„Bohemian Rhapsody” (UK, USA, 2018), 134 min. Režissöör Bryan Singer, stsenarist Anthony McCarten, osades Rami Malek, Ben Hardy, Lucy Boynton, Gwilym Lee, Tom Hollander jt.

Queeni unustamatu solisti elukäiku kujutav film on Rami Maleki („Mr. Robot”, „Papillon”) igati väljateenitud hetk tähesäras. See kisub vähegi bändi loominguga kursis oleva vaataja kaasa laulma ja elama, kuid jätab samas hinge ka küsimuse, kas rokimaailma oma muusikalise prostituudi[1] kujutamisel oleks võinud veidi püssirohtu ja želatiini[2] lisada.

Film, mille valmimine oli paras Kolgata tee, sisaldades tööpostilt kadunud režissööri (Bryan Singer) ja vahepeal juba peaaegu kustunud lootust kinolinal rokimaailma tuntuimat hõbekõri näha, jõudis lõpuks kõige kiuste ekraanidele. Elektriinsener, hambaarst, astrofüüsik ja graafiline disainer, sekka metafoorilised lood masinaõlivaimustusest[3], varjamatust seksiisust[4], „jumal teab, millest”[5] ja loendamatult palju Galileosid? Jah, Freddie Mercury Rami Maleki kehastuses ei valeta, kui ta väidab, et Queen kujutab endast „nelja heidikut, kes teevad muusikat teistele heidikutele”. Neile, kes seisavad kontserdisaali tagaosas ja ei tea, kas nad sealgi olema peaks. Aga tõeliselt oluline ongi see, et kõik nad saavad „We Will Rock You” ajal ekstaatilisusest nõretavas õhkkonnas kaasa plaksutada ja Freddie hääleharjutusi talle tagasi laulda. Nagu printsess Diana (kelle Mercury väidetavalt salaja meheks riietatuna 80ndatel geiklubidesse viis) teenis välja „inimeste printsessi” nimetuse, kuulub ka Queen uhkusega rahvale. Fännidele. Kõigile, kes neis midagi tuttavat ära tunnevad (ja kes end ühel hetkel autsaiderina tundnud poleks?).

Esteetilise naudingu eest saab tublid punktid muusikavideolik montaaž, mis viib meid 1980. aasta „Another One Bites The Dust”[6] saatel kaasa geiklubiskeenes tiirutava Freddiega. Aega, mil Mercury on hiljuti omaks võtnud legendaarsete vuntside ja päikeseprillide taha peituva kaheksakümnendate macho-imidži ning eksleb strobovalgusega looritatud higiste, nahka riietatud kehade meres, mille mulli ta end samal kümnendil peaaegu et kaotab (omamoodi tugev paralleel ühe „disko-Queeni” albumi erootilistest vihjetest nõretava palaga)[7]. Eks olegi keeruline küsimus, kas üritada kogu seda seksuaalselt provokatiivset karusselli kujutada võimalikult visuaal-esteetiliselt, tajutava vaoshoitusega, või minna välja täispangale, mida see film lõpuni ei julge? Pigem jääb suhu kerge aidsivastase kampaania maik, mis on omamoodi irooniline, arvestades seda, kuidas filmi lõpu lähenedes ütleb Freddie ise bändikaaslastele sedasama haigust mainides, et ta ei soovi mingil juhul olla oma senise elustiili vastase kampaania nägu (ütles ta ju oma intervjuudes korduvalt, et ei näegi end seitsmekümneseks elamas…).

Queeni ja Freddie lavataguste lugudega kursis olijal tekib soov näha rohkemat kui kokaiinipuru klaaslaual, millele järgneb kohe Mary Austini (Lucy Boynton) moraalitsev-kainestav näpuviibutus Freddie poole, et too põletab küünalt ohtlikult mõlemast otsast. Paul Prenter (Allen Leech) kerkib esile tunduvalt prominentsema figuurina kui ma teda Queeni senistest biograafiatest mäletan, tõustes arhetüüpse pahalase rolli, kes peategelase elu muudkui tasapisi õõnestab (mis päädib ühel hetkel suhete lõpetamise ning kurjami hilisema kättemaksu-karmaskeemiga). Prenteri karakter on siinkohal surutud üsna läbinähtavasse vormi, tekitades küsimuse, kas filmi tegemise juures olnud bändiliikmed hoidsid faktilisest tagapõhjast kinni vaid muusikaliste osade puhul (pehmelt öeldes raske on eksisteeriva Freddie-materjali ja lugude põhjal uskuda, et ta enne Prenteri väidetavaid mõjutusi idüllilist paipoisielu elas)?

Samuti tekib vastuolu filmi ühe motoga, mis kuulutab, et Queeni muusikast erakordsem on vaid Freddie enda lugu. Julgen väita, et harukordsed sündmused sünnivad siiski pigem eriliste isikute ja juhtumite, mitte üheplaaniliste tegelaste ja süžeelisteks klišeedeks kirjutatud tegevusliinide koosmõjul. Freddie eraeluliste detailide painutamise ja bändi käekäigu kujutamise tasakaalu vaadeldes on aru saada, et Queeni praegused tegevliikmed on tõepoolest loomeprotsessiga tihedalt seotud olnud („kunstiliste erimeelsuste” tõttu Brian May ja Roger Tayloriga lahkus filmi juurest ka esialgne Mercury-kandidaat Sacha Baron Cohen, kes oli väidetavalt mitu kraadi provokatiivsema filmi poolt). Bändi dünaamika kujutamine on igati õnnestunud; võiduka muusikalise tulevärgi ning bändi südamliku sõpruse kaadritelt ei saaks kahe tunni ja kolmeteist minuti pikkusest linateosest ilmselt midagi rohkemat tahtagi. Ja muidugi võib ju omamoodi mõista filmitegijate (ning ilmselt ka bändiliikmete) taotlust teha PG-13 reitinguga film – selle taga on loomulik soov oma jutustatava looga massidesse jõuda ning rääkida midagi köitvat ka keskmisele kinopublikule, kes ei ole Queeni-universumiga ilmselt sugugi nii tuttav (ja ei peagi filmi vaatamiseks olema).

Kui linateose loominguline kollektiiv soovis Mercuryst kinoajalukku jätta just sellise jälje, siis on meil nüüd jutustatud loost vähemalt üks interpretatsioon olemas. Ei saa jätta tõdemata, et kaasahaaravuse osas on ka see narratiivikäsitlus siiski täiesti toimiv. Pulbitsev kogus armastatud muusikat ja kontserdifilmilikud episoodid on ju tegelikult suurepäraselt tehtud (1985. aasta Live Aidi rekonstruktsioon on üks ühele sooritus ja seda heas mõttes). Film ei jää fännile võlgu seda osa, mis temalt bändi loo käsitlemisel nõutakse: staadionihümni „We Will Rock You” ja paljude teiste hittide saamislugu; omajagu meeleolukad koosolekud – kuninglikud nõupidamised, kui lubate – plaadifirmade esindajatega; väike tögamine John Deaconi (Joseph Mazzello) ja igavesti viimasele kohale jäetava bassimehe stereotüübi aadressil jm. Rami Maleki töö Freddie manerismide tabamisel ja tema kogu olemuse edasi andmisel ei vääri mingil juhul madalamat hinnangut kui „suurepärane”, lastes ühtlasi paista nii Suure Teeskleja[8] end laval kõige võimsamalt tundval kui ka õrnahingelisel iseloomul (can anybody find me / somebody to love?)[9].

„Bohemian Rhapsody” ei jäta ka meelde tuletamast igikestvat tõde sellest, et tipus on lõppude lõpuks siiski üsna üksildane olla. Freddie haarab hüpnootilisel kombel endaga kaasa laulma miljoneid ja triivib nende armastavatel kätel, aga leiab end õhtu lõpuks siiski poolikute joogiklaasidega üle kuhjatud klaveri tagant või järjekordsest suitsusest klubist kellelegi igatsevkurblikku järelpilku saatmas. Keegi ei julgeks justkui päris-temale läheneda – on ju Mercury isegi öelnud, kuidas ta on laval loonud omamoodi koletise. Kesk Müncheni kaost on diivanile laiali laotatud lõpuks ikka seesama Farrokh Bulsara, kes ligikaudu kümme aastat tagasi pisikeses Londoni korteris tolleaegse tüdruksõbraga (eelmainitud Mary Austin) oma elu jagas. Kõigest hoolimata ei saa aga mingil juhul väita, nagu ma poleks pikaaegse Queeni austajana filmist siiski igati elektrilisena mõjunud emotsionaalset laengut saanud, vaid pigem vastupidi: sain kinosaalis veedetud veidi enam kui kahe tunni jooksul oma kõrvalistujalt kõigele kaasa lauldes mõne kergelt kahtlase pilgu välja teenida; tunda end peaaegu Live Aidi publiku seas seismas ning nägin enda teismeea kangelaste kehastusi oma jälge muusikataevasse jätmas. Teades, kuidas Freddie soovis oma eraelu avalikkuse eest saladuskatte all hoida, võib käsitluses näha ka teatava müstika jätkumist – samamoodi ei tea ju keegi tegelikult tänaseni, millest „Rhapsody” sõnad õieti räägivad. Ning vähem oluline pole pärast filmi nägemist küsida, kas „Bohemian Rhapsody” näol oli tegemist meelelahutusliku filmiga? Jah, täie raha eest ja rohkemgi veel.

[1] Mercury enda tsitaat 1984. aastal Münchenis Rudi Dolezalile antud intervjuust.
[2] Viide kõrgklassi lõbutüdrukust rääkiva laulu „Killer Queen” refräänile: „She’s a killer queen / gunpowder, gelatine”.
[3] „I’m In Love With My Car”, Roger Taylori au ja uhkus plaadil „A Night At The Opera” (1975).
[4] „Body Language” albumilt „Hot Space” (1982) ja miks mitte ka „Get Down, Make Love” („News of the World”, 1977).
[5] Mis siis ikka muu kui „Bohemian Rhapsody” („A Night At The Opera”, 1975).
[6] Lugu, mis Ameerikas esimest korda tõelist tabeliedu nautis. Kusjuures arvas suur hulk raadiokuulajaid esialgu, et tegemist on mustanahaliste bändiga.
[7] Ka ülalpool korraks mainitud Mercury kirjutatud pala „Body Language” 1982. aasta albumilt „Hot Space”, mille lüürikas figureerivad read „Give me your body / don’t talk / baby don’t talk” jne annavad ta fantaasiatest esile kerkinud soovide interpreteerimiseks üsna selged juhised.
[8] Mercury kasutas sõnapaari „suur teeskleja” 80ndatel oma lavapersooni kirjeldamiseks ning lindistas 1987. aastal ka singli „The Great Pretender” (originaal ansamblilt The Platters, 1955).
[9] „Somebody to Love” (Mercury; „…Opera” ideeliselt jätkualbumilt „A Day At The Races” (1976)).

Liis Rull on 19-aastane Tartu Ülikooli esmakursuslane ja peaaegu et elupõline Queeni fänn.