Péter Esterházy kirjanduslik vaade jalgpallile läbi ungarlase silmade.

Péter Esterházy „Teekond karistusala sügavusse”
Tõlkinud Lauri Eesmaa, toimetanud Joosep Susi ja Lydia Raadik, kujundanud Andres Tali
Koobakene, 2018
183 lk

Jalgpall on universaalne. Ühes konkreetses keele- ja kultuuriruumis kirjutatud teost võib lugeda mis tahes teises keeles, mis tahes taustaga inimene, aga igaühel on sellest spordialast elementaarne ettekujutus ja arvamus. Samas on jalgpallil tohutult piirkondlikke dialekte. Üks neist on ungari jalgpall – tänapäeval ehk mitte esirinnas, aga ajalooliselt oluline mõjukeskus. Ja eestlastele pole ungarlased üksnes sugulasrahvas, vaid tugevad on ka jalgpallialased sidemed.

Läbikäimise sümboolseks alguseks võib pidada 1920. aastaid, mil meie rahvuskoondist juhendasid järjest ungarlased Ferenc Kónya, Ferenc Nagy ja Antal Mally. Üheks viimaseks kokkupuutepunktiks saab lugeda praeguse seisuga 15. oktoobrit 2018, mil külaliste riigijuhi Viktor Orbáni silme all mängiti A. Le Coq Arenal rahvuste liiga kohtumises Ungari koondisega 2:2 viiki.

Saatuslik 1954

Nii on Péter Esterházy raamatust kerge leida üdini jalgpallilisi pidepunkte, kujuteldavaid jututeemasid, millest ungari vutihuvilistega vestlust alustada. Lugedes tekib tahes-tahtmata palju võrdlusi Eestiga ning laiema traumapõhise ajalootunnetuse tõttu on meil ungarlasi ka ootamatult lihtne mõista.

„Sada viiskümmend aastat türklasi, nelisada aastat austerlasi, kes teab mitu aastat venelastega – mitte kunagi! Alati!” hüüatab Esterházy. „Ei ühtegi võidetud sõda ega revolutsiooni. Üks-kaks husaaride tormijooksu märkimaks, et meiegi suudame seda teha, kui tahame ja kui: võiksime tahta!” (lk 125) Kas tuleb tuttav ette?

Jalgpall on olnud Ungaris igal ajal kõige olulisem spordiala. Kuidas seda mõõta? Selleks on palju võimalusi: harrastajate ja pealtvaatajate hulgad, pileti- ja teleõiguste müügist teenitav tulu, kajastamissagedus ajalehtedes, ajakirjades, raamatutes, esinemine igapäevastes vestlustes jne. Lisaks on Ungaril aga näidata tõestuseks ette ka midagi konkreetset, mis ei jää raamatut lugevale inimesele kindlasti märkamata: 1954. aasta MMi finaal. Üks mäng. See defineerib kõik – kogu ungari jalgpalli järgnev edu või ebaedu käib võrdluses aastaga 1954.

Joosep Susi on Ungari kunagise imemeeskonna ja tolle kurikuulsa kohtumisega seonduva raamatu eessõnas juba põhjalikult lahti kirjutanud, mistõttu ei ole mul siinkohal põhjust ajalugu detailse täpsusega ümber jutustada, aga piisab ehk faktist, et sellest mängust ja meeskonnast räägitakse Ungaris tõesti tänase päevani, kuigi see polnud isegi esimene kord finaali jõuda. Põhjus on küllap selles, et 1954. aasta mängus oli palju muudki, mis ületas spordi piire.

Pole enam väga palju inimesi, kel saaks olla selle sündmusega isiklik ja vahetu kokkupuude (ka Esterházy on nüüdseks meie seast lahkunud ja temagi oli tol saatuslikul hetkel kõigest neljane), aga rahvajuttudes on see ringelnud kohaliku vutifolkloorina põlvest põlve. Muide, ka tolle finaali võitnud sakslaste jaoks on see tiitel üks pühimaid saavutusi, samuti täiesti vutivälistel ajenditel, aga see on juba teine teema.

Meie siin Eestis vaatame ikka oma mätta otsast. Kas meil on panna vastu mäng, mis defineeriks kogu meie jalgpalli; mis oleks nii-öelda kliimaks, teekonna kõrgpunkt, ümberlükkamatult keskne hetk? Ilmselt mitte, aga väikseid sarnasusi ehk leiab. Näiteks 2011. aasta sügis ja selle lõpetanud EMi valikturniiri playoff-kohtumised Iirimaaga. Täpsemalt mõistagi esimesel kohtumisel kodus saadud 0:4 kaotus. Kuigi erinevalt 1954. aasta Ungarist polnud Eesti kaugeltki suurfavoriit (õigupoolest olime isegi selged autsaiderid), siis nende mängudega käisid vaieldamatult kaasas üldrahvalikud kõrged ootused ja traditsioonilisest jalgpallipublikust sootuks laiem huvi. Ja siinkohal on üksnes lõbus meenutada, et kaotuse „peasüüdlane” Viktor Kassai oli – tõenäoliselt teenimatult, aga siiski – edaspidi kindlalt ühise eesti-ungari jalgpallifolkloori värvikas karakter, tõeline villain.

Poliitika ja/või vabadus

Meenutada võib aga ka mõnda teist mängu. Kuna Ungari imemeeskond oli totalitaarse NSV Liidu mõjusfääris ja pealesunnitud kommunistliku riigikorra käes vaevleva rahva helge lootus – umbes midagi sarnast, nagu meil on Kalevi korvpallimeeskond –, siis ei puudu loost mõistagi ka poliitiline mõõde.

Anname sõna jälle Esterházyle: „Ühesõnaga arvati, et võib-olla tõesti kuulub kõik siin praegu kommunistidele, ja võimalik, et selles diktatuuri kohutavas tardumuses ei saagi ühtki sõna öelda – aga ma võin iga kell minna Rahvusstaadionile ja ühelt poolt karjuda, nagu torust tuleb, teisalt – ja mis peamine – võita, ja see tähendab, et olen vaba, pooleteiseks tunniks vaba ja suur, ja siia võivad tulla prantslased, inglased, teised suured rahvad, ükskõik kes: me võidame neid.” (lk 124)

Nii et võib-olla oleks siin kohane meenutada hoopis üht kohtumist, mis toimus palju-palju varem. Nimelt mängis Eesti rahvuskoondis 18. juulil 1940 Kadrioru staadionil Lätiga ja võitis 2:1. Kuu aega varem oli toimunud kommunistide juunipööre ja nii puhkes pärast matši vutimängu emotsioonidest lõkkava rahva seas spontaanne meeleavaldus, mis jõudis rongkäiguna ka presidendilossi juurde ning tõi veel samal õhtul kaasa vahistamislaine. Eesti jalgpallikoondisele jäi see aga enam kui pooleks sajandiks viimaseks mänguks.

Esterházy kirjutab, kuidas ta sai sakslastelt küllakutse: käia jalgpalli vaatamas ja sellest kirjutada. Kirjanikuhärra haarab võimalusest kinni ja tulem on võrreldav kogemusega, mida pakub siin meile eestlastena „Teekond karistusala sügavusse”, sest tahes-tahtmata tekib tal võrdlusmoment kahe (vuti)kultuuri vahel. Enese võrdlemine sakslastega pole ungarlastele kindlasti midagi uut: tegemist on ju naaberrahvaga, raudse eesriide taga oli pool rahvast Saksa DV kujul samuti käeulatuses, jalgpallilised kokkupuuted on meile juba teada. Aga kui 1954. aasta MMi finaal oli sakslastele tagantjärele öeldes mitte ajalooline tippsaavutus, vaid uue reaalsuse esimene kinnitus – tegemist on ainsa Euroopa riigiga, mis pole sealtmaalt alates kunagi MMi finaalturniirilt eemale jäänud, rääkimata veel kolmest järgnenud tiitlivõidust –, siis Ungariga oli seejärel absoluutse tipptaseme mõttes enam-vähem kõik. Ungari jalgpall on justkui Eesti murdmaasuusatamine, kus pole olnud üle poole sajandi Veerpalut, Maed ega Šmiguni.

Raamatus püüabki autor leida vastuseid küsimusele, miks on nii läinud. Näiteks tõstab ta laiematele kultuurilistele karakteristikutele tuginedes esile itaalia jalgpalli edu. „Kultuur on üks: kirjandus, teadus, tänava karakter, politseinike kõnemaneer, korterite sisustus, naiste riietus (Ungaris mehed ei riietu, vaid lihtsalt kannavad riideid), restoranid, jalgpall, autojuhtimiskombed – see kõik on üks tervik. […] Itaallane ei pea olema andekas, piisab, kui ta on itaallane. Andetu ungarlane on aga: talumatu. Sellepärast ongi Ungari jalgpall ebausaldusväärne, see pole kindel ega tõsiselt võetav, vaid pigem kapriisne, sest see on palju isikukesksem ja seetõttu palju kaitsetum, pole mingit ühist teadmist (üldmõistega: kultuuri), millele võiks mõõnaperioodidel toetuda.” (lk 92–93)

Kahe (vuti)kultuuri paratamatus võrdluses annab Esterházy muidugi hagu ka saksa stereotüüpidele: „Tähelepanek: sakslased teevad head, teevad selle nimel tööd, nad teavad, et on olemas ainult see, mille sa lõpuni viid, mida sa teed, ja kui sa selle ära teed, on see olemas. Ungarlased ootavad head ja loodavad, et küll see kuidagi tuleb, ja siis on see hea.” (lk 88–89)

Teisisõnu, Esterházy ei näe ungarlaste jalgpallialase ebaedu põhjusena üldsegi mitte ainult aina tihenevat rahvusvahelist konkurentsi, väikest rahvaarvu või kommunismiikkest tulenevaid hädasid jms, vaid palju üldisemat ja masendavamat – kõrge klass ja järjepidevus nagu ei kuulukski selle olemuse juurde, 1954. aasta oli justkui anomaalia. „Sellepärast Ungari meeskonnad ei kujundagi matše, vaid need kujunevad ise. Me kõik oleme Jumala kätes,” järeldab ta (lk 93).

Suurest ja väiksest jalgpallist

Praeguseks võib jääda mulje, et Esterházy räägib jalgpallist üksnes rahvusliku eneseteadvuse kaudu. Sugugi mitte! Vastupidi, ta teeb seda ka väga isiklikul ja lihtsal argitasandil, raamatus kõneldakse nii suurest kui ka väiksest jalgpallist (autor ise oli kauaaegne neljanda liiga taseme pallur, nn suure jalgpalli esindaja on aga tema väikevend Márton, Ungari koondislane, kes lõi 1986. aasta finaalturniiril ka värava). Puutumata ei jää ükski osis: nii „suured” kui ka „väiksed” mängijad, eraldi väravavahid, aga ka kaptenid, noored mängijad, vanad mängijad, karjääri algus ja lõpp, treenerid, kohtunikud, klubide abipersonal, jalgpalliinimeste pered, pealtvaatajad…

Esterházyl olid selle raamatu kirjutamiseks suurepärased eeldused: jalgpallurina mõistis ta spordiala köögipoolt, andeka ja tundliku sõnaseadjana oskab ta seda aga kirjeldada, analüüsida ja konteksti seada. Nii kulgeb tema sageli iroonilise alatooniga jutt lehekülg lehekülje järel, sest meenutamist jagub aastakümnete kaupa. Kindlasti naudib Esterházy jalgpalli eneses – kuigi mängude vahetust jälgimisest tundus ta vahepeal võõrdunud olevat –, aga ilmselgelt ka ennast jalgpallis, sest ta kirjeldab pikalt sedagi, kuidas talle meeldib ilmuda kunagise koduklubi staadionile ja nautida sealset tähelepanu; kuidas talle on tuttavad ja turvalised kõik jalgpalliga kaasnevad rituaalid (mängujärgse õllejoomiseni välja). Õhku jääb küll küsimus, kui palju tunnustatakse teda kodustaadionil kui kuulsat kirjanikku ja kui palju kui endist jalgpallurit. Esterházy ise näib tahtvat uskuda viimast.

Siim Boikov on elupõline ERRi spordiportaali toimetaja, kes on erinevalt Péter Esterházy emast enam-vähem kursis suluseisu mõistega.