Kultuuriinimesed on ühiskonnas tihti omamoodi kanaarilindudeks, kes tajuvad ohtu enne kui teised. Mäletatavasti pani 2013. aastal suur hulk kultuuritegelasi seljad kokku ja avaldas (mh Ekspressi mälestusväärsel kaanel kinniteibitud suudega) meelt toona Sirbis toimunud järskude muudatuste vastu (mil Kaur Kender järsult ja paljude jaoks ebaõiglaselt ja -õigesti peatoimetaja kohusetäitjaks määrati).

Millegipärast meenub see juhtum nüüd, kuus aastat hiljem. Kuigi palju on muidugi teisiti, on praegugi aeg, mil kultuuriinimesed ühes ülejäänud inimkonnaga jälgivad ehk pingsamalt uudiseid kui mõnelgi muul ajal. Sõna- ja ajakirjandusvabadus on meil taas väga selgelt päevakorral – poliitiliste erimeelsuste tõttu lahkuvad töölt ajakirjanikud; kultuuriajakirjanduse ideoloogiline vabadus on löögi all; president kannab sõna- ja ajakirjandusvabaduse toetuseks uue valitsuse sissevannutamisel pusa kirjaga „Sõna on vaba”; riigikogus moodustatakse Ruuben Kaalepiga eesotsas ja „vihakõne poolt” sõnavabaduse toetusrühm…

Küsisimegi kuuelt toonaselt protestijalt, mis on selle aja jooksul muutunud, kas valitseb tsensuurioht, kas sõna-, kultuuri- ja/või ajakirjandusvabadus on tänases Eestis ohus.

Olite 2013. aastal üks neist kultuuritegelastest, kes teipisid endal Ekspressi kaanepildil suud Kenderi peatoimetaja kohusetäitjaks saamise puhul protestiks kinni. Kas aeg ja praegused arengud on teie arvamust kuidagi muutnud või tunduvad toonased sündmused veel nüüdki mingitmoodi tsensuuri ilminguna?

Rein Raud (kirjanik, kultuuriteoreetik): Jah, tunduvad küll. Ka selleks, et Kaur Kenderi ja ZA/UMi seltskond saaks Sirbi üle võtta, sunniti seal töölt lahkuma näiteks Doris Kareva, kusjuures seda aktsiooni saatis alternatiivses meediaruumis ka Uute Uudiste retoorikaga võrreldav mõnituste laine. Sirbis Kaarel Tarandi peatoimetamise ajal ilmunud materjalid olid võimudele ebamugavad ning selle operatsiooni eesmärk tundus olevat tõkestada niisuguste arvamuste tee avalikkuseni. Oletan, et ZA/UM ei pruukinud tema osaks langenud rollist tollal isegi adekvaatselt aru saada. Aga sarnasusi on veelgi, näiteks on EKRE retoorikas olulisel kohal ekspertide-vastasus, mis on analoogiline nii Lääne-Euroopa paremäärmusluse kui Sirbi-skandaali aegse „kultuurieliidi” vastu suunatud kõnepruugiga.

Margus Ott (filosoof, tõlkija): Toimeviisisid on erinevad, aga sisu sarnane. Toona oli otsene ministri sekkumine, praegu on alustava valitsuse silmist lugemine; toona puudutas see terve lehe toimetust, praegu üksikuid ajakirjanikke. Tsensuuri seisukohalt on viimane tõhusam: vabatahtlik kuulekus ja järk-järguline lähenemine. Toona pidi minister tagasi astuma, aga praegu pole esiteks ministrid veel midagi teinudki ning teiseks kui hakkab tegema, siis võib karta, et nii tsiviliseeritud ja internaliseeritud mehhanismid enam ei toimi, sest mittetsiviliseeritus on nende teadlik hoiak ja refleksioonipuudus nende tunnusmärk.

Hasso Krull (luuletaja, esseist ja tõlkija): Tänapäeval on raske rääkida tsensuurist, sest meedias valitsevad teistsugused meelsuse kujundamise võtted. Tsensuur on negatiivne, meedia aga positiivne jõud. Oluline on see, mida võimendatakse ja millest vaikitakse, kuidas asju näidatakse ja milliseid lauseid korratakse. See on tunduvalt efektiivsem kui mahatõmbamine. Kuskil pole ühtki tsensorit ja informatsiooni filtreeritakse struktuurselt, nii et sekkumise karvast kätt on ainult haruharva näha. Kultuuriajakirjandus on meedias marginaalne ja seetõttu on seal piirid hajusamad. Kui mõnes kultuurilehes toimuv põhjustab laiemat protesti, näitab see, et meedia on jõudnud ohtlikku järku, kus kontrolli mehhanism töötab juba liiga libedalt. Nii tekibki hirm, et peavoolumeedias valitsevad administratiivsed võtted võiksid levida ka elitaarsele äärealale, kus seni toimis printsiip, et „oma mõistuse avalik tarvitus peab olema vaba igal ajal, ja ainult see saab inimeste seas valgustust teoks teha” (Kant). Teibitud suu on vaid nali: peavoolumeedias teibitakse silmi ja küüritakse ajusid.

Carolina Pihelgas (luuletaja ja tõlkija): Tolle kriisi puhul ei olnud otseselt juttu tsensuurist, küll aga oli tegu ebademokraatlike ja läbipaistmatute protsessidega, mille tulemusel Kender sai üleöö Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks, kusjuures oluline roll selles oli toonasel kultuuriministril Rein Langil. Toonane kriis oli eelkõige usalduskriis kultuuriministri ja Reformierakonna vastu, aga sütikuks olid justnimelt inetud võtted ja täiesti mittevastuvõetav retoorika. Kui EKREIKE tahaks nüüd ise Sirpi kaaperdada, saaksid nad toonase Kenderi visioonidokumendi ilmselt väikeste muudatustega kasutusse võtta. Tsiteerin: „Praeguses poliitikadiskursuses on märgata, et poliitikutesse suhtutakse dehumaniseerivalt ja kriitikud tegelevad põhiliselt oma imago ehitamisega, mis on paratamatult poliitikuid üpris tõrksasse meeleollu viinud. See… võiks nüüd lõppeda.” Ja „Uue toimetuse käe all saaks Sirbist leht, mille teadlik eesmärk on jätta riigist selle elanikele normaalne mulje.” See kõlab praegu täpselt sama halvasti kui toona. Küsimus polegi ju selles, kelle vastu konkreetselt protestitakse, vaid laiemalt võimu mehhanismides – kuidas võimu (ära) kasutatakse.

Peeter Laurits (kunstnik): Sirbi kaaperdamiskatse 2013. aastal ei tundunud mitte tsensuuri ilminguna, vaid toona jõupositsioonil olnud Reformierakonna poliitilise sekkumisena kultuuriajakirjandusse ühe äriühingu huvides. Selles osas ei ole aeg arvamust muutnud.

Eik Hermann (Eesti Kunstiakadeemia õppejõud): Osalesin tõepoolest 2013. aastal Sirbi sündmuste vastu protestivas aktsioonis. Mul on tagantjärele kahju, et aktsiooni sisu esialgu plaanitust lahknes. Selle asemel, et raamistada kogu probleem pühalikult tõsisena, üteldes, et probleemiks on tsensuur, oleks minu meelest õigem olnud teha väljanaerev žest ossiliku laamendamise vastu Eesti ainukese kultuurinädalalehe toimetuses. Mulle tegi nalja Kaur Kenderi ütlus, et Sirbis kirjutavad intellektuaalid on „boring as shit”: oma viimaste kirjutiste valguses võtan igavussüüdistust suure komplimendina. (Kes on see, kellel on igav? Lapsel või teismelisel, kes ei oska endale uut tegevust välja mõtelda, ei oska rahulikult teise inimese kirjutisse süveneda ja tema mõtetel oma kehameeles idanema lasta.)

Kiisleri ja Lobjaka ametist lahkumise taustal meenuvad ka erinevad hiljutised konservatiivide avaldused sooviga „võtta üle” kultuuriajakirjanduse väljaanded. Kas peate ka säärast käitumist tsenseerimiseks ning kui jah, siis kas ja kuidas plaanite protestida? Kui suur on teie arust Eesti Vabariigis hetkel oht sõnavabadusele?

Rein Raud: Loomulikult pean ma katset asendada kultuuriväljaannete toimetajad võimudele sobivamate isikutega ohuks sõnavabadusele. Kui midagi taolist peaks juhtuma, siis soovin tingimata osaleda ka protestiaktsioonides. Oletan siiski, et Tõnis Lukas ministrina saab ehk olukorrast adekvaatsemalt aru kui tema kolleegid mõnedest teistest ministeeriumidest. Aga eks saame näha.

Margus Ott: Loomulikult oleks see tsenseerimine. Ja juba säärane soov on kõnekas. Oht sõnavabadusele on suur. Praegust valitsust ei kanguta arvatavasti ükski protest. Samas vastupanu tuleb muidugi osutada. Mil moel, selgub.

Hasso Krull: Kui Eesti Vabariigis oleks märkimisväärne sõnavabadus, siis oleks oht võib-olla suur. Aga sõnavabadust nii, nagu seda mõisteti möödunud sajandil, pole enam olemas. Mäletan üht lühikest perioodi, mil see reaalselt toimis, ajavahemikus 1990–1993. Kui ilmus ajaleht, oli see tõepoolest värske! Enam pole ammugi nii. Aga kultuurileht võib värske olla, sealt võib puhuda uusi tuuli. Mõte, et kultuurilehed tuleks „üle võtta”, teeb ettevaatlikuks: keegi on ilmselt arvamisel, et seal valitseb mingi kildkond. Aga sellist kildkonda pole, tegijad on üks siit, teine sealt, erinevate huvide ja vaadetega. Omavahel jõutakse kokkuleppele ainult sellesama „mõistuse avaliku tarvituse” osas, mistõttu intellektuaalne lävi on kõrge. Ülevõtmine tähendaks siis, et kultuurileht poleks enam avalik foorum, vaid läheks mingi kildkonna kätte. Poleemiline vaim kaoks siis ära, sest kellega ikka kakelda, kui ainult omad joped koos? See tähendaks otsekohe, et intellektuaalne lävi langeb palju madalamale. Nii kaotaksid kultuuriväljaanded oma mõtte.

Carolina Pihelgas: Oht on täiesti tõsine, kuigi praegu on esiplaanil pigem küsimus ajakirjanike enesetsensuurist. Aga kahe kriitilise hoiakuga ajakirjaniku lahkumine samal nädalal, kui uus valitsus ametisse nimetatakse, on ikka üsna hull. Eelkõige on see murettekitav, kuivõrd tegu on Rahvusringhäälinguga ning Eesti suurima päevalehega. Sest tegu ei saa olla ainult peatoimetajate maitse-eelistustega.

Aga meedias võib samas juba ammu täheldada seda, et on teatavaid ebamugavaid teemasid, millest ei taheta kirjutada, mida ei taheta näha ega tunnistada. Need puudutavad mh ka ökotsiidi, kliimaprobleeme, aga ka korruptsiooni jne. Kultuuriväljaanded on poliitilistest tagatubadest sõltumatud, seepärast on nad eriti ohtlikud. Mida aga poliitikud saavad Kultuuriministeeriumi kaudu kontrollida, on väljaannete rahakott. Protestiplaane ette ei saa teha, aga juhul kui tõepoolest hakatakse kultuuriellu poliitiliselt sekkuma, väljaandeid sulgema või üle võtma jne, siis vastuhakk tulemata ei jää.

Peeter Laurits: Teatud konservatiivide korduvalt väljendatud ähvardused teatrite, kultuuriajakirjanduse ja üksikisikute aadressil ei ole samuti mitte lihtsalt tsensuur, vaid poliitilise rusika sekkumine tervel kultuuriväljal. See on varasemast veelgi suurem oht nii sõnavabadusele kui vaimsele kliimale tervikuna. Las vastuaktsioonid sellele tegevusele jääda esialgu üllatuseks.

Eik Hermann: Leian, et „tsensuur” on sõna, millega nüüdisajal võiks ettevaatlikumalt ümber käia. Selle sõna liiga kergekäeline kasutamine devalveerib seda ja ei näita austust ei Nõukogude ajal toimunu suhtes ega ka selle suhtes, mis nüüdisajal toimub Venemaal ja Hiinas. Kas kellelgi on nüüdisajal hirm oma elu pärast, kuna ta on midagi ajakirjanduses avaldanud? Kui üldse, võib see tekkida murest kaasmaalaste, mitte jõuorganite reaktsiooni üle. See pole aga tsensuur, vaid midagi muud.

Kuidas oleks teie meelest kõige tõhusam väljendada arvamusi, mida peetakse ebameeldivateks või ebamugavateks? Kas tunnete, et sõnavabaduse ja tsensuuri mõtteid üritatakse poliitiliste jõudude poolt viimasel ajal ümber defineerida?

Rein Raud: Mida edasi, seda kõrgemaks on tõstetud ebamugavate arvamuste avaldamise ees seisev künnis. Juba arvamusartikli kirjutamisel tuleb olla valmis sellele netiavarustes järgnevaks pasaraheks ning kui samal ajal on vaja tegeleda ka mingi muu vaimset pingutust nõudva tööga, siis võib see osutuda psüühiliselt päris keeruliseks. Ma arvan, et kuni võimalik, tuleb siiski üritada kirjutada just nimelt traditsioonilistes arvamusrubriikides – mõistagi ka Sirbis – sest kui need võetakse üle „mõistliku vabaduse” propageerijate poolt, siis hakkab äärmuslik maailmavaade vaikselt normaliseeruma. Taganemine kitsama levikuga nišiportaalidesse tekitab küll Jüri Ratase poolt soovitud mulje, et ajakirjandusvabadusega on kõik korras, sest erinevad arvamused on meediaruumis tehniliselt esindatud, kuid kui need ei jõua lugejani, siis pole sellest erilist kasu.

Mis puutub sõnavabaduse ja tsensuuri mõistetesse siis jah, võimudepoolne soov meediaruum endale allutada on ilmne. Veider on siinjuures asjaolu, et ühelt poolt lubab EKRE ja selle pooldajate arusaam sõnavabadusest oma poliitiliste oponentide kohta valetamist ja nende mõnitamist, teiselt poolt aga ei talu enda suhtes isegi mitte leebet ja faktipõhist kriitikat. Sellist sõnavabadust aga mäletan ma veel oma lapsepõlvest. Oli selline anekdoot, kuidas väliseestlane kiitis, et tema kodus Ameerikas pole mingi probleem Ameerika valitsust kritiseerida, mille peale kodueestlane õlgu kehitas ja ütles, et mis selles nii erilist, ka meil siin võib rahulikult Ameerika valitsust kritiseerida.

Margus Ott: Ei ole üht kindlat reeglit, kuidas väljendada kriitikat ja maksimeerida tema tõhusust. Eri eesmärkideks ja eri kontekstis on eri vahendid. Mõnikord on vaja skandeerida loosungit, mõnikord kirjutada traktaat või teha kunstiteos.

Hasso Krull: Olen väsinud arvamustest. Kui midagi kritiseerida, siis tuleb minna lõpuni, hoolimata sellest, kas kuskilt paistab valgust või ei. Kriitika ei tohiks olla „konstruktiivne”, sest nii jäävad välja selgitamata hädade tõelised põhjused. Pole mõtet lappida mädaseid kohti, ravida sümptomeid. Teisest küljest on vaja nägemusi, kirkaid visioone, mis juba omal jõul heidavad toimuvale valgust. Nägemused ise ei pruugi kunagi teostuda, aga nende kiirgus näitab teed.

Kriitika on kõige tõhusam siis, kui see jõuab kõige laiema avalikkuseni, sest siis on kõige rohkem neid, kes hakkavad otsima lahendusi. Nägemusi tasub aga esitada pigem väikeses ringis, sest nägemust võib alati valesti mõista ja see nõrgendab tema sära. Ükski poliitiline jõud ei suuda kirkaid nägemusi tõkestada, need leiavad alati sobiva vormi, et luua oma väike ja tihe kogukond. Paraku saab aga tõkestada kriitikat, ja see on oht, sest tulemuseks on mandumine. Poliitilised jõud püüavad kriitikat alati summutada, praegune aeg pole selles mõttes eriline. Küsimus on vaid selles, kui hästi see neil õnnestub. Viimase veerandsajandi jooksul on see kahjuks liiga hästi korda läinud, nii et uut ühiskonnakriitika lainet polegi tulnud. Sellise kriitika puudumine ongi praeguse rahutuse põhjus. Kuni seda tulnud ei ole, võib olukord jätkuvalt halveneda.

Carolina Pihelgas: Kõik algab keelest. Poliitiline žargoon on viimase paari kuu jooksul hakanud aina enam meenutama Ungarit ja Venemaad. Selline kõnepruuk võib liigagi kiiresti muutuda uueks normaalsuseks ja see on tõsine asi.

Peeter Laurits: Sõnavabaduse ja tsensuuri mõisteid on osa konservatiive üritanud viimastel aastatel ümber defineerida Kremli ja Trumpi administratsiooni asümmeetriliste hübriidstrateegiate eeskujul. See tõotab uut kultuurilist hüpet analoogiliselt sellele, kuidas nõukogudeaegne surve saavutas hoopis väljendusvahendite mitmekesistumise ja kultuuri enneolematu populaarsuse rahva seas.

Eik Hermann: Kui üldse, kannatab nüüdisaja maailm üleüldise logorröa käes. Kui ajakirjandus oleks ainuke koht, kus oma arvamust saab avaldada, siis oleks probleem tõesti olemas. Kuid ajakirjandus tänapäeva Eestis on niikuinii midagi naeruväärset. Võib küsida, kui suur osa Eesti ajakirjanikest on uurivad ajakirjanikud ja kui suur osa algoritmiteenindajad. Kui suur osa ajakirjanikke järgib klassikalisi ajakirjandusprintsiipe, mis omal ajal tagasid nende kirjutatu usaldatavuse ja lugemisväärsuse? Ajakirjandus institutsioonina on sügavas kriisis, mida EKRE jm pinnapealsuspopulismi jõud üksnes süvendavad, mitte ei tekita. Võib-olla mõjuks Sirbi, Vikerkaare jm väljaannete, mis endiselt suudavad pakkuda kvaliteetset lugemist, ülevõtmine hoopis uue hingamisena endaga liialt rahul olevale õpetlaskonnale, et luua uusi eneseväljenduskanaleid veebis? Võib-olla oleks aeg leiutada uued, riigist sõltumatud rahastusvõimalused tõeliselt iseseisvate väljaannete ellukutsumiseks? On selge, et riigi poolt stabiilselt finantseeritud väljaanne pakub võimalusi, mida ajutisemal väljaandel pole – õhinapõhiselt kaua rallit ei sõida. Aga vähemalt puudub siis stabiilsuse illusioon ja raskem on jääda rahulolevaks.