11. aprillil esietendus Tallinnas Kanuti Gildi saalis Kädi Metsoja koreograafiline põnevik „tegeele”, kus Kädi on nii lavastaja kui tantsija rollis. Diagonaalsetel kaldteedel ülesse-alla viskuv, kukerpallitav, libisev, saltotav ja jooksev lavastus tekitab vaatajas adrenaliinisööste ja kerget peapööritust.

Vabrikutöölise kostüümis Kädi oleks kui mõne ulmefilmi emalaeva lõksu jäänud astronaut, kes proovib ruumi oma tahtele allutada ja samas sulab sellega üheks keerlevaks tervikuks. Palusin Kädil jagada mõningaid lühimõtteid seoses oma esimese soololavastuse tugeva avanguga.

Millega oled senises elus tegelenud ja millest huvitunud, et jõuda tänase lavastuseni?

Olen olnud huvitatud paljust – näiteks spordist, teatrist, inimestest ja nende arusaamadest. Olen varasest lapsepõlvest tegelenud tsirkusega, millega käib alati kaasas tants ja teater. Meie trupis (OMAtsirkus) oli see tantsu ja teatri osa väga suure tähtsusega. Lõime koos mitmeid lavastusi, käisime tuuridel ja osalesime festivalidel. Kuna seltskond mu ümber on väga kirju, olen läbi elu käinud vaatamas hästi erinevaid lavastusi. Proovin igast tükist, perfokast ja sündmusest haarata iseendale kaasa vähemalt mingi näpunäite. Olgu see siis kasvõi, et mida mitte teha.

Mis vahe on sinu jaoks akrobaatlikul ja tantsulisel liikumisel, kui sellist eristust lubada?

Vahe on olemas, niisamuti sarnasused. Akrobaatika ongi tantsuline liikumine, lihtsalt akrobaatikas on ehk mingid reeglid. Tantsuline liikumine on nii hajutatud termin, et mina tahaks öelda, et seal pole reegleid. Akrobaatika on tantsulise liikumise alamžanr.

Sinu lavastuses oli teatud sarnane pinge/riski element, mida võib kogeda ka tsirkuses. Oht kukkuda, end vigastada. Tunned sa ise hirmu mitme meetri kõrgusel kallakul kukerpallitades?

Kui küsimus on „Tunned sa ise hirmu?” siis vastan, et jah. Hirmu tunnen ma hästi. Allakukkumise hirmu, läbikukkumise hirmu. Vahel on mul etenduses täielik pimedus, aga ise pean seal 5 meetri kõrgusel leidma täpselt selle õige märgi, kuhu alla seista. Siis vahel käib see jõnks läbi, et „kui ma praegu kukuks alla, siis inimesed arvaks, et see on osa etendusest”. Valgus tuleks tagasi peale ja ma oleks seal põrandal. Ehk siis mina peaks tegema otsuse – kas mängida edasi või hüüda „Appi!”. See on see alla- ja läbikukkumise hirmu vahepealne hirm. Mõnikord tunnen hirmu ka näiteks selle ees, et äkki mu tiim ei ole õnnelik. Ja just nimelt õnnelik. Kui nad pole rahul minu või endi tööga, siis sellega ma suudan elada. Aga kui nad ei leia mingit naudingut kogu selles protsessist, siis oleks mul meeletult kahju. Kui sa oleks küsinud „Kas sa kardad?” siis ma oleks öelnud, et ei. Ma ei karda eriti midagi. Lihtsalt vahel tuleb hirmutunne hetkeks peale.

Olid suutnud koos tiimiga luua tugeva terviku lavast, muusikast ja liikumisest. Kui kollektiivne see lavastus oli?

Mina ei tunne üldse, et see oleks soololavastus. Kuna kõik on loodud koos kollektiiviga, siis ka see üks tunnike, mis ma pean seal laval üksi olema, ei tunne ma üksindust. Ma sõltun väga Renzo van Steenbergeni muusikast ja helidisainist. Karolin Tamme valgus sõltub otseselt minu liikumisest. Me oleme seal tantsupõrandal kolmekesi koos.

Kas termin retrofuturism ütleb sulle midagi? See jäi mulle pähe kaikuma su lavastust vaadates – elektrooniline heli, kaldteed, vabrikutöölise riided. (vt. ka filme nagu „Brazil”, „Alien”, „Inception”.)

See termin ütles mulle palju, aga otsisin definitsiooni igaks juhuks ülesse. Ma mõistan, miks see jäi mu lavastuses sulle kaikuma. Tükki luues käisid mul peas taolised mõtted – kuidas saan ma midagi teada saada, kui ma juba seda tean? Kuidas saan ma teada, mis hakkab juhtuma, kui ma ei ole seda situatsiooni nullist läbi elanud? Miks me oleme nii kuradi targad? Kas me oleme nii kuradi targad? Need mõtted seostuvad mul hetkel sõnaga retrofuturism küll. Äkki seostusid sinul ka.

Mul tekkis vaatajana teatav transs, kus kogu lavaruum ja sinu liikumine selle sees muutus üksteisest eristamatuks. Seda pole lihtne teha! Kas sa laval olles ka tunned mingit kokkusulamist?

Mina ja lava oleme kindlalt koos. See tunne tuli juba enne etenduste algust: lava luues, ehitades ja seal proovi tehes. Aga esinemismomendis tekib mul kokkusulamistunne publikuga. Emsalt on lavastuse eesmärk tekitada kindel kaugus publikust. Olla mina ise, mu lava ja mu maailm. Kuigi endal on tunne, et nii väga tahaks lihtsalt olla sinuga – publikuga koos. Lavastuse lõpuks see kaugus kuidagi väheneb, ma tulen publikule vastu. Ehk me lausa sulame kokku. Peale esietendust sain sõbralt kommentaari, et ta publikus istudes tahtis mind kuidagi toetada. Seda kuuldes tekkis soe äratundmisrõõm, ka mina tahtsin lavalt teda toetada.

Järgmised „tegeele” etendused toimuvad 15. ja 16. aprill Kanuti Gildi saalis.

Lavastuse meeskond:

Tantsija ja lavastaja: Kädi Metsoja
Kunstnik: Lars Schmidt
Valgus: Karolin Tamm
Heli: Renzo van Steenbergen
Lava: Margus Terasmees
Dramaturg: Kaja Kann
Liikumisjuht: Kert Ridaste
Stilist: Alissa Šnaider