Piirilinna meeleolude kirjeldamiseks sobib kõige paremini mõiste „posttraumaatiline stressihäire”, ent kui positiivsele tähelepanule lisaks jõuavad linna investeeringud ja inimesed, hakkavad ka minevikus tekkinud haavad tasapisi paranema.

Olen näinud, kuidas sa suudad registrit muutes vestelda eri olukordades vabalt poliitikute, arhitektide, akadeemikute, ettevõtjate ja naabritega ning oma sõnumi nendeni viia.

Inimesed on kiitnud mu suhtlemisoskust juba sellest ajast saati, kui olin laps, kuid leian, et minu puhul on see eelkõige omandatud oskus. Tahan oma sõnumit edasi anda, kuid seejuures peab olema järjekindel, eri inimestele ei tohi öelda eri asju, vaid tuleb lihtsalt teisiti selgitada. Õnnestumised ja läbikukkumised on seotud osalt hea ja halva suhtlusega. Pean oma tööülesandeks suhtluse parandamist linna sees ja väljaspool seda.

Kas sa leiad, et Narval on olnud raskusi ülejäänud Eestiga suhtlemisel?

Suhtlus on kindlasti puudulik olnud, peamiselt erineva keele, kuid ka ajaloo teistmoodi tõlgendamise jm tõttu. Narvas tunnevad paljud, et neid ei mõisteta, kuid linna iseloomustab soov hoida suhteid mitmes suunas avatuna, isegi kui neid alati ei kasutata.

Narvast lugedes satutakse kokku selliste mõistete ja liigitustega nagu „piirilinn”, „postsotsialistlik linn”, „hääbuv linn” ja „tööstusjärgne linn”. Milline neist on sinu arvates kõige kohasem?

Mõnes mõttes kõik, aga samas mitte ükski. Need liigitused ei ole tingimata piisavad, et Narva keerukust edasi anda. Meil ei ole midagi suurt või erilist, mida mujal ei leidu, ja paljud meie mured on teistega ühised. Tõenäoliselt ei tule selle linna kirjeldamiseks kõige paremini sobiv väljend mitte urbanistikast, vaid psühholoogiast – „posttraumaatiline stressihäire”. Seda on tunda nii kohalike elanike käitumises, selles, kuidas nad tähendust otsivad, usalduse puudumises, loiduses kui ka linna üldises meeleolus. Metatasandil võib Narvat pidada ka globaalseks linnaks, sest see paikneb ELi ja NATO piiril. Asjaolu, et asume geograafiliselt äärealal, muudab meid poliitiliselt keskseks.

Narvas esineb ruumisuhete eriline tihedus – Peterburi, Tallinna, Tartu ja Brüsseli suunal. Näiteks Narva suhe Peterburiga, mis on ajalooliselt väga tugev olnud, on tänapäeval ehk nõrgem.

Ometi on läbikäimine Peterburiga endiselt väga tihe ja Narva jaoks oluline. Tallinna tõmme on muutumas tugevamaks. See on koht, kust tulevad meie seadused. Kuid need üksi ei ole piisavad. Järgnema peavad ka investeeringud ja inimesed. Seepärast oli president Kersti Kaljulaidi külastus niivõrd tähtis. Ta ütles saabudes, et küsimusi võib esitada vene keeles, kuid ta vastab neile eesti keeles. Sellest külastusest peale olen märganud, et kohalike soov eesti keelt õppida on kasvanud ja Eesti presidenti nähakse nüüd rohkem enda presidendina – varem see tingimata nii ei olnud.

Kui rääkida suhetest Brüsseliga, siis Narva on – lisaks ilmselgele piirilinna seisundile – Tallinna ja Tartu järel kolmas kõige suurem ELi toetuste saaja Eestis, see tähendab, et oleme ELi toetuste taotlemisel edukad olnud. Nagu tead, soovime ühtlasi Euroopa 2024. aasta kultuuripealinnaks saada.

Vaadates bastionite, promenaadide, parkide, Aleksandri kiriku taastamistöid ja nõukogude elamute renoveerimist ELi toel ja standardite alusel, on selge, et see on strateegia Narva euroopalikuks muutmiseks ja lisaks Eestiga paremini lõimimiseks.

Ma ei ole kindel, kas seda tehakse poliitiliselt sedavõrd teadlikult ja läbimõeldult. Tulemus on küll selline ja raha tuleb ülalt, enamasti ELilt, kuid eelistan mõelda – nüüd, mil oleme taotluste ettevalmistamisel ja suhtluses paremad –, et see on oskuste küsimus ja rahastus on seotud projektide erapooletute hindamiskriteeriumitega.

Oluline erinevus on ka selles, et taastamis- ja korrastamistöid ei tehta mineviku kustutamiseks – selleks et nõukogude aja jäänukeid eemaldada –, vaid tulevikku silmas pidades keskkonna jätkusuutlikkuse, üleilmsete voogude ja mõtete liikuvuse nimel.

Ütleksin, et see käib eriti viimaste aastate kohta, kuid ma ei suuda kindlaks teha või nimetada selle põhjuseid. Nähtavasti oli mingil hetkel muutuse jaoks koos piisav arv inimesi ja asjaolusid. Narva soovib nüüd läbisõidulinna asemel väravalinnaks saada. Me ei õpi ainult selle rolli täitmist Eestis, vaid ka teisel tasandil. Meie eesmärk on muuta Narva kohaks, kus olla pikemalt, et see ei oleks kõigest jõeäärne linn, millest nagu tee äärde jäävast tanklast läbi sõita. Siia tulemine tähendab teistsugusesse ruumi sisenemist, teatavat üleminekut, millega kaasneb isesugune meeleseisund.

Ringi kõndides märkasin, kui palju siin eluhooneid ja taristurajatisi korrastatakse. Milline on linna poliitika seoses nõukogude pärandiga?

Seni kuni paneelmajad püsivad ja neis elatakse, toetame nende korrashoidu ja hooldust. Hoonete lammutamine on kallis ettevõtmine ja lisaks tuleb arvestada, et enamasti on tegu eraomandiga ning ehitis ja maa ei kuulu kohalikule omavalitsusele. Teisalt on Narvas Tallinna ja Tartuga võrreldes suhteliselt väike osa eluhoonetest korda tehtud. Üks põhjus on lisaks piirkonna madalamale sissetulekutasemele see, et riikliku eluaseme renoveerimistoetuse taotlemine käib eesti keeles ja siinsete inimeste keeleoskus on piiratud. Näiteks selleks ajaks, kui kohalikud said aru KredExi programmist ja õppisid sinna taotlusi esitama, oli raha juba otsa saanud. Teine oluline pärand Narva elukorralduses on elektri- ja põlevkivitööstus ning veetaristu.

Rääkisime varem ruumisuhetest, kuid Narvas on ka eriliselt tihedad ajalised suhted eri minevikkude ja uute algustega.

Ütleksin, et Rootsi minevik kestab müüdi või ulmana inimeste meeltes ja linnas seda väga näha ei ole. Nõukogude aja rikkalik minevik on koos vene keelt kõnelevate inimestega meie nüüdisajaloo osa. Olevik kuulub Eestile, see on poliitiline tegelikkus.

Oletame, et kolme või viie aasta pärast otsustad Narvast lahkuda. Millise pärandi sooviksid endast maha jätta?

Tahan, et minust jääks maha tegusam ja rõõmsam Narva. See, et minu siin oldud aja jooksul on korda tehtud raekoda, loodud uusi parke, on loomulikult oluline, kuid pean ise kõige tähtsamaks algatada protsesse, mis kestaksid minu ametiajast ja ehitatud keskkonnast kauem, mis tooksid kaasa arengu inimeste mõtlemises, selles, kuidas kohalikud elanikud ja ülejäänud Eesti Narvat näevad.

Mida ütleksid neile, kes arvustavad, et kultuurisündmusi ja kunstnikke Narva tuues aitate kaasa linna keskklassistumisele?

Mulle näib, et inimesed tarvitavad keskklassistumise mõistet seoses Narvaga sarnaselt sellega, kuidas selliseid mõisteid nagu „jätkusuutlikkus” ja „võimalikkus” on kasutatud kohalikku tegelikkust tundmata vahel valesti – sisutühjade moesõnadena. Minu silmis on keskklassistumine mitme tegevuse tulem, mitte tingimata kindel tegevuskava. Kui selle tulemus Narvas on samasugune nagu Balti jaama turg Tallinnas, siis pole mul midagi selle vastu.

Tõlkis Martin Rünk

Francisco Martinez on järeldoktorantuuri teadur Helsingi Ülikoolis ja ajakirja Anthropological Journal of European Cultures kaastoimetaja. 2018. aastal pälvis ta Euroopa Sotsiaalantropoloogide Assotsiatsiooni varajase karjääri preemia.