2018. aastal tehti laiahaardeline kunstidessant erinevatesse linnadesse ja asulatesse üle Eesti. Kuna mitmed näitused on veel avatud, palusin projekti ühe eestvedaja kohvile, et teha esimene suurem vahekokkuvõte.

Maarin Ektermanni ja Mary-Ann Talvistu juhitud „Kunstnikud kogudes” oli üks 2018. aasta EV100 kunstiprogrammi suurprojektidest. Aasta jooksul töötasid kümme eesti kunstnikku (Jaanus Samma, Flo Kasearu, Marge Monko, Jevgeni Zolotko, Raul Keller, Mihkel Ilus, Laura Põld, Jass Kaselaan, Aet Ader + Laur Kaunissaare ning Eva Mustonen) kümnes Eesti väikemuuseumis (Vana-Võromaa Kultuurikoda / Võrumaa Muuseum, Koidula Muuseum Pärnus, Eesti Ringhäälingumuuseum Türil, A. H. Tammsaare Muuseum Vargamäel, Saaremaa Muuseum, Sillamäe Muuseum, Liivi Muuseum Alatskivil, Kunda Tsemendimuuseum, Narva-Jõesuu Koduloomuuseum ja Seto Talumuuseum Värskas). Aasta algas kunstnike residentuuridega, pärast seda avati üksteise järel kümme ajutist näituseprojekti, millest paljudega käis kaasas ka eraldi publikuprogramm.

Alustame kunstnike valikust. Teil tekkis väga korrektne nais- ja meeskunstnike tasakaal. Kas see oli teadlik otsus?

Kunstnike valik oli väga subjektiivne, me pakkusime koos teise projektijuhi Mary-Ann Talvistuga kõigepealt üksteisele mõned nimed välja ja siis arutasime-täiendasime. See, et asjad sooliselt nii ilusti paigas on, ei olnud eraldi eesmärk, mingis punktis aga vaatasime küll, kuidas balanss enam-vähem on, keda peaks juurde võtma jne.

Selles mõttes oli see tore projekt, nagu dream team’iga töötamine – saimegi läheneda neile, kelle loomingu vastu oleme ammu huvi tundnud, aga kellega ei ole varem otseselt põhjust või n-ö alibit koostööks olnud. Muidugi vaatasime ka seda, kas kunstniku senises loomingus on mingid teemad, mis haakuksid näiteks arhiivide, (materiaalse) pärandi, materiaalsusega laiemalt, ning mõtlesime natuke ka tüpaažidele, kes võiksid ise millestki sellisest huvitatud olla, kes suudaksid neile väikestele muuseumitele teatud empaatiaga läheneda ja nendes ebamäärastes tingimustes hakkama saada. Kunstnike nimekiri, kellega seda projekti teha võiks, on muidugi palju-palju pikem.

Kunstnikud on ka üsna ühes vanuses, kõik on sündinud 1970–1980ndatel.

Me kutsusime need kunstnikud teekonnale. Me ei teadnud ise ka, mis sellest välja tuleb, kuidas nad vastu võetakse, kuidas see reaalselt olema hakkab: kui keeruline see on, kas peab kikivarvul kõndima jne. Mulle tundub, et kui oleksime valinud näiteks vanemast põlvkonnast kunstniku, keda isiklikult nii hästi ei tunne, siis me poleks suutnud tagada teatud tingimusi. Mõni kunstnik ikkagi magas lõpuks kuskil muuseumi vabas toas matiga põrandal, pidi korduvalt selgitama, kes see „kaasaegne kunstnik” on ja mida ta teeb, et ta ei ole näiteks näituse kujundaja vms. Samas ma ei välista, et kui selle formaadiga jätkata, siis edaspidi võiks olla ka ealine skaala laiem, aga mulle tundus, et pilootprojektina on hea teha see läbi tiimiga, kes usaldab meid ja seda eksperimenti ning saab aru, kui kõik ei jookse võib-olla kohe sujuvalt.

Kas lähtusite muuseumite puhul sarnasest dream team’i põhimõttest, valides välja silma jäänud huvitavad kohad, mille ellu sekkumiseks oleks jällegi alibit vaja? Või oli määrav geograafiline aspekt, et kogu Eesti saaks enam-vähem kaetud?

Tegelikult valisid kunstnikud endale muuseumid ise – nii et meie valisime kunstnikud ja nemad valisid omale muuseumi. Kui hakkasime umbes 2017. aasta veebruaris kunstnikke kohvile kutsuma, et sellest mõttest rääkida, siis küsisime, kas neil on ehk endal juba mõni väike muuseum silma jäänud. Näiteks Flo Kasearu teadis kohe, et ta soovib minna Koidula Muuseumisse Pärnus, kus ta oli kunagi kooliga käinud ja mis on tema kodu lähedal, aga kuhu ta ei ole hiljem täiskasvanuna enam sattunud. Teatud osal neist oli tegelikult juba mingi oma idee ja projekt mõttes, näiteks Jaanus Samma oli mõnda aega Kodavere kiriku välikäimlaga tegelenud ja plaanis nagunii minna sinnakanti kohalike käest rohkem infot koguma. Nüüd sai ta teha seda just oma residentuuri ajal Liivi Muuseumis. Samamoodi oli Jevgeni Zolotko enda jaoks Viivikonna avastanud ja kavatses just pöörduda Sillamäe Muuseumi poole, et küsida neilt asula kohta materjali. Nii et mõni oli selline õnnelik kokkusattumus, aga näiteks Laura Põld võttiski lahti Eesti muuseumite nimekirja ja hakkas vaatama, mis üldse olemas on, mis huvitav tundub, külastas ka Eesti Lennundusmuuseumit, aga jäi siiski Kunda Tsemendimuuseumi juurde pidama. Üritasin pakkuda mitmele kunstnikule Narva-Jõesuu Koduloomuuseumit, olin selle enda jaoks paar aastat tagasi avastanud, ning mul on hea meel, et Aet Ader ja Laur Kaunissaare sellest kinni haarasid. Raul Kellerile käisimegi kohe Eesti Ringhäälingumuuseumi välja, see oli kuidagi iseenesestmõistetav ning kumbki pool ei vaielnud ka vastu!

Kaasaegse kunsti puhul on pidev surve murda välja oma tavapärastest piiridest: kaasata erinevaid eksperte, liikuda uutes ruumides jne. Mis ohud sa selle lähenemise põhjal välja tooksid, mõeldes sellele, et koostööpartneriteks olid piirkonna identiteedi ja pärandiga tegelevad väikesed muuseumid, kuhu kaasaegne kunst ei olegi ilmselt kunagi varem jõudnud?

Võib-olla mul endal kui projektijuhil oli naiivne arusaam, et sellest n-ö ringist välja murdes keegi kohutavalt ootab meid; et üle Eestimaa on tohutu vajadus kaasaegse kunsti, eksperimentaalsete projektide, loengute, töötubade jms järele. Siin on kaks poolt: vastuvõttev muuseum ja kohalik kogukond. Mõni muuseum oli tõesti väga entusiastlik, neile pakkus see hägune formaat – tuleb kunstnik, on teie juures ja siis teeb midagi – pinget; teised olid pigem äraootaval seisukohal, et hästi, no tulge, vaatame… Eks see oli selline kingituse teema – alati ei sobi kingitusest keelduda ja meie kingitus oli veel lisaks EV100 ametliku kunstiprogrammi „suurprojekti” templiga. Samas ei pruugi saadu olla ehk sellise värvi või kujuga, nagu sa ette kujutasid, või võib-olla sa oleksid ise teadnud, kuhu kingituse tegemiseks kulutatud raha pigem panna jne. Ja mitmel juhul me ka nägime, et see, mida projekt endast kujutab ja mida teeb kaasaegne kunstnik, sai selgeks vast alles pärast seda, kui näitus/installatsioon oli pidulikult ära avatud. Nagu Sillamäe Muuseumi juhataja ütles, et algul tulid mingid tüdrukud Tallinnast, rääkisid väga kiiresti, saatsid mingisuguseid pabereid, hästi, olime nõus, kuigi täpselt ei olnud selge, millega, aga kui tuli Jevgeni, jõi igal hommikul meiega teed ja rääkis, siis hakkas mõistmine tekkima. Alles seejärel, kui kunstnik oligi lõpuks reaalselt näituse valmis ehitanud, saadi aru, kuidas kaasaegne kunstnik võib töötada, mis projekt see on jne.

Eks selle formaadi puhul oli tänavu n-ö seemne mulda viskamine või pilootfaas, nii et võib-olla oleks hea minna vähemalt osaliselt samade muuseumitega edasi ja pakkuda nüüd mõnda teist kunstnikku nende igapäevaellu siiberdama.

Teise poole ehk kohaliku kogukonna puhul sõltusime otseselt muuseumist, kes oli sel suunal meie vahendaja. Sellest, kuidas muuseum tavapäraselt oma publikuga töötab, milline roll on sel inimeste teadvuses välja kujunenud, millised teavituskanalid on kasutusel jne. Üldiselt olid avamised täitsa populaarsed, aga publikuprogrammid – loengud-töötoad jms – praktiliselt üldse mitte, osales väga vähe inimesi. Ma arvan, et see „kohalik inimene / tavainimene / kunstikauge kogukond” ongi üks suur ja keeruline väljakutse nii nendes linnades, kus on aktiivne kunstielu, kui ka seal, kus võimalused kaasaegse kunstiga kokku puutuda on hõredamad.

Mainisid, et samade muuseumitega võiks edasi minna. Kuidas sa kirjeldaksid muuseumite enda retseptsiooni projektile? Kas skaalal paigututi kuhugi ei-kunagi-enam ja positiivse avatuse vahele või pigem ühte otsa?

Me tegelikult alles püüame koguda muuseumite tagasisidet. Praegu on olnud kõige informatiivsemad avamiskõned, kus seletati kolmandatele inimestele, mis projektiga on tegemist, mida nemad sellest said jne – seda oleme ise suure tähelepanuga kuulanud. Näiteks Jass Kaselaane avamisel tõi Saaremaa Muuseumi peavarahoidja välja, et see, mida Jass nende kogudes märkas, mille kohta ta küsimusi esitas ja millele tähelepanu juhtis, oli nende jaoks täiesti uus ja huvitav. Samamoodi ütles Kunda muuseumi juhataja avamisel, et nad ei ole tõesti seda tohutut sinisavikarjääri, millest Laura nii vaimustusse sattus, kunagi sellise pilguga vaadanud. Nende jaoks on see olnud puhtalt tooraine, mis läheb tehasesse tsemendi tootmiseks.

Meile tundus, et kunstnike ja muuseumite paarid kukkusid päris hästi välja, neil tekkisid omavahel siirad ja sümpaatsed suhted. Kunstnikud saavutasidki muuseumitega parema kontakti kui meie – me rabelesime kümne eri asutuse vahel ja olime reaalselt palju vähem kohal. Oleme mõelnud, et kui formaadiga jätkata, siis peaks võtma ette ainult 1–2 sellist asja aastas ja kunstnikuga koos ise residentuuris olema.

Kuidas te ennast ette valmistasite? Kas rääkisite näiteks EKKMi meeskonnaga „Kohatu” kogemusest? Ehk kas tegite uurimistööd selle kohta, milleks peaks sarnase projekti puhul valmis olema?

Ma arvan, et pigem valmistas meid ette mõlema sarnane taust. Olles töötanud nii kaasaegse kunstiga kui ka Kumu haridusosakonnas, oli päris hea ettekujutus, kuidas need kaks välja omavahel kokku viia; kuidas tõlkida kaasaegset kunsti kunstikaugetele kogukondadele, väikestele muuseumitele jne.

Ja selle konkreetse teemaga seoses lugesime päris palju, mida sellised kunstnike-muuseumite projektid on endast mujal kujutanud. Lääne kaasaegse kunsti voolus läheb see suund institutsioonikriitika ja mõiste „decolonizing museums” alla – muuseumite ja arhiivide kogude ja püsiekspositsioonide kriitiline ülevaatamine, koloniaalpärandiga tegelemine jne. Saatsime neid artikleid ka kunstnikele lugemiseks. Olud on aga niivõrd erinevad – on väga suur vahe, kas sind kutsutakse kunstnikuna sekkuma näiteks British Museumi või lähed asutusse, mille personal koosneb 1–2 inimesest, kes teevad seda tööd puhtast entusiasmist. Seal tühimikele osutama hakkamine, nagu kunstiajaloos on tegutsetud nimetuse „institutsioonikriitika” all, tundub kohatu. Nii et mitmed meie kunstnikud küll viitavad uutele võimalikele teemadele, mida käsitleda (näiteks Marge Monko Võru Muuseumis, Flo Kasearu Koidula Muuseumis, Jass Kaselaan Saaremaa Muuseumis), aga teevad seda üsna taktitundeliselt, võttes appi ka huumori, totaalse uue keskkonna loomise jms. Edaspidi olekski huvitav proovida seda formaati mõne suure institutsiooni puhul.

Meil kummalgi ei olnud tegelikult ettevalmistust seoses kunstnikuga koos uue produktsiooni loomisega, kunstniku toetamisega selle käigus, kuna me pole tegutsenud otseselt kuraatorite, vaid pigem vahendajatena. Loodame, et olime kunstnikele piisavalt toeks, endale oli see väga huvitav kogemus.

Kui paljud neist projektidest muuseumitesse alles jäävad?

Kindlasti võib praegu öelda, et Võru Muuseum on huvitatud Marge Monko ekspositsiooniboksi säilitamisest täpselt sellisel kujul. Kunda Tsemendimuuseum jättis ühe osa Laura Põllu teostest enda püsiekspositsiooni ja Ringhäälingumuuseumiga on kõnelused alles pooleli. Võib-olla ka Flo esemetest midagi jääb Koidula Muuseumisse. Mihkel Ilusa kaev peaks püsima 40 aastat. Üldiselt on need aga ikkagi ajutised projektid.

Tegelikult oli see väga huvitav küsimus kogu projekti vältel, et kellele ja mis sellest järele jääb. Jätsime siinkohal kunstnikule otsustusõiguse, kuidas ta ise edasist saatust näeb. Kui kunstnik peab võimalikuks teatud osa muuseumile jätta, siis me püüame valmistada ette lepingu kunstniku ja muuseumi vahel, mis sätestaks teose seal asumise.

Mis lugu on sul kui Artishoki biennaali algatajal sellega, et see on juba mitmes sinu projekt, mille keskne element on „kümme”?

Ma arvan, et mulle meeldivad suurelt ette võetud asjad, pea ees sukeldumine. Antud projekti puhul tuli kümme ka juubeliaasta mastaabist – viis tundus kuidagi vähevõitu, paneme siis juba täiega. Tänu sellele ambitsioonikusele saime ka suurprojekti staatuse ja hea rahastuse. Kuigi sel aastal on olnud üsna kõva küte, saime kogemuse ka paljude erinevate case study’dega. Nagu siit on juba läbi käinud, mõlgutame mõtteid selle formaadiga jätkamise üle ja nüüd on meil varasalves väga head teadmised mitmesuguste organisatsioonide, Eestimaa kohtade, kunstnike ja oludega töötamise kohta.

Kas tanklatoidust on ka hea ülevaade?

Jah! Meie põhimenüüsse kuulusidki sel aastal limps, krõpsud, õllesigarid ja juustukuubikud – mille tahes me kusagilt hilisööl kätte saime. Nagu kooliekskursioonil!

Mis olid teie enda jaoks suurimad õnnestumised?

Minu jaoks olidki kõige õnnelikumad hetked avamiskõned, kui kuulsime muuseume oma inimestele asja selgitamas. Kaasaegse kunsti väljalt on tulnud kolleegidelt palju häid ja toetavaid sõnu. Kunstnikega saime asjad kõik lõpuni aetud, suhted imelikuks ei läinud ja pigem tahaks veel koos töötada.

Ja ma pean ütlema, et mulle väga meeldis meie tiim – mulle väga meeldis Maryga seda projekti teha, me toetasime üksteist päris hästi, sai ventileerida ning oli ka palju lõbusaid ja ägedaid hetki, mitte ainult veri-ninast-väljas-punnitamine. Lisaks oli meil ka suurepärane graafiline disainer Viktor Gurov, kes panustas sellesse projekti tunduvalt rohkem, kui võiks tellija ja kliendi suhtelt eeldada. Ja ka see oli tore, et kunstnikud olid ikkagi kohe nõus, meil ei olnud kedagi, kes oleks öelnud, et ta ei tule ja mingu me metsa oma jutuga.

Triin Tulgiste töötab Kumus projektijuhi ja kuraatorina.

Vaata lisaks: proloogkool.eu/kunstnikudkogudes