Intensiivse põlemisega teater jääb paljudele meelde tänu suurlavastustele ja ühiskondlikele aktsioonidele, kuid tegelikkuses võrsus Sakala tänava laborist palju erisuunalisi lavastusi, mida ei taheta võtta vaevaks meenutada.

Kui NO99 mängis 8. novembril oma majas viimast etendust, siis panin jalga ühed sokid; näitasin neid järelpeol ka paarile inimesele, aga põhiliselt oli see mu eraaktsioon, publikuks ma ise. Need olid valged puuvillased sokid, mille serva oli kootud sinise värvi ja teatri tunnusšriftiga „NO99 teater www.no99.ee”. Need anti 2005. aasta veebruaris külalistele, kes olid tulnud NO esimesele esietendusele ja jäid seda pärast tähistama. Inimesed pidid jalanõud jalast võtma ning käima mööda teatrimaja ringi valgetes sokkides, mis tähendas, et põrandad pidid olema väga puhtad. See oli kahtlemata võimas sümbol, mis näitab NO teatri algusaegade suhtumist alustatud projekti. (Siinkohal tekib mul kahtlus, kas tegu oli esimese esikapeoga või oli see siiski hoopis esimene sünnipäev 2006. aasta veebruaris. Ma ei hakka praegu täpsustama ka, minu teadvuses seostuvad need sokid päris algusega.) Hiljem ei olnud ma neid sokke rohkem kandnud, aga nüüd panin need uuesti jalga, et lõpp oleks algusega ühendatud, et toonane rituaal saaks lõpuni viidud.

Poliitilise teatri tsükkel

Samasuguse tagasihaarde otse algusesse tegi ka Tiit Ojasoo ise, kui ta hüüdis viimase aktsiooni, mille taustal võeti paraadukse kohalt maha teatri silt, lõpetuseks „Tenno heika banzai” („Elagu keiser!”) – see on selge vihje Yukio Mishimale ja tema seppuku’le, millele viitas ka teatri avalavastus. Samuraieetika oli NO algusaegadel üldse sage motiiv ja juhtlõng. NO teater lõpetas seppuku’ga, kuna nad ei suutnud enam toimida oma ideaalide kohaselt. Nad ei surnud ohvrina, vaid võtsid moraalse vastutuse endale lõpu tegemise eest iseenda kanda. Ja selles oli NO algusaegade kompromissitust.

Selliseid ringi täitumise motiive oli teisigi. NO tegevuse kahte otsa jääb sümmeetriliselt veel Ojasoo ja Ene-Liis Semperi tehtud Eesti Vabariigi aastapäeva lavastus. NO31 „Teekond” koos muu tseremoonia ning sellele eelnenud ekstsessidega on veel värskelt meeles. Ojasoo lavastas (ja Semper kujundas) aga ka 2006. aasta aastapäevalavastuse, mis ei kajastu NO numeratsioonis. Ometi sai just sellest etendusest alguse Chalice’i ehk tuntuima hiti „Minu inimesed” tähelend, laulu nimetati isegi tõeliseks presidendikõneks kontrastina Arnold Rüütli omale. Umbes tollal saigi alguse NO teatri n-ö ühiskonnateemaliste lavastuste liin – paar nädalat enne aastapäeva oli esietendunud „Nafta”, varem polnud Ojasoo ja Semperi ega NO lavastuste hulgas olnud ühtki otseselt päevakajalise või poliitilise sihiga tükki. Laul „Minu inimesed” sai aga uue tahu sama aasta suvel, kui seda laulis Ojasoo-Semperi lavastuses hoopis Tõnis Mäe kehastatud kuningas Ubu, nii et talvel inimesi oma siiruses kõnetanud pala mängiti nüüd välja totalitaarse demagoogia instrumendina. (Selline kombinatsioon on väga kõnekas nüüd, 12 aastat hiljem, mil osa rahva lemmikutest ongi hakanud oma siiruses reaalsete Ubude kojalaulikuteks.) Sama aasta sügisel tegi NO trupp Tartus festivalil Draama otsese poliitilise avalduse, tulles kummardama särkides, mis väljendasid vastuolekut Rüütli tagasivalimisele. Selline oli NO ühiskondliku poliitilise tegevuse algus, mille kulminatsioon oli „Ühtne Eesti suurkogu” ning tegelikult epiloog Jaak Printsi monotükk „Kodumaa karjed” – see kandis numbrit 45 ja esietendus 2015. aasta veebruaris „Savisaare” varjus. See tähendab, et NO lõpetas selle liini viljelemise juba kolm aastat tagasi. Mullune „Revolutsioon” oli demonstratiivne keeldumine (päeva)poliitilisest kõnekusest, sihilik ootuste petmine.

Ma tahan sellega öelda, et ühiskonna poliitiliste arengute jälgimine, modelleerimine ja kujundamine on küll NO tuntuim külg, nad on Eesti poliitilise teatri kaheldamatud suurkujud, aga see polnud NO algne ega ka mitte viimne sihiseade. See on millegi muu n-ö paratamatu kõrvalefekt.

Olemuse poeetika otsimine

Mis on see miski muu? Ehk osutab sellele üks teine liin, mida NO on üsna algusest peale arendanud ja mis on vastupidine ühiskonna suurejoonelistele kõnetamistele. Ma pean silmas (enamasti mono)lavastusi ja aktsioone, mis püüavad erineval viisil mõtestada ja kontseptualiseerida, küsitleda ja ümber ehitada esineja eksistentsi inimese ja kunstnikuna. See rida oleks järgmine: NO85,5 „99x” (Kristjan Sarv lugemas 99 korda üht ja sama Henry Milleri monoloogi, assistentide rollis vennad Kaljujärved), NO77,5 „Täna õhtul Jaak Prints” (lavastaja Ojasoo, dramaturg Eero Epner), NO70,5 „Rasmus Kaljujärve aktsioon” Põhuteatris, millest arenes omakorda välja Rasmuse monotükk NO64 „Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui pole, siis ei ole veel lõpp” (lavastajad Ojasoo ja Semper, siinkirjutajal oli õnn ja au teksti panustada), NO62 „Lindmees” (Chalice, lavastajad-dramaturgid Semper ja Laur Kaunissaare, heli Hendrik Kaljujärv), NO52 „Muuseas: ma armastan sind” (Priit Võigemast ja Vaiko Eplik, dramaturgid-lavastajad Semper ja Lauri Lagle), NO41,5 „Rasmus Kaljujärv: 30 aastat laval” (teemaks küll Kaljujärv, aga tegelikult oli see Epneri sooloaktsioon), NO40,5 „Ood” (Jarmo Reha, kaasautor Lauri Kaldoja, dramaturg Kaunissaare), NO30,4 „Esimene lugemine: Ragnar Uustali päevik”. Siia võiks lisada aktsiooni NO82,5 „Pekingi ooper”, kus näitlejad kompasid oma võimete piire ja millest on jäänud meelde Mirtel Pohla n-ö simultaan, kus ta mängis korraga läbisegi kõiki oma rolle, reageerides partnerite märksõnadele; see avas Pohla kunstnikumeetodit päris jõuliselt. Samuti asetaksin siia ritta Mart Kangro lavastused NO59 „samm lähemale” ja eriti NO44 „FANTASTIKA”, mis toetusid mõlemad näitlejate endi lugudele ja isiksustele. „FANTASTIKA” puhul pidid näitlejad mängima iseennast, esitama täpselt enda psühhofüüsilist faktuuri. See väga loomuliku ja improvisatsioonilisena mõjunud lavastus oli tegelikult täpselt läbi komponeeritud.

Võib-olla ma liialdan, aga ehk on just selles lavateoste nimestikus peidus NO teatri üdi. Need on lavastused ja aktsioonid, mis tegelevad mingis mõttes reaalsete inimeste fiktsionaliseerimisega, piiride hägustamisega tegelikkuse ja väljamõeldise vahel. Päriselt tähendab see aga seda, et neis otsitakse tegelikkuse tuuma, inimese ja kunstniku sisemist poeetilist struktuuri. Just seepärast ongi vaja fiktsiooni ja poeetilisi tehnikaid, et need võimaldavad ligi pääseda elu süvastruktuuridele. NO poliitilised lavastused on vaid sama põhimõtte rakendamine kollektiivsetele mustritele.

NO on olnud inimese, kunstniku ja kodaniku olemuse poeetika jälil. Kui ta on seda näidanud, siis mitte vastuseid, vaid selle küsimuste asukohti ja kujusid. NO pole olnud kunagi vastuste teater, ta on ennast ja teisi kogu aeg küsimuse alla seadnud, ja alati on olnud avatud võimalus, et mõni küsimus võib olla hukatuslik. NO on olnud sfinks ja Oidipus korraga.

Teatri algust ja lõppu märkiv samuraihoiak viitab kindlale moraalile: täita endale alguses antud lubadus. See moraal saadab aga kindlat tervikutaju, õieti see moraal seisnebki tolles tervikutajus, püüdluses terviklikkuse poole väga mitmes mõttes ja lõikes. Ja see terviklikkus on eelkõige kunstiline, esteetiline, poeetiline kvaliteet. See tähendab, et Semperi-Ojasoo-Epneri teater sisaldas teatavat esteetilise põhjaga, poeetiliselt põhistatud moraali maailma suhtes. Moraal ei tähenda siinkohal valikuid õige ja vale, hea ja halva vahel, vaid valikut terviklikkuse ja poolikuse, täielikkuse ja ebatäielikkuse, poeetilise läbitunnetatuse ja lihtsate vastuste vahel. Kunst on tegu, mitte pelk arvamusavaldus, meelelahutus või olme kaunistus, ja tegu peab olema täielik, et mitte olla üksnes žest.

NO teater ei jäänud pooleli, vaid viis end lõpuni täide.

Aare Pilv on kirjanik ja kirjandusteadlane, kes on olnud ka NO99 juures „siseretsensent” ja paaril korral tekstikirjutaja.