Kodumaa armastamise raskusest ja takistustest luuletab Laura Kell

ei ole
glütsiiniaõisi ja sidrunioksi
ei ole kuumaveeallikaid ega vulkaane
ega päikesesse sulanud viinamarjaistandusi
kus villitakse verevärvi veinitünne
merd mille värvi end kastes hõljud ebamaiselt

aga on juba sada aastat (niivõrd-kuivõrd)
oma riiki
sada aastat talupoja-ajalugu
peaaegu kolmkümmend aastat
päris vabadust
oma tõekspidamisi
oma õigust raiuda metsa ja laulda hümni
ainult püsti seistes õigete nootidega
vahest tuleb siia vargamäele lõpuks armastus ka
käisin ka 24. veebruaril lippu heiskamas
ja r-kioski vihmakeebis lauluväljakul laulmas
tundub väga lihtne narratiiv
olen noor (linnuke)
usun oma riiki (linnuke)
austan paekallaste halli ja kalevipoja rammu (linnuke)
miks siis tunnen ikkagi et piinlik on nimetada ennast
isamaa-armastajaks?

vihakõne asemel ihakõne
iha vihapuudumise järele
tahaksin öelda ainult nii palju et

ärge te püüdkegi
minult ära võtta
maad kus ma sündisin
ärge katsugegi
rüütada oma vihkamisväärtuseid
õilsa „rahvusromantika” mundrisse
minu kõige suurem hirm
elab siinpool
sotsiaalselt konstrueeritud riigipiire
mu omal maal
avaldab artikleid
tohutust isamaa-armastusest
ja sellest võrsuvast
võõravihast, naistevihast, homovihast
tõelised eestlased!

teie kes te
poolpaatoslikult usute ülemrassi ideesse
(nägin ükspäev internetis et keegi
oli tänulik et hitleri kummardamine
pole enam jälle tabu)
tahate kinni panna kultuuriasutusi
otsustate kes keda tohib armastada
mässite ennast
vatikani pühasse vette immutatud
sinimustvalgesse
ainult et mitte võib-olla vatikani
sest paavst ütles ükskord et
kaks meest võivad üksteist armastada
ja sellist jumalateotust siin riigis
ei tolereerita

euroopa liit võib ka
omadega põrgu käia
elame ära oma
põlevkivist ja lehmapiimast
meie seisame eesti rahva püsimajäämise eest
me olemegi kristuse teine tulek
aga selles universumis
kus jeesus ei olnud
pruuninahaline juutide kuningas naatsaretist
vaid valge keskealine poliitik
keda kodus ootab
soe söök, lastekari ja
ideaalselt anakronistlik koduperenaine
iga väikese tüdruku unistus
ole mu prints valges volgas
suitsetame koos e-sigaretti ja joome valget viina
tee mulle onuheinolikke nalju
kui me päikeseloojangusse sõidame
vihasta kui mõni naine ei luba jälle endale ust lahti teha
kas sellist eestit me tahtsimegi
päästame eesti rahva
nende vasakliberaalide ja tolerastide käest

austatud neonatsid
võtaksin selle hetke
et öelda teile lihtsalt nii palju et
mina armastan oma riiki
armastan keelt ja raba ja arvo pärti ja musta leiba
(mitte kiluleiba sest ka siin
on taimetoitluse rüvedal näol
toimunud täielik autoripoolne möödapanek
tõelise sülti ülistava eestluse tabamisel)
ja halba ilma ja isegi seda
tobedat sinimustvalget
mille lörtsitud sisu ümbritseb
pseudo-pühadussära

aga teie eestit
ma ei armasta
ja minu suus
on sõna
„rahvuslane”
nagu roppus
mõtlen seda muidugi ainult lugupidamisega
tahaksin ainult et te teaks
kui vihaseks te olete teinud
ühe keskmise eesti noore
kes tahaks ka olla
patrioot

Laura Kell on Harju keskmisest keskmisem Tartu esmakursuslane, kastab korralikult toataimi, käib valimas.