Tänavu augusti keskel Paides esmakordselt aset leidnud suure Arvamusfestivali asemel tahan tähelepanu tõmmata ühele pisemale, väga pika traditsiooniga ja samuti kogu ühiskonda puudutavale mõtetevahetusele Käärikul – Metsaülikoolile.

Swedbank Eesti juht Priit Perens viitas selleaastases avakõnes Poola endise presidendi Lech Walesa Tallinnas presidendi Kärajatel väljendatud mõttele, et ehkki kommunism on tänaseks läbi kukkunud, pole ka kapitalismil tulevikku. Tema hinnangul isikuvabadustel põhinev ühiskond kaob ning valdavaks saab väärtustel põhinev ühiskond. See stardipauk avas juba kümnendat korda neli päeva jutti vändanud intensiivse mõtetevahetuse, kus isegi inimeste omavahelised eravestlused pärast pikki loengupäevi käsitlesid üles kerkinud küsimusi.

Väärtustel põhinev ühiskond. „Millistel väärtustel?” küsisid seepeale nõutult kõik kohalviibivad sotsioloogid. Pärast Perensi avakõnet tundsin, et olukord riigis on traagiline. Majanduskasv on marginaalne. Mis viib meid edasi, kui edulugu on läbi? Mu veidi rõhutud olekut parandasid mitmed hilisõhtused vestlused kohalviibijatega ja Marju Lauristini loeng teemal „Ühiskonna edukuse hindamisest” Metsaülikooli teisel päeval. Kui eelnevalt olid sõna saanud majandusala inimesed, siis nüüd lootis Lauristin haarata jämeda otsa enda kätte, nagu ta ise oma kavatsusi väljendas. Lähtudes Inimarengu Aruande 2011/12 kogemusest, tegi ta üheselt selgeks, et ei ühiskonda ega selle käekäiku saa taandada ühelegi selle allsüsteemidest – ei majandusele, kultuurile, poliitikale ega sotsiaalsele süsteemile. Ohkasin kergendatult: ühes minu arusaamaga maailma toimimisest oli päev päästetud (vaata ka loengu kokkuvõtet ja järeldusi Metsaülikooli koduleheküljelt).

Metsaülikool andis mulle usku sellesse, et me ei ole homses elav depressiivne väike riik. Tundsin, et eelpool mainitud väärtustel põhinev mudeldatud idee tulevikumaailmast oli neljal järjestikusel augustikuu päeval Käärikul olemas. Sain aru, et nõnda on see igal aastal. Tulevad kokku missioonitundega inimesed, kes viitsivad süveneda ja süvenetakse kogu täiega. Arvamusfestivaliga võrreldes on tegemist palju vanema, aga kasvult väiksema vennaga: osavõtjaid natukene üle saja. Leian Metsaülikooli kasvueeliseks tõsiasja, et saadakse vähemal või rohkemal määral kõigiga tuttavaks, sest osalejad on kohal kõik neli päeva ja puudub anonüümsus. Juba teisel päeval oli tekkinud kogukonnatunne.

Metsaülikoolis levinud põhimõtte kohaselt on kõik seal viibivad inimesed õiged, olles õigel ajal õiges kohas. Just see andis metsatudengikandidaatidele vajamineva meelekindluse augustis sammud Käärikule seada. Kohtade arv on piiratud, see tagab Metsaülikooli olemuse tema algupärasel moel ja nõnda ei jää massi seast kellegi hääl kuulmata, kellelgi arvamus avaldamata.

Kääriku Spordibaasis koguneti juba kümnendat korda. Metsaülikooli ajalugu on aukartustäratav, saades alguse hoopis Kanadast. Septembris aastal 1966 asutati Kotkajärve Metsaülikool Torontos. See oli üks nendest kohtadest, kus sealse hajala eestlased said pead kokku panna, oma rahvustunnet tugevdada ja olulistel teemadel sõna võtta. Eesti pagulasühiskonnas oli tol ajal aktiivne ka silmapaistev teadlane Mare Taagepera, kes 1970ndatel alustas Los Angeleses loenguid „Metsaülikool Läänerannikul” ning laiendas hiljem sama ideed pagulastelt kodueesti noortele, algatades Eestis iga-aastase Metsaülikooli Käärikul. See on kindlustunnet sisendav ja aukartust äratav jätkusuutlikkus. Kuigi Mare Taagepera on meie hulgast lahkunud, pole seda teinud tema kultuslik karismaatilisus, millest MÜ-s legende räägitakse. Sellel aastal avati ka Mare pink Kääriku Spordikeskuses. See oli liigutav hetk.

Kuigi sel aastal oli tegemist suures osas majandusvaldkonda puudutavate küsimustega, ei ole Metsaülikool pelgalt koht, kus eliit mingil ülejäänud kodanikele utoopilisel moel ning arusaamatut sõnavara kasutades maailma asju lahkab, sealjuures ise ainukestena sõna saades. Kohal on uskumatult palju erineva tausta ja teadmistepagasiga inimesi. Ehedaks näiteks ainuüksi minu hotellitoa seltskond: üks kunsti- ja kultuuriinimene, üks joogaõpetaja, üks molekulaar- ja rakubioloog ning üks pangandussektori inimene. Kuigi pean nentima, et lähemalt vaadates on neil kõigil mitmeid ühiseid jooni, nagu näiteks ekstreemne sallivus erimeelsuste suhtes, avatus, törts või isegi rohkem julgust ja suur teadmistehimu. Üks asi veel: nimelt missioonitunne – kõigile kohalviibinutele läheb isamaa käekäik täiel määral korda.

Mida ma enne ei teadnud, oli see eelpoolmainitud õigsuse põhimõte: „õiged inimesed, õigel ajal, õiges kohas.” See tõesti on nii ja kannab!

Esmakordselt osalemissoovist teada andes eirasin hinges kartust, et Ardo Hanssoni euro võlakriisi käistlevast kõnest ei mõika ma tuhkagi ja otsustasin ikkagi saada üheks sajast Metsatudengist. Esmapilgul vaid majandusalasena näiva teema „Kapitalism” käsitlus avardus programmi silmitsedes oluliselt, muutudes ulatuslikumakski kui Euroopa Liidu ühisraha võlakriis iseeneses. Aga mitte ainult lektorite sõnavõtud neljal järjestikusel päeval ei moodusta Metsaülikooli pisikest suvist õppeasutust. Programm on palju avaram, sisaldades hulgaliselt ka muud: toimuvad hommikused vestlusringid, paneelid ja arutelud, avatud ruum, õhtused olengud sauna ja laulu saatel ning omanäoliselt uhke Metsaball.

Ainuüksi kõikidest nendest eraldi võiks artikleid kirjutada: just täpselt nii palju ja veel enam sisu oli kõiges toimunus. Õnneks ilmub Metsaülikoolis räägitust kogumik ja ma katsun mitte pead vangutada, sest käesolevast artiklist jääb palju olulist ja huvitavat välja. Viskan õhku vaid mõned märksõnad: edukus, elukvaliteet, inimressurss, toiduhinnad, ökoloogilised kogukonnad, konfliktilahendus, tööturu vajadused, sotsiaalne ettevõtlus, töö mõiste ning selle muutumine ajas. Külg külje kõrval nii finantsinimesed kui sotsioloogid, teadlased ja õppurid. Pealiin ei olnud mu tassike teed, aga lõppkokkuvõttes polegi see oluline. Tõeliselt loeb Metsaülikooli programmi ülesehitus, mis käsitleb igal aastal küll vaid üht hetkel olulist ühiskondlikku teemat, ent seda laiaulatuslikult, interdistsiplinaarselt.

„Mida me tuleviku nimel ehitame? Sildu või kaitsemüüre?” küsis Madis Masing A. Einsteini eeskujul ökokogukondi käsitlevas hommikuses mõttekojas. Müürid on kõige võimatu otsimine, eraldumine, kaitseks valmisolek. Sillad seevastu kõikide võimaluste otsimine, maailma avardumine, uued ideed ja lahendused.

Helena Tamm on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurikorralduse 3. kursuse tudeng ja aktivist, kes osales sel aastal vabatahtlikuna Metsaülikooli korraldustöös.