Jüri Kolk ei paku oma lugejale alati üht ja sama, vaid püüab aina pareneda – püüab olla parim võimalik Jüri Kolk.

Jüri Kolk „Esimene malbe päev sel aastal”
Loomingu Raamatukogu 25/2018
Koostanud ja toimetanud Kajar Pruul, aastakäigu kujundanud Asko Künnap
79 lk

Jüri Kolgi teekond proosakirjanikuna on juba algusest peale olnud kaunis konarlik. 2014. aastal ilmunud jutukogu „Teisipäevamaa” oli võrdlemisi paljulubav, ehkki toores; päris mitmest tekstist võis leida huvitavaid mõtteid, kuid kõik lood polnud vennad. Ja 2015. aasta „Suur võidujooks” ei erinenud just märgatavalt oma eelkäijast. Need kogud olid õige paksud, koguni täissöönud; igasugu tekste, pikki ja lühikesi, jagas Kolk lahke käega – pealtnäha nii, nagu torust tuli. Lõppkokkuvõttes jättis kõik see suhteliselt külmaks ning praegugi ei osanud enam esimese hooga öelda, kas „Teisipäevamaa” ja „Suur võidujooks” mitte üks ja seesama raamat polnud.

Mullu kaante vahele saanud „Naistepäev” näitas, vähemalt vormiliselt, sootuks teist nägu; ligikaudu sama koguka raamatu kohta on seal üksnes 14 teksti (pea neli korda vähem kui kummaski eelmises kogus), üks neist pärjatud lausa Tuglase novellipreemiaga – vot sellist võiks uhkelt novellikoguks nimetada! Ometi oli kriitikute reaktsioon pigem ebalev. Mõni tüdines puhuti kolgilikult tühjast jutust, mis muutvat teksti tarbitamatuks, teisele polnud kõikide juttude puändid meeltmööda, kolmanda ajas raamat päris hüsteeriasse[1]. Nõnda lonkas üht jalga ka 2017. aastal ilmunud lühiromaan „Roheline suits”, mis võinuks novellina ometi päris hästi toimida. Siiski ei tasu unustada, et ka Kolgi luuletajatee viis teda kunagi üle kivide ja kändude. Kirjaniku esimesest neljast luulekogust (2009–2013) võib avastada vägagi häid ja nutikaid tekste, ent samuti palju vett. „Selle kõige sees leidub aga meeldivaid pärleid, mis annavad jõudu jätkamiseks,” nagu kirjutab Armin Kõomägi (küll hoopis „Naistepäeva” kohta)[2]. Kuid 2014. aasta luulekogu „Otse aia taga” lööb lugeja oma meisterlikkusega täiesti pahviks ja ka mullune armastuslüürika kogumik „Kuu ja kirves” on oma parimates aastates poeedi vääriline teos.

Produktiivne ülesmäge rühkija

Taoline julgus üha uuesti katsetada ja proovida ning jõud ajada end püsti ka siis, kui sind on siruli virutatud, ongi ülimalt jürikolgilik. Pahatihti süüdistatakse Kolki liigses produktiivsuses (ilmub tema sulest ju vähemalt kaks raamatut aastas) ja vihjatakse nii salamisi teadagi millele, ehkki selleks pole mingit tõsist alust. Tõepoolest, võib-olla lihvinuks mõni teine kirjanik need neli aastat üht proosakogu, samas kui „Esimene malbe päev sel aastal” on juba Kolgi selle vahemiku neljas, kuid see tõsiasi ei muuda tema loomingut kuidagi alaväärsemaks. Kui läheb märgist mööda, las siis läheb, järgmine kord saab paremini – see on eluterve suhtumine ja paistab, et Kolk asju nii ka näeb. Ning mis peamine, tema loomingut on ikka iseloomustanud järjekindel ülesmäge rühkimine; Kolk ei paku oma lugejale alati üht ja sama, vaid püüab aina pareneda – püüab olla parim võimalik Jüri Kolk.

Miniatuurikogu „Esimene malbe päev sel aastal” on suur samm õiges suunas. Koos „Naistepäevaga” võinuks neist kokku tulla üks eriliselt kobakas „Kolmapäevamaa” või „Väike kõrgushüpe”, ent tähenduslik ongi nimelt nende eraldatus. „Naistepäeva” on Kolk valinud eeskätt pikemad ja tuumakamad tekstid – ideed, mis võiksid kirjaniku meelest rahulikult laiutada saada. Käesolevasse raamatusse on jõudnud hoopis proosapuru – aga mitte mingi ülejääk! –, mõtted, mida võiks rahulikult mõnele sõbrale väikese veiniga koosistumisel jutustada, ja sõber muheleks siiralt kaasa, kuid mida ei tasu ka liiga pikaks paitama jääda. Aga siingi leidub möödalaskmisi: fotoseeria tagauksel suitsetavatest inimestest (lk 5–6) pole kuigi originaalne idee ja ka lugu igatpidi õnnelikust Frankist (lk 48) osutub üpris sisutühjaks. Vahel lendab nool põõsastesse ning murelik Kolk läheb sellele järele, jäädes niimoodi tükiks ajaks metsa kondama, kuid viimaks tuleb ta siiski tagasi. 47 miniatuurist võinuks päris mitu välja jätta ja kogu tulnuks kõvasti teravam; ent nüüdseks olen õppinud Kolki piisavalt usaldama, uskumaks, et mõne aasta pärast ilmub tema sulest juba selline proosakogu, kus 47 tekstist ei paista enam piisavatki.

Viimasel ajal on hakatud meie kirjanduses veelgi aktiivsemalt ülistama – kohati fetišeerimagi – teatud argisust ja kõikvõimalikke igapäevaseid tegevusi-teemasid, mida siis kenade sõnadega suureks püütakse puhuda. Aeg-ajalt üritatakse ka Jüri Kolgi proosat sellise kirjanduse hulka lahterdada[3][4] ja ega too alati vastu ei panegi, ehkki asetub teiste keskel väga eriomasele kohale. Antud miniatuurikogu ainestik – nagu teisteski Kolgi kogudes – on aga argine ainult niivõrd, kui on argine Kolk ise. Kandvad ideed kooruvad küll tihtipeale välja olmest – olgu selleks tühipaljas mõlgutuski –, ent pole enamasti ise kuigi maised. Kord külastab kirjanik Visbyt (lk 66–71), teisal pistab rinda kirjandustegelasega (lk 63) ja vahel jalutab niisama ümbritsevat silmitsedes (lk 15–17, 28–29), kuid samas tegutsevad siin ka vägilane Simson, kellest kuidagi võitu ei saada (lk 38), ebakindel Kamm (lk 54–56) ja koduvägivalla all kannatav kilpkonn (lk 20–22), kiiresti eskaleeruv linnuepideemia (lk 34–36), kummalised tartlased (lk 31) ning veel paljud teised, saatjaks ikka mõistev kolgihääl. Meelde aga jäävadki pigem need eriti värvikad tüübid, kel igapäevasusega vähe pistmist on; õnneks on neid selle kogu kaante vahele sattunud ohtralt.

Muuta maailma põnevamaks

Ka oma igavale heietavale stiilile, mis on vahel küll teenitud kriitikat saanud, ent teisal end jällegi täielikult õigustab, pole autor siin raamatus liialt vaba voli andnud. Miniatuuridele omane lühidus tähendab, et ka seal, kus muidu võinuks Kolgi tekst sundida lugejat haigutama või ajanuks ta raamatut käest panema, saab jutt otsa ning algab hoopis uus ja huvitav. „Esimene malbe päev sel aastal” ongi tolle kerge reserveerituse musternäide. Tänu sellele saab Kolk endale lubada ka heietamist – muidugi üksnes osavat ja põhjendatut – mujal, mõnes „Naistepäeva” moodi proosakogus. „Isegi kui selles inimeses pole midagi huvitavat, siis see, mis sel inimesel võib öelda olla, võib sisaldada midagi niisugust, mis võib muuta maailma põnevamaks (mitte olla iseenesest põnev, aga sisaldada mingit niiti, mis mõjub maailmale). Või, miks ka mitte, võib selle inimese öeldu muuta sinu enda, kuulaja, põnevamaks. Maailm ja kõnelev igav inimene jäävad täpselt sama igavateks, aga sina kuulad ja muutud põnevamaks,” juhatab Kolk lugejat üsna raamatu alguspoolel (lk 12). Toda niiti tema loomingust kindlasti leiab, aga nagu öeldud, ei priisata neil lehekülgedel ka igavusega.

Kolk oskaks kindlasti kirjutada ka teistsugust proosat – sirgjoonelist, konkreetset ja elava tegevusega – ja võiks taolise ülesandega üpris hästi hakkamagi saada. Selline proosa poleks aga kunagi jürikolgilik, sest Jüri Kolk ise on pigem rahulik ja looklev; ning vahel, miks ka mitte, igav. Võib-olla ei olegi jürikolgilikku kirjandust kellelegi tingimata vaja, kuid äkki muudab see mõnd lugejat ometi põnevamaks – isegi siis, kui seda kohe ei tunne. Samas, äkki ei muuda ja kõik võikski tunduda jube lootusetu, kuid vähemasti on kuskil Jüri Kolk, kes kirjutab täpselt nii, nagu üks Jüri Kolk kirjutama peab, ning jääb niimoodi enda ees ausaks. Ja järsku keegi ostab selle raamatu ning loeb ja saab Kolgiga sõbraks. Või järsku talle ei meeldi; ent ka siis pole tegelikult hullu, sest Jüri Kolk ei kao veel niipea mitte kuhugi.

[1] Kõomägi, A. 2018. Ettevaatust, Jüri Kolk! – Müürileht, nr 70, lk 32.
[2] Samas.
[3] Samas.
[4] Meiel, K. 2018. Mida sa tahad, Jüri Kolk? – Looming, nr 3, lk 420.

Paul Raud on noor kirjanduskriitik, kes on ühtlasi avaldanud lühiproosat Loomingus ja Värskes Rõhus. Praegu õpib ta Tallinna Ülikoolis itaalia keelt ja kultuuri.