„Tõde ja õigus” (Eesti, 2019), 165 min. Režissöör-stsenarist Tanel Toom, operaator Rein Kotov, kunstnik Jaagup Roomet, produtsent Ivo Felt. Osades Priit Loog, Priit Võigemast, Maiken Schmidt, Simeoni Sundja, Ester Kuntu jt.

Nende ridade kirjutamise ajaks on Tanel Toomi „Tõde ja õigus” vaevalt pool nädalat kinolevis olnud, aga juba on ajalehed arvustusi ja muljeid täis kirjutatud, rääkimata sotsiaalmeediast. Samuti on film püstitanud taasiseseisvunud Eesti avanädalavahetuse vaatajarekordi 51 239 kinokülastajaga.

Hinnangud kõiguvad õlale patsutavate kiidusõnade ja ülistuste vahepeal. Üldpilt on nii üheselt positiivne, et see teeb isegi Valdur Mikita kunagisele populaarsuskiirendusele ära. Siis leidus ikka mõni üksik surmtõsimeelne ajaloolane, kes nina krimpsu tõmbas, aga praegu on väike (ja õigustatud) närimine mõne tehnilise detaili juures tulnud oma ala suurelt asjatundjalt Tiina Lokilt, kuid ka tema hinnang on tervikuna selgelt tunnustav. Ja las nii ollagi. Ühinen iseäratsemata kiidukooriga. Ei pea igalt poolt ja nui neljaks mingeid puudusi otsima, truism, et täius on ajalikus maailmas saavutamatu, pole kuigi konstruktiivne kriitika. Eriti kui arvestada seda, kui raske ülesanne on siin võetud: teha populaarne film rohkem kui viiesajaleheküljelisest filosoofilisest romaanist. Ning taga hullemaks! Romaanist, mille ees seisab veel hiiglaslik vall kultuuriklišeesid ja samaväärne hulk vimma oma kunagise kirjandusõpetaja vastu. Kui ei saa mässata kolmekümneaastase pangalaenu vastu, siis vähemasti va tüviteksti vastu saab ja vat, ei loe, vat, ei meeldi!

Koloreeritud kodulaen 19. sajandist

Filmi üks suurimaid teeneid on ainuüksi moodsast tehnoloogiast tulenev. Kardan, et omajagu sellest stereotüübist, et siis oli siinne elu toonidelt selline nagu Rainer Sarneti „Novembris”, tuleb sellest, et meie kirjandusklassika mõjukaimad ekraniseeringud on mustvalged või halva valgustusega liikuvad varjupildid. Ning siis muidugi need Herald Eelma rusuvad illustratsioonid tuntuimatel „Tõe ja õiguse” trükkidel. Tanel Toomi „Tõde ja õigus” andis Vargamäele (ja minevikule) värvid tagasi! Jah, ka siis oli muru ikka roheline, päike kollane ja inimestel suvepalavuses põsed punased.

Teadupärast on „Tõde ja õigus” tervikuna üsnagi autobiograafiline, aga film on tehtud esimesest osast ja see on eelkõige Andres Paasi lugu. Paralleele tänapäevaga on väga mitmel tasandil, mõni juhtumisi õige argisel. Näiteks seda õrna naeratust, mis ilmub Andrese suule pärast „eluasemelaenu” viimase osa maksmist, raamib juba hallisegune habe. See on miski, mis on taas aktuaalne. Taas, sest nõukogude ajal seda polnud. Sellele, keda huvitab faktiline alus, võib soovitada Karl Mihkla raamatut „A. H. Tammsaare elutee ja looming” (Tartu, 1936), selle on Anton Hansen ka üle vaadanud. Kirjaniku isa „Peeter Hansen maksis Tammsaare-Põhja talukoha eest, mis anti jüripäeval 1872. a. tema valdusse ja kasutusse, ostu-müügilepingu järgi 2325 hõberubla. Lepingu sõlmimisel tasus ta 250 rubla, mille ta Vastsemõisa mõisas ja kodutalus oli kogunud. A. 1874 maksis Hansen ära 250 rbl. ja 1876. a. – 300 rbl. Ülejäänud 1475 rbl. tasumine ühes 5% lisamaksuga toimus hoolimata summa suurusest lepingus ettenähtud korras 1881. a.” (lk 21). Laenu aitas tasuda see, et vahepeal suri kirjaniku onu ja pärandas 500 rubla. Kirjaniku vanaisa „talu orjuse- ja maksu-koormatis mõisale oli määratu suur. Kirjaniku vanaisa talu, mil oli maid 17 taalrit ja 11 rootsi tengat, pidi aastas tegema maksu- ja abiorjust 181 päeva hobusega ja 146,5 päeva jalgsi ning maksma kümnist: 1,75 vakka rukkeid, 1,5 vakka otri ja kaeru, 10 naela ropsitud linu, 2 naela linast lõnga, humalaid ja võid, 0,5 lammast, 1 koti, 2 noort kana, 1 veiselõa ja 12 muna” (lk 10). Kirjaniku ema Ann läks mehele teadmisega, et Peeter Hansen „on mees, kes oma kätetööga võib naist igal pool toita” (lk 13). Seda on hea meeles hoida, kui püütakse igasuguste moekate postkolonialismiteooriatega mängida ning loodida valge mehe süüd ka toonierinevustega kaukasoidsuse sees, ent ka meeldetuletuseks, et kuigi Tammsaare ei heroiseerinud ega põlistanud protestantlikku tööeetikat, vaid polemiseeris selle üle, toimus see madin tema noorusajal siiski Maslow’ püramiidi märksa madalamatel astmetel.

Millest ei saa rääkida, sellest tuleb film teha

Ajatumad paralleelid puudutavad aga inimsuhteid ning nende kujutamine kogu keerukuses on filmis ikka üle keskmise hästi välja tulnud ning küllap seda just seetõttu, et Tanel Toom ei moraliseeri. Nii nagu romaanis, on ka filmis tegelased elavad inimesed, mitte statistid mingis idealistlikus skeemis. Moralistlikud kunstiteosed aeguvad ruttu, aga need, mis suudavad destilleerida inimolemusest välja mõne olulise essentsi, saavad klassikaks. „Plekktrummis” väljendab Toom üsnagi otsesõnaliselt sama suhtumist kui Tammsaare, kui viimane ütleb, et „kirjanik peab oma kujusid kõiki ühesuguselt armastama. Hamlet või Lear pole kirjaniku südamele lähedasemad kui Falstaff või Jago, Ophelia või Desdemona armsamad kui leedi Macbeth”[2].

Tanel Toomi suurim õnnestumine ongi see, et ta ei moraliseeri, vaid teeb meile kõrgemal tasemel seda, mida tegi Taani prints Hamlet, kui palkas näitlejad oma onu „meelt lahutama”. Suur kunstnik abstraheerib inimloomuse arhetüübid ja see, kes paistab rohkem hea või kurjana – näiteks kas Mäe Andres või Oru Pearu –, iseloomustab pigem juba loomingut tarbiva ajastu mentaliteeti kui neid karaktereid endid.[3] Näiteks kui Postimehe kultuuritoimetaja kirjutab, et „jõhker perevägivald oli raamatus elunorm. Toom ei hakka seda fetišeerima, kuid teemast ta mööda ei vaata, Andrese ja Mari vahel toimuv on üks filmi võtmestseene”, siis kõneleb see palju rohkem meie praegusest ajastust kui Tammsaare teosest või isegi viidatavast hetkest filmis. Stseen on aga tabanud Tammsaare osutust tõesti hästi, see on üks võtmekohti ka raamatus (kus, muide, jõhker perevägivald ei ole elunorm), mistõttu oma kuulsas avalikus kirjas kirjanik A. H. Tammsaarele ütleb Anton Hansen muu hulgas: „Sa lased inimesi kurjasti tarvitada niihästi piiritust kui piiblit ja kepi asemele paned enamasti mõne peenema riistapuu. On see kõlbluse süvendamine? Pealegi kannatavad Sul peksjad mõnikord rohkem kui peksetavad.”[4] Ja see on stseen, kus peksev Andres kannatab rohkem kui pekstav Mari (vt „Tõde ja õigus I”, ptk XXX), aga küllap isegi osutus võimalikkusele, et Andres nõnda Jussi surma pärast süümepiinades hulluvat Marit kuidagi lunastab, käib praegusel ajastul üle lubatava kujutlusvõime määra ning selline psühholoogiline realism peab poliitkorrektsuse eest kunsti sisse varjuma ja sõnatu film on siin turvalisemgi kui kirjasõna.[5]

Müürilehe progressiivne lugeja võiks pöörata tähelepanu ka sellele, kui elutruult on nii Tammsaare kui ka Toom edasi andnud seksuaalsesse konkurentsi puutuvat (seda enam, et moekas feministlik diskursus on selle teguri suhtes kanapime, kuna nõutab kõikjal tuimast inertsist rindejoont sugupoolte vahele, mitte aga sugupoolte sisse). Näiteks kuidas tunneb end Juss, tajudes alguses oma alaväärtuslikkust mehena (sest Mari ei tunnusta teda kui meest) ja seejärel allajäämist „vägevamale isasele”, ja kuidas vormuvad sealjuures Mari valikud ning kuidas nii Mari kui ka Andres püüavad hakkama saada süüga, mis tuleneb teiste, sotsiaalsete instinktide vastu patustamisest. Filmi on suudetud küllalt raamatutruult üle kanda nende evolutsiooniliste süvamehhanismide psühholoogilised peegeldused karakterite motivatsioonidünaamikas. Olgu Mari või Andres, nende hinge säsi on tunnetes ja lootuses, tajutud süüs ja igatsuses, mitte aga halastamatus tões ja ranges õiguses, mis ainult kurjaks ja kalgiks teeb. Selle aasta esimese kahe kuu sees on inimvood liikunud Tallinna tänavail juba kaks korda õiguse kurjusest üleskihutatuina. „Tõde ja õigus” on igati aktuaalne küll. Ikka ja alati.

[1] Toom, T. 2019. Plekktrumm. – ETV2, 18.02.
[2] Tammsaare, A. H. 1990. Kirjanikud ja intelligentsed naised. – Kogutud teosed, nr 17, lk 412.
[3] Mihkel Mutt on võrrelnud „Pearu-inimeste” ja „Andrese-inimeste” hulkade vahekorra muutust ajas, vt „Meedia mu meedia”, lk 163–167.
[4] Tammsaare, A. H. 1990. Kogutud teosed, nr 17, lk 280.
[5] See, kui valuliselt suhtus Tammsaare füüsilisse vägivalda, tuleb hästi välja näiteks artiklis „Ajad ja olud” (Kogutud teosed, nr 16, lk 404–411), kus ta analüüsib pikalt „vabastusdokumenti” „Eestima Tallorahva Seädmissed”.

Mihkel Kunnus on kutsumuslik targutaja, kirjutab kultuuri- ja kirjanduskriitikat ning on töötanud pikalt füüsikaõpetaja ja keskkonnaeetika lektorina. Peab blogi Kultuurieugeenika ja on välja andud kolm esseekogumikku.