Jeremy Macachor on Californiast pärit muusik, kes on leidnud oma uue kodu Tartus. Just nende kahe koha meeleolud on ta kirjutanud ka oma loomingusse.

Sellest on möödas neli aastat, kui me sind viimati intervjueerisime. Toona olid sa tagasi Ühendriikides, nentides, et jääd ehk tulevikus Eestisse paigale, mis on praeguseks ka juhtunud. Unistav ja päikseline Ameerika tunnetus on su muusikas ikka omal kohal olnud, aga kas su loomingusse on vaikselt sisse hiilimas ka Eesti atmosfäärid?

On tore kuulda, et sa neid emotsioone tajud. Jah, muusika, mille ma siis kirjutasin, oli kindlasti California meeleoludest inspireeritud, kuna elasime seal, käisime rannas, matkamas ning Santa Cruzis või San Franciscos. Viimasel albumil „Surfing the Air” on aga Eesti tunnetus juba igal pool. Pilvekooslused ning värvid, mida päikeseloojang ja taevas loovad (nagu võib näha ka mu Instagramist), on nii unikaalsed ning tekitavad väga spetsiifilise tunde, mida suudab pakkuda ainult Tartu. Plaadi nimilugu on saanud otseselt ainest täiuslikest suvepäevadest, mida ma siin kogenud olen. Eestis on üsna palju sellist, millest kinni haarata.

Millised emotsioonid ja juhtumised su muusikas veel koha leiavad?

Üritan panna oma muusikasse positiivseid tundeid. Olen aru saanud, et kui kirjutan, lähtudes vihast või millestki negatiivsest, ei tundu see lihtsalt hea. Kuna töötan lugudega pikka aega ja pean neid hiljem live’is esitama, ei taha ma neid tundeid nii-öelda kinnistada. Minu jaoks on parem keskenduda positiivsele. Elus võib inspireerida ükskõik mis, et laul sünniks. Piisab isegi kahetunnisest rännakust.

Samal ajal kui muusikas domineerib elektroonika, oled sina otsustanud jääda endiselt indie-roki rindele. Miks nii?

Ilmselt tuleneb see praegusest ajast. Kui garage-bändid populaarsed olid, tahtsid kõik kitarri mängida. Nüüd on need tegelased vanemad ning noored tahavad teha midagi muud, niisiis on arvutid, biitide loomine ja plaadikeerutamine nagu uus kitarr. Ma arvan, et minu teadlik otsus pole indie’t teha, mul on ka palju mõjutajaid elektroonilisest muusikast, kuid ilmselt on see miski, mis tuleb minu jaoks loomulikult. Hakkasin kitarri mängima keskkoolis ja tahtsin kõlada nagu Incubus või Red Hot Chili Peppers. Kitarr on peamine instrument, millega lugusid kirjutan. Samuti on mulle alati meeldinud akustilise trummi sound, nii et olen veetnud palju aega, programmeerides arvutis trumme, et need kostaksid samamoodi, kuid olen aru saanud, et elavas esituses ei tööta need helid enam nii hästi, nii et järgmine album võib olla elektroonilisem kui mu varasemad tööd.

Mis sind Tartu juures enim köidab ja millest puudust tunned?

Neid asju, mis mind Tartu juures vaimustavad, on palju. Kui ma siia esimest korda tulin, olid nendeks Karlova puidust majad ning tuletegemine söögivalmistamiseks. See köitis mind. Siis esimesed ehedad saunakogemused, ekstreemse talve muutumine kevadeks. Ka see, et kesklinn on ainult kümne minuti kaugusel. Minu jaoks, olles kasvanud üles Silicon Valleys, mis on Ameerika äärelinnaelu ja linnastumise absoluutne definitsioon, on lihtsalt imeline, et sul on võimalik kõndida kesklinna, kus on mõnusad kohvikud ja kultuurikeskus, nagu Genialistide Klubi (kus ma töötan helimehena), ning saada seal ühel päeval osa avangardsest etendusest ja dokfilmiõhtust, järgmisel jazz fusion’i kontserdist ning pärast seda komöödiaõhtust. Tartlased ei pruugi mõista, kuidas neil selle kohaga vedanud on. Seal, kus ma elasin (umbes 75 kilomeetrit San Franciscost), võis 15-kilomeetrise sõidu kaugusel asuvas baaris kuulda AC/DC kaverbändi või kooli džässansamblit, kuid see oli ka põhimõtteliselt kõik. Ma ei tunne Tartus väga millestki puudust. Kui talvel oleks võimalik saada väga värsket köögivilja, oleks see kirss tordil.

Sa oled elanud pikemalt ka Londonis. Kuidas sa võrdleksid kultuuri Eestis, Inglismaal ja USAs?

Tartu puhul olen ma alati tundnud, et siin on elada nagu mõnes Londoni väga lahedas linnaosas, aga ilma häirivate aspektideta, nagu hullumeelsed hinnad, pidev müra, lõppematu betoon, suutmatus näha rohkem kui 100 meetri kaugusele, kuna 1000 inimest püüab metroo peale pääseda jne. California ja Eesti puhul, nagu arvata võib, on erinevus üsna suur. Üks, mis mulle meeldib, on see, et lapsed tunduvad palju iseseisvamad ja isegi natuke täiskasvanulikumad. Olen mitu korda näinud, kuidas umbes seitsmeaastased üksinda kesklinnas ringi jalutavad. Seal, kust ma pärit olen, seda ei juhtu.

Mis su tulevased plaanid on?

Mu järgmine album on peaaegu valmis ja see tuleb välja millalgi 2019. aastal. Muidu elan üks päev korraga, üritan tegeleda olmeprobleemidega, olla paindlik ja teha head.