatavat kõrge ja madala kultuurilist eristamist. Läksin esimest korda ülikooli sisseastumiskatsetele ja vestlusel õppejõududega küsiti, mis mu lemmikfilm on. Vastasin, et „Rambo III”. Kooli sisse ei saanud. Läksin teist korda katsetele. Olles jõudnud viimasesse vestlusvooru, küsis komisjon, mis mu lemmikfilm on. Vastasin, et üks kõigi aegade rämpsumaid filme üldse, nimelt türklaste 70ndate remake „Tähesõdadest”. Kooli sisse ei saanud. Kui oli aeg kolmandat korda ülikooli astuda, olid elu vitsad juba piisavalt nahutanud ja tuttava küsimuse peale vastasin kärmelt, et Fassbinderi „Kolmas generatsioon”. Alma mater’i väravad avanesid. Mõistagi ei olnud tegelikuks kaalukeeleks vaid mu filmieelistused, aga võib kindlalt väita, et kultuuriliselt rämpsuks lahterdatav ei ärata inimestes usaldust ega austust.

Niisamuti ei uskunud keegi seda piltide keerist, mis 1. detsembrist 2005 kuni 31. oktoobrini 2006 peamiselt Starmani võrgus levinud Pimp TV lipu all kodudesse jõudis. Käima oli lükatud Eesti esimene iseteadlik koletelevisioon (rämpstelevisiooni viisakam sünonüüm). Taasiseseisvunud Eesti teleajalugu tunneb küll erinevaid kanaleid, mille võib liigitada eelarve või teostuse poolest amatöörtelevisiooni valda, nt ALO-TV, Orsent TV ja osa Tallinna TV produktsioonist, kuid Pimp TV on siiamaani ainus, mille puhul võeti teadlikult sihiks rämpstelevisiooni kontseptsioon.

„Pimp TV. Rain Lõhmuse koletele-eksperiment realiseerimaks sõber Ken Saani alateadvuse tagakambrite hämaraid fantaasiaid. Läheb ajalukku eelkõige ammendamatu allikana „Ärapanija” naljadele.” – Vahur Kersna, Postimees, 23.11.2007

Pimp TV sai tollase tegevjuhi Priit Pedaniku sõnul alguse, kui LHV fond ostis Rait Killandilt ära kaabeltelevisiooni kanali CITV, mis toetus tehnilises mõttes Sõnajalgade TV1 pankrotivarale. Kuna Pedanik oli teinud juba teismelisest peale tööd erinevates meediagruppides, kutsus pankurist naabrimees Tõnis Haavel ta tegevjuhi kohale, loominguliseks juhiks sai Rain Lõhmuse hea sõber ja Esto TV dokkidega kuulsaks saanud Ken Saan. Tööle võeti ka kolm reklaamimüügiga tegelevat inimest, aga Pedaniku mälestuste kohaselt polnud neil kunagi tööd, sest vastloodud kanalisse oli sisuliselt võimatu reklaami müüa.

DIY-televisiooni teerull

Kuna 2005 oli aasta, mil tekkis videojagamisplatvorm YouTube, oli ka Pimp TV algne eesmärk olla n-ö portaal, mille kaudu inimesed saavad ise sisu toota ja nii endale kui ka kanalile populaarsust võita. Tallinna kesklinnas asunud Lemoni kaubamaja vaateaknale rajati stuudio, mis käredama pakasega muutus kasutuskõlbmatuks, sest siis oleks olnud võimalik saadet juhtida vaid arktilisse kliimasse disainitud puhvaikas. Üsna pea, muidugi, läksidki visioonid ja tegelikkus lahku ning midagi YouTube’i-laadset sellest välja ei tulnud.

„Nüüd kui mitu kuud pole ma Pimp TV-ga saateid teinud, kadus mul huvi nendega koostöötegemise osas üldse ära ja põhjus on selles, et see telekanal on nähtav vaid Tallinna piirkonnas ning ta on n-ö väike külatelevisioon.” – Hillar Kohv, Pärnu Postimees, 03.06.2006

Heidutamatutel tegijatel jätkus kõige kiuste vaimukaid ideid interaktiivseks programmiks. Muu hulgas kavandati uudistemagasini, kus saatejuht istub elektritoolis ja kui vaatajale uudis ei meeldi, saab ta tasulise SMSiga uudisteankrule elektrišokke saata. Ken Saani sõnul jäi selle saate valmimine tehniliste lahenduste liigse keerukuse taha, kuigi elektritool oli juba hangitud. Samuti korraldati casting, et leida vanem mees, kes oleks nõus paljas ilmateadustaja olema. Siin oleks vaataja saanud samuti SMSiga n-ö koledamaid kehaosi kinni katta. Omajagu säästueelarvega valminud ja improviseeritud saateid jõudis siiski ka eetrisse.

Ilmselt üks tunnuseid, mis iseloomustab head koletelevisiooni, on cinéma vérité („tõene kino”). See on stiil, kus subjekt annab ennast kaamerale ise kätte ja mis on vähe lavastatud. Osaliselt Pimp TV saated seda ka olid. „Telekoolis” istus seltskond Peeter Ristsoo eestvedamisel mõnes Tallinna baaris (eelkõige Valli ja Hiirelõksu baaris) ja tarbis alkoholi. Ühes osas pidi näiteks metodisti kiriku preester satanistiga väitlema. Kui jäädi liiga purju, siis saade lõpetati, pikkuseks oli määratud 1,5 promilli. Loomulikult sai Pimp TVs oma saate ka Eesti ainus ühemehe-meediaaparaat Hillar Kohv, kelle „Kohvitund” kujunes tavaliselt omalaadi road movie’ks Pärnumaal ja mujalgi. Hillar Kohv edastas küll hiljem oma koletelevisioonikogemuse kohta vastakaid signaale. Ta kurtis, et pidi lavastama intervjuu vendade Voitkadega, karjuma Jämejala psühhiaatriakliiniku akende all ja küsima viljandlastelt tänaval, kas nad on teadlikud, et Viljandi on Eesti geipealinn. Samas kiitis Kohv, et sai tänu Pimp TVle kogeda elus paljusid asju esimest korda. Pimp TVs vändati ka antiloodussaadet „Looduse patrull”, kus Allan Hmelnitski ja püromaanist saatejuht hüüdnimega Surm üritasid tõestada, et ka linnulaul võib stressi tekitada, ja lasid linnumaju õhku. Vahest ainsad autsaiderstaarid, kes Pimp TV platvormilt laiemasse teadvusse jõudsid, olid Ryan Angelos ja Peeter Ristsoo õpilaseks tituleeritud Raul Velbaum.

Viimased hingetõmbed

Meedia materdas noortele suunatud kahtlase kvaliteediga sisuga televisiooni, ettevõtted ei julgenud ennast seal reklaamida ja seegi vähene kapital, mis olemas oli, põles praksudes. Umbes kaheksa kuuga sai raha arvete maksmiseks otsa. Pedanik meenutab, et tegelikult olid investoritega lepitud kokku lisainvesteeringud, kuid tagantjärele võib vaid tõdeda, et jumal tänatud, et seda teoks ei tehtud. Viimases otsas prooviti isegi programmi „inimlikumaks” vormida, aga sisuliselt oli tegemist laiba elustamisega. Lõpuks püüti Pimp TV õigusjärglane läbikukkunud Kalevi meediaimpeeriumit ehitanud Oliver Kruudale müüa, kuid siin sai isegi muidu valimatult meediaväljaandeid üles ostnud Kruudale ruttu selgeks, et kanalil polnud enam ei tehnikat, inimesi ega kapitali. Ainsana oli säilinud kaabeltelevisiooni ringhäälinguluba, millel puudus muutunud turul (YouTube, MTV Baltic jne) sisuliselt väärtus.

„Pimp TV führer Peeter Ristsoo üritab püüdlikult oma keskpärasel tasemel parapsühholoogilist loba paeluvaks muuta. Kohal on keegi järjekordne noormees, kes taas ei väsi kaamera ees lahkamast oma suhet ja pesemast musta pesu.” – Janno Zõbin, Postimees, 30.12.2005

Kogu kanali surmaspiraali luigelauluks jäi pankrotipesast saadete õigused ära ostnud Priit Pedaniku katse anda välja kolmeosaline DVD Pimp TV parimate paladega. Selleks sõlmis ta lepingu Renee Meriste firmaga DVD 2002 ja kokku pandi „The Very Worst of Pimp TV Vol. 1” tiraažiga kuskil 2500. Ühtegi senti DVDde müügist DVD 2002 edasi ei kandnud ja varsti oli koos Pimp TVga pankrotis ka DVD 2002 ise. Sajad DVDd rajude saadetega jäidki kuskile laonurka vedelema. Vaadates seda kurioosset ettevõtmist tahavaatepeeglist, tundub see juba algusest peale nagu film lõpututest äpardumistest. Kui aga mõelda tele- või kultuuriajaloolisest aspektist, jääb Pimp TV markeerima üht entusiastlikku ja häbenematut meediaeksperimenti, millesarnaseid pole meil ei varem ega hiljem ette näidata.