Eesti varajasel reivimaastikul enda esimesed tuleristsed saanud helilooja ja sõltumatu artisti Joel Tammiku „Hikurangi Plateau” viitab samanimelisele lavamaale Vaikse ookeani lõunaosas ning kannab kõlalt just sobivat rahulikku ja looduslähedast harmoonilist muusikat.

Selle kirjeldamine ambient’ina on üldistavalt lihtne, sest tegelikult on pika diskograafiaga muusik puudutanud enda loomingus peaaegu kõiki elektroonilise muusika erinevaid tahke, liites neid omavahel servapidi kokku – täpselt nagu meie koduplaneeti katvad pinnavormid sobituvad omavahel justkui mosaiikpildi osad. Sellest võib kohe aru saada, kui kuulata avalugu „Surface Pattern”. Vaikselt algava ja lihtsa meloodiaga instrumentaalile lisanduvad peagi kiht kihi haaval glitch’ilikud microhouse’i krõpsud ja praksud. Korrapäraselt programmeeritud trummirada reedab artisti dub techno mõjutused. Atmosfäärilised sügavalt kõlavad süntesaatorihelid on maetud kajaefektidesse. Kompositsioonilt domineerib minimalism. Selline valem on ka teistes lugudes korduv ja äratuntav, kuigi igal palal on oma motiiv. Niimoodi paistab välja näiteks „Vacuum View” oma põrklevalt vahetuvate helidega ja „Surface II” toob hea tuju gruuvika dub bass’iga.

Kuigi ambient on muutunud tänapäeval taustamuusika trendikamaks osaks, ei saa kindlasti väita, et Tammiku loomingu puhul on tegemist tavalise psühhedeelse liftimuusikaga.